Helve Tamm  Vali Uudised (2014), 5. veebruar, nr. 10, lk. 2.

Põltsamaal raamatukogus oli läinud neljapäeval taas üks rikkalikku vaimutoitu pakkuv salongiõhtu "Hiina: müstika ja tegelikkus". Oma imelisest reisist Hiina rääkis raamatukogu juht Rutt Rimmel.

Enne, kui asuda reisimuljete jagamise juurde, lasi Rimmel igal ühel poetada oma teetassi paar-kolm taimekuulikest. Neile peale valatud kuum vesi keerutas kuulid lõpuks lahti ning tassis hakkasid hõljuma ämblikulaadsed moodustised. Rimmel selgitas, et see on Hiinas üks omalaadne tee. Ka saime me proovida osmantuse puust tehtud maiustust ning sortsutada peale samast materjalist loodud lõhnaõli. Rimmel märkis, et osmantuse puust tehakse Hiinas kõikvõimalikke asju. Temast saab nii jahu, parfüümainet kui ka palju muud.

„Öeldakse, et ega Hiina maiustused ole sugugi head. Aga eks igaüks annab sellele ise hinnangu," sõnas ta kõnealuseid maiusi inimestele jagades. Kokkutulnute seas oli neid, kes tõesti maiustust ainult nuusutasid ega riskinud seda suhu panna, ja oli neid, kes uute asjade ees risti ette ei löönud ning proovisid küpsisetükikese ikkagi ära. Peab ütlema, et maitse polnud meie mõistes just eriti kiita, kuid kurta polnud ka. Tema lõhn meenutas Vene ajal auto pagasiruumis pikalt seisnud saia. Sellist saia, millele oli bensiinilõhn külge jäänud.

Hiina reisi võttis Rimmel ette läinud aasta novembris ja kestis see kaheksa päeva. Selle aja jooksul uudistati Hongkongi, Macaod ja tükki Lõuna-Hiinast. Peab ütlema, et kuuldud ja nähtud fotode põhjal kippus küll senine pilt Hiinast kokku varisema. Näiteks Hongkong on otsast otsani üks pilvelõhkujate ookean ega meenuta sugugi ajakirjades nähtud Hiinat. Ja ega tegelikult saagi teda päris Hiinaks nimetada, sest elab ta täiesti oma autonoomset elu. Nimelt kuulus Hong kong kuni 1997. aastani Briti impeeriumi alla ning pärast vabanemist jäi Hiinas autonoomseks osaks. Võõrriigi, ja nimelt Portugali, kolooniana on elanud ka Macao. Nende võimu alt vabaneti alles 1999. aastal. Ka neile anti Hiina valitsuse poolt autonoomia, kuid seda n-ö katseajaga 50 aastat. Eks pärast seda näe, kuhu suunda edasi liigutakse. Muide, ka Macao on kasvanud vertikaalselt ehk siis pilvelõhkujate kujul, kuid valdavalt on need kasiinod ja luksuslikud hotellid kasiinode külastajatele. Meile on ehk kasiinode maailmast rohkem tuttav Las Vegas, kuid Rimmel märkis, et kuigi Las Vegas on maaalalt suurem, on Macao seevastu temast suurema käibega.

Ja huvitav on veel, et kuigi kuulutakse ühel või teisel moel Hiina kõrvale, on autonoomsete riikidega neil omaette piir, mille ületamine on Rimmeii sõnul üks tõsiselt aeganõudev ja vaevarikas ülesanne. Hullem veel, kui teha seda kahe täiesti erineva riigi puhul.

Kõik Hiina moodi

Rimmeli sõnutsi on Hiina sedavõrd suur maa, et kui ühes otsas on väga soe, siis teises otsas võib olla väga külm.

"Mina käisin Lõuna-Hiinas, kus temperatuur oli 27-30 soojakraadi, põhjas olid samal ajal külmakraadid," rääkis ta.

Eriline on samuti ka Hiina ajalugu, sest see pole sugugi sarnane teiste riikide ajalooga. Vähemalt tavapärases mõistes. Ja ennekõike seetõttu, et nende ajalugu koosneb dünastiatest, keda meeles hoida või nende omavahelistele seostele kuidagimoodi pihta saada on meie inimestel väga keeruline.

"Tegelikult ei saagi Hiinas paljudest asjadest aru. Nad ise ütlevad selle kohta, et see on Hiina moodi. Seal on ka sotsialism Hiina moodi, on kasvatus Hiina moodi, isegi piiri ületus Hiina moodi jne. See on juba sealne käibefraas, mis tähendab, et teie võite teha nii, nagu teie tahate, kuid meie teeme just nii, nagu meile sobib. Kui Hiina koolidest rääkida, siis on seal kõik ette normeeritud ja õpilane peab õppima oma asjad ära. See, et õpilane mõtleb oma peaga ja arutleb, ei tule üldse kõne allagi. Meie giid, kes on paljudes rahvusvahelistes ülikoolides õppinud, kus on olnud ka üliõpilasi Hiinast, ütles, et hiinlaste puhul on huvitav, et kui on arutelu, istuvad nad väga vaikselt ega arutle. Nende jaoks on õpetaja võim ja kuidas saab olla siis minu arvamust, kui õpetaja on targem. Taoline mentaliteet on andnud väga suure tagasilöögi Hiina elule, majandusele ja õitsengule," jutustas ta.

