Helve Tamm  Vali Uudised (2013), 30. oktoober, nr. 82, lk. 4.

Põltsamaal raamatukogus kõige loetavamate raamatute autoriks on hetkel Avo Kull, kes leidis aega tulla meie juurde ning rääkida oma tegemistest ja tulevikuplaanidest.

Muidu täiesti reaalaladel töötav ehk siis kahe jalaga maas olev ärimees Avo Kull tunnistas, et juba koolis meeldis talle kirjandeid kirjutada. Aga seda puhtalt tänu tema emakeeleõpetajale, kes suutis muidu tõelisest kraadest varjatud loomingulise poole välja võluda. Nii võibki uskuda, et kui tema teele poleks sattunud sedavõrd head õpetajat, oleks praegused lugejad palju kaotanud.

„Kõigepealt iseendast. Sündinud olen 1945. aastal 31. juulil (Tallinnas). Ma ei oie kirjanik ega ole ka kunagi kirjandust õppinud. Humanitaarharidus mul täielikult puudub. Olen ehitusinsener. Koolis olin hästi elav poiss ja nagu poisslapsed ikka, üks korralik kaak. Tukast võeti mul päris tihti kinni. Aga kuuendas-seitsmendas klassis anti meile vabas vormis midagi kirjutada. Ja seal leidis mu emakeeleõpetaja, et see poiss oskab ka kirjutada. Vaata, tavaliselt sain ma iga kord korralikult sõimata, aga emakeeletunnis hakati mind korraga kiitma. Ja pärast loeti mu kirjandeid klassis ette. Ma olin nii õnnelik ja kõrvust tõstetud. See läks kuidagi hinge ja pani mu raamatuid lugema, kirjandust uurima. Mu toimetajad on minult hiljem küsinud, et kust ma sellise ellusuhtumise olen võtnud, et alati on eesmärgiks aus olla ja midagi paremini teha jne. Et ka minu tegelaskujud on sellised. Tavaliselt on ju vastupidi. Aga tuletame siin meelde, mida meieealised sel ajal lugesid. Ma mõtlesin küsimuse üle ning leidsin, et kirjandus, mille peal ma kasvasin, need olid rüütliromaanid. Olid õilsad rüütlid, kellel oli hea tahe päästa inimesi. Mitte kedagi seal ei hakitud, mitte kedagi ei maetud elusalt ega pandud põlema. See oligi kirjandus, mille peal ma kasvasin ja mida ma õhinal lugesin. Ja see hoidis hinge kuidagi puhtana. Selle sain lapsepõlvest endaga kaasa. Praegu on asi natuke teistmoodi. Siin võib olla ka põhjus, miks praegune noorsugu liigub väheke teises suunas kui meie," jutustas Kull.

Ise enda õpetaja

Kuna huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu oli tal varjusurmast äratatud, hakkas ta edaspidi kirjutamise tarkust omal käel uurima. Nagu tema jutust ilmnes, töötles ta läbi suure hulga teaduslikke materjale ning uuris kirjakunsti kohta kõike, mida võimalik. Siiski ei läinud ta mitte kirjandust õppima, vaid hoopis ehitamist ning asutas hiljem ka oma ärisid. Ometi tegi ta kirjanduses käe valgeks varemgi ja seda tõlketöödega. Nimelt tõlkis ta venekeelsest ajakirjast põnevuslugusid eesti keelde.

Teda kuulates tuleb tõdeda, et oma kirjutamiskunsti on ta üles ehitanud just tänu reaalharidusele. Tal on selged arusaamad, kuidas midagi peab olema, ning loo ülesehitus seisab kindlalt tugeva karkassi peal. Iga detail, karakter ja sündmus on rangelt paigas ega kaldu ootamatult viltu. Nii kindlalt, nagu seisavad üleval tema ehitised, nii tugevatel jalgadel püsivad ka tema romaanid. Ja kõik on selgete ja puhaste sõnadega öeldud ega keerutata seal mõtteid pilvede alla nii, et peale autori ei saa keegi aru, millest jutt käib. Kõik oma romaanide sündmused on võetud tal elust enesest ja isiklikest kogemustest, sekka väikesed lüürilised kõrvalepõiked ja kirjanduslikud iluvõtted.