Kummituslinnad...õudne!

Majanduslik tagasilöök on näha sellestki, et Hiinas on 11 kummituslinna. Need on tohutu suured ja kõrgete majadega linnad, mis seisavad inimtühjana ning lagunevad ajas. Ehitised on igati kaasaegsed ning kõikide vajalike kommunikatsioonidega, kuid neisse pole elama asunud peaaegu mitte ükski inimene. Rimmel tunnistas, et eriti õõvastav oli taolisest linnast läbi sõita õhtul. Vaid paar-kolm tulukest vilkus kuskil majas ning tänavatest oli valgustatud ainult peamine uulits. Ometi on nende linnade ehitamiseks kulunud riigil miljardeid. Miks taolised linnad ehitati, ei osanud õieti keegi öelda, sest kõva häälega selles riigis neist asjadest ei räägita. Sest mitte keegi ja mitte mingil juhul ei tohi partei otsuseid kahtluse alla panna. Võib vaid aimata ja oletada, et ühed põhjused peituvadki riiki valitseva partei poliitikas. Ja partei on seal jumala asemik. Alles pärast teda tuleb riik. Nii polegi riigis otseselt palju seadusi, mis sealset elu reguleeriks, vaid olulised on partei loosungid, mis on igale inimesele võrdväärsed kõrgeimate taevaaluste käskudega. Isegi laste arvu reguleeritakse partei loosungiga, mistõttu ei saa muu maailm öelda, et Hiina seadus ei soosi peres teist last. Sellist seadust ju pole.

Teiseks põhjuseks võivad olla korterite sedavõrd kõrged hinnad, et ühelgi tavainimesel pole seda võimalik endale soetada.

Kolmas põhjus võib olla aga hoopiski migrantides. Teisisõnu maalt linnadesse tulnud inimestes. Nimelt on Hiinas linna- ja maaelanik kaks täiesti erinevat inimliiki ning maalt tulnuid ei kirjutata linna sisse. See aga tähendab neile igasuguse sotsiaalse toetuse puudumist. Aga inimene, olgu hiinlane või keegi muu, on alati nutikas ning leiab ikkagi väljapääsu. Nii on migrandid kujundanud linnades juba omaette sotsiaalse võrgustiku, kus antakse nii arstiabi kui pakutakse ka muid vajalikke teenuseid. Seega võib oletada, et valitsejatel oli lootus kupatada neisse kummituslinnadesse elama migrante.

Aga nagu eespool öeldud, Hiinas pole mitte miski nn normaalselt mõistetav, vaid täiesti Hiina moodi. Seega võib tondilinnade ehitusel olla hoopiski teised põhjused, mille peale eurooplane ei tule. Ja hiinlased neile oma asju ka seletama ei lähe.

Hiinat tuleb ise kogeda

Rimmel näitas mitmesuguste huvitavate faktide ja nähtuste põhjal, kuivõrd mitmekesine on Hiina tegelikult. Ühelt poolt taevasse kasvavad hooned ning teiselt poolt võrratu ja imetabane loodus. Tuleb tunnistada, et isegi mäed on Hiinas natuke teistsugused kui mujal maailmas.

Imelised on ka terrasspõllud, kus riisi kasvatatakse. Küll inimeste kätetöö, kuid loodusesse igati sulanduvad ja tohutult atraktiivselt mõjuvad. Ja muidugi lõpuks tõeline ja algne Hiina arhitektuur - ülespoole keerdunud nurkadega katused, õhulised terrassid, peente nikerdustega väravad, pühamud Buddale ja teistele pühakutele jne. Jah, tõesti, Hiina pole maa, mille kohta saad kasutada ühte sõna, ning isegi saja iseloomustava sõna leidmine pole võimalik. Hiina on lihtsalt üdini üks jutustus ja teda tulebki edasi anda jutustades.

Peab möönma, et Rimmel oskab jutustada, mistõttu Hiina jõudiski sel salongiõhtul kõikide kuulajateni. Jõudis inimeste peale kui soojas tuules liuglev õhkõrn rätik, puudutades korraks nende õlgu ja sedagi vaid viivuks, et hõljuda kättesaamatuna kaugusse edasi. Sa said midagi, kuid see tekitas vaid rohkem isu. Isu teadmiste ja isiklike kogemuste järele, isu katsuda maailma oma käega, sest maailm on sedavõrd müstiline ja põnev. Just nii toimibki vaimutoit. Ja raamatukogu salongiõhtud on Põltsamaal see aeg ja paik, kus oma vaimule toitu ammutada.