Kull tunnistas, et isiklikest kogemustest ongi kõige parem lugusid noppida, sest need on olukorrad ja teemad, mida kõige enam tunned.

Kirjutama peab mõnuga

Ehituselt edasi liikus ta oma tegevusega kaubandusse ning sealt sündis ka romaan „Kaubamaja". Hulgimüüjate ladudes ringi liikudes sai ta enda sõnul kaubandusest väga hea ülevaate ja kauplemise kooli.

„Ma sain aru, et võrreldes tööstusega on kaubanduses nii, et tööd on kaks korda vähem ja raha tuleb neli korda rohkem. Kaubandusega tegelen tänapäevani, sest kirjutamine leiba ei anna. Kaubandus annab kogu mu perele leiba ning ka võid sinna peale. Kirjutamist teen aga mõnuga muul ajal. Peab ütlema, et soov kirjutada, mis mul lapsepõlves oli, pole siiani kaduma läinud."

Kulli väitel ei tohiks kirjanikud üldse olla elukutselised, sest kirjutamise tööd ei saa teha nii, nagu tööd tavapäraselt mõistetakse. Et istutakse hommikul trükimasina taha ja jutt juba jookseb. Kirjutada tuleb mõnuga ja just siis, kui hing ja vaim selleks valmis on. Kui kirjutada palgatööna, tähendab see enda sundimist. Tagant sundides aga head romaani ei sünni.

Nii, mõnuga kirjutades, saigi ta kolm aastat tagasi romaanivõistlusel 62 osaleja seas võidukolmikusse ning sellest alates tema nn hobikirjaniku karjäär alguse saigi. Igal juhul nüüdseks on talt ilmunud juba mitu raamatut ning uued romaanid ootavad juba oma kirjapanemise ja trükkimise järge. Ja nagu igivana tarkus ütleb, et mis rõõmuga tehtud, see hakkab alati vilja kandma, nii on temagi võitnud oma romaanidega paljude lugejate südamed.

Väärtkirjanduse ja klassika mõisted meil olematud

Oleme harjunud võtma kirjanikke loominguliste tüüpidena, kes elavad valdavalt omas maailmas ning kelle mõtted tiirutavad maapinnast kõrgemal. Avo Kulli puhul tuli aga üllatusega tõdeda, et tema on mees, kes seisab igas mõttes juuripidi emakesel maal. Ta on kaine pilguga ja iga teema kohta, mis kuskil üles kerkib, tahab ta rohkem teada ning teada teema nüansse. Nii suhtub ta ka kultuuriministeeriumi ja kirjanike liidu survesse kanda n-ö halba nimekirja Barbara Cartlandi teosed ning survestada raamatukogusid võtma endale rohkem väärtkirjandust.

„Ma hakkasin uurima, mis asi on süvakirjandus, kõrgkirjandus, kvaliteetkirjandus ja väärtkirjandus. Mis asjad need on ja milliste kriteeriumide järgi neid määratakse. Kas on mingeid reegleid või standardeid. Paljude inimestega, teadlastega, ja ka ülikoolist, rääkides selgus, et Eestis seda asja selgeks ei saagi. Minu küsimusele, mis asi on väärtkirjandus, ma vastust ei saanud, sest mitte keegi ei osanud seda mulle selgeks teha. Uurisin asja siis välismaa kirjandusest. Ja saingi sealt teada," rääkis Kull.

Tema sõnul on mujal igale kirjandusliigile omad kindlad kriteeriumid, mida kõikjal jälgitakse. On armastusromaanid, põnevikud, kriminaalromaanid, ulme ja fantastika, õudusromaanid, noortekirjandus ja muud, nagu laste- ja naistekirjandus jne. Viimasena ka väärtkirjandus ja klassika.

„On kümme alaliiki. Väärtkirjandus ja klassika on väga täpselt kindlaks määratud. Tuleb välja, et väärtkirjandus on see kirjandus, mis võib olla iga eelnevalt mainitud liik. Ka naistekad ja noorteromaanid. Seda juhul, kui on täidetud neli nõuet. Esimene - kui selle teose autor valdab oma tööd kõrgel, professionaalsel tasemel. See kehtib autori kohta. Teine - sündmustel ja karakteritel peab olema suur üldistav jõud. Kolmas -teos peab olema kirjutatud kaunis keeles. Neljas - see teos peab omama suurt lugejahuvi. Nüüd läheb asi keeruliseks, sest kuidas määratakse kindlaks lugeja huvi? Siin on kaks võimalust, ost raamatupoodidest ja laenutused raamatukogudest. Klassikaks võib saada väärtkirjandus, mis on vastu pidanud pikema aja proovile. Ja nüüd ajakirjanikud, kellel pole nendest definitsioonidest aimugi, kirjutavad... „Kuu aega tagasi nägi ilmavalgust Tõnu Õnnepalu teos „Mandala". See on eesti kirjanduse väärtkirjanduse parimaid eksemplare ja loodame, et ka sellest saab millalgi klassika" luges ta üles.

Õnnepalu kõrvale tõi ta ka ajakirjanduses elavaks klassikuks nimetatud Rein Raua ja tema hiljuti trükist tulnud teose.

„Aga nüüd tuletame meelde seda neljandat punkti, mis ütleb, mis teeb väärtkirjanduse väärtkirjanduseks ja klassikaks. Kuidas saab määrata kindlaks suurt lugejahuvi, kui raamat on alles kuu aega tagasi välja tulnud ega ole paljudesse raamatukogudesse veel jõudnudki? Kuidas on võimalik määrata lugejahuvi, kui mitte keegi pole seda raamatut veel lahti teinud ega seda lugenud? Aga juba teatakse, et see on väärtkirjandus. Ja raamat, mis on alles kuu aega tagasi ilmunud ja mida keegi pole veel lugenud, on nimetatud juba klassikaks! Niisugune see meie kirjanduspõld on. Ja ma võtsin siis kätte ka Cartlandi ja lugesin läbi kaks raamatut. Ja väga hea oli, et ma seda tegin, sest need tegid mind natuke õnnelikumaks. Selle pärast, et ma hakkasin mõistma oma vana ema, kes luges luubiga läbi kõik tema raamatud. Tal on, nii nagu vanadel inimestel ikka, küljes mitmed hädad, on ta ju üle 80 aasta vana, kuid neid raamatuid lugedes läksid tema näolihased pingest vabaks. Tema kõndis neil hetkedel oma nooruse radadel. Cartlandi puhul tahan öelda, et tema raamatuid tuleks noortele antidepressantide asemel välja kirjutada. Need raamatud on niivõrd positiivsed."

Kull oli kindlalt seda meelt, et inimestel tuleks anda vaba võimalus lugeda just neid raamatuid, mida nad soovivad, mitte suruma neile peale seda n-ö kõrgkultuuri.

Inimesena huvitav isiksus

Omamoodi värskendav, uudne, harjumatu ja isegi kummastav oli Avo Kullis näha kirjutajat, kes nii oma tegudes, mõtetes kui ka sõnades on äärmiselt konkreetne ja selgepiiriline. Ei mingeid üle ääre valguvaid mõtteuitamisi, ei mingeid värvilisi kirjeldusi. Kõik oli lihtne, selge ja asjakohane. Tema kui inimese puhul oli põnev, et ta paiskas segi kõik senised kujutluspildid kirjanikest või kirjutajatest. Ja seetõttu oli lõpuks üpris keeruline võtta tema suhtes mingit seisukohta. Aga tegelikult, miks peakski? On tõesti tore, et meil Eestis on ka temasugune kirjutaja. Ja on hea, et ta on niivõrd enda näoga ega pelga seda joont ka teistele näidata. Kindlasti leiavad ka tema uued romaanid samasugust kuuma vastuvõttu nagu eelnevadki.