Etioopia- maa, kus aeg käib teisi radu
Helve Tamm Vali Uudised (2013) 8. märts, nr. 19, lk. 4.
Raamatukogu salongiõhtul teemal "Vaene rikas Etioopia" oli Rutt Rimmeli jutustus enda reisist Etioopiasse ülimalt paeluv ning kaasahaarav, tekitades kuulajaiski soovi haarata pihku kohvrid või selga seljakoti ning seada sammud kuhugi kaugele. Seda enam, et jõudsalt on lähenemas kevad ja veri kisub vägisi loodusesse uusi väljakutseid avastama.
Etioopiat nimetatakse ka Mustaks Aafrikaks ja seda mitte asjata, sest ka inimeste nahavärv on seal tõesti lausa pigimust. Aafrika riike on 50 ja neist 35 nimetatakse Mustaks Aafrikaks. Kõik need riigid jäävad Sudaanist n-ö allapoole. Riigid, mis Musta Aafrika nime alla ei käi, kummardavad ka teist usku ja nimelt on nad moslemid.
Aga loodus on seal nagu kõikjal mujalgi sõnulseletamatu ja maagiline. Seal on mägesid (praegu Etioopia, varem Abessiinia mägismaa), on kõrbed ja madalamad kohad, seal on rikkust ja on äärmist vaesust. Elamise kergus liigub skaalal ühest äärmusest teise ning vahepeale ei jäägi suurt midagi. Ometi on ajaloost teada, et kunagi oli sealne maa-ala suurte rikkustega. Etioopia alal asus kunagi Seeba kuningriigi pealinn ning legendid toonastest rikkustest on jõudnud meiegi aega. Veel praegugi on ühes linnas alles lossikompleks, kus teati olevat kullaga kaunistatud ruume ja kõikvõimalikke muid suuri väärtusi. Nüüdseks on need hooned rüüstatud ning teised, muinsusväärtusi taastavad riigid (UNESCO) on andnud enda poolt vahendeid või käinud ise ehitisi edasise lagunemise eest kaitsmas nii palju kui võimalik.
Etioopia kirju ajalugu
Etioopia, nii nagu teisedki riigid, on oma arengus teinud läbi mitmesuguseid keerdkäike, valitsejate võimuvõitlusi ja lõpuks ühtseks riigiks vormumise. Samas saab öelda, et see riik pole kogu oma ajaloo jooksulolnud tõeliselt ühegi võõra riigi käsu all. Kui, siis seda vaid väga lühikest aega.
Näiteks 1885. aastal maabusid Etioopiasse itaallased ja hõivasid ümberkaudseid maid. Sel ajajärgul kuulutas Etioopia ühe piirkonna, Shoa, valitseja Menelik II ennast eelkäija järel riigis keisriks. Võib öelda, et tema valitsemise ajal saavutati riigis lõpuks märkimisväärne stabiilsus ning uueks pealinnaks sai Addis Abeba (endine oli Gondari, 17. sajandil suuruselt Kairo järel teine linn Aafrikas). Samal ajal kasvas aga tasahilju Itaalia mõju, mistõttu sõlmis keiser 1889. aastal Itaaliaga lepingu, mis itaallaste arvates tähendas seda, et viis Etioopia nende protektoraadi alla. Etioopia polnud sellega aga nõus ning tühistas lepingu. Tühistatud leping tõukas riigi Itaalia - Etioopia sõtta. Iseseisvus saavutati 1896. aastal pärast Adua lahingu võitmist.
Kui liikuda aga ajaloos veelgi sügavamale, siis meie ajaarvamise algul kujunes Põhja-Etioopia territooriumil esialgu suur orjanduslik Aksumi riik. Etioopia feodaalriik oli 13.-14. sajandil killustunud iseseisvateks vürstkondadeks. Suurimad arengud riigis hakkasid toimuma 16.-17. sajandil, mil mitmed oma väikeala valitsejad intensiivistasid omavahelist võitlust võimu pärast, kuna keisri tiitel oli muutunud formaalseks ega koondanud enda ümber kedagi. Mitmesuguste võitluste järel hakati lõpuks tõsisemalt mõtlema ka keisrivõimu vajalikkusest ehk hakati nägema keskvõimu olulisust riigis.
Etioopia maade taasühinemine algas 19. sajandi keskel, olles vastupanuks Euroopa riikide ekspansioonile jaotada omavahel Aafrikat. Seega võib öelda, et halvas, mida itaallaste sissetung tegi, oli ka head ja nimelt, viis muidu killustunud riigi ühtseks kokku. Ka 20. sajandi I poolel kuus aastat Mussolini võimu all elamist tõi Etioopiale omal moel edasiminekut. Ja nimelt, just sel ajal ehitati liikluseks korralikke teid, millest enamik on kasutuses siiani.
Turistid pole jõudnud maad rikkuda
Rimmeli sõnul öeldakse Etioopia kohta ka seda, et seal on väga palju puutumata loodust ning turistid pole seda maad enda jaoks veel tõeliselt avastanud.
"Põhjus on selles, et Etioopias pole olnud kolonialismi. Etioopias pole olnud ühegi riigi kolooniat ega võõraid anastajaid. Just seetõttu polegi eurooplane sinna väga palju sattunud. Turistide vähesus on sellekski hea, et nad pole veel väga palju varastama õppinud. Suurtes linnades kiputakse seda muidugi küll ka tegema.
Kui minna päris peensusteni, siis üks kord on neil võõrriigi võim siiski olnud. See oli alles hiljuti, 1936 kuni 1941. Oli Itaalia võim, Mussolini võim, kuus aastat. Aga ta kukutati ning maa sai jälle vabaks. Aga selle kuue aasta jooksul toimus riigis väga palju. Lausa kummaline, et nende kuue aasta jooksul on üle mägismaa ehitatud teed. Suisa asfaltteed. Praegu on hiinlased pannud teede ehitusele oma raha alla, sest loodavad, et leiavad sealt mingit maavara. Etiooplastel endil pole raha teede ehitamiseks."
Ka Etioopia on oma ajaloos maitsnud kommunistliku riigi leiba ja seda ajavahemikus 1974-1991.
Nälg kõrvuti rikkusega
Samas hakkas Rimmeli näidatud fotodeit silma, et sellist kohutavat mustust nagu mujal soojades riikides kohtab, seal suurt polegi. Rimmeli sõnul kasutavad vaesemad inimesed seal ära absoluutselt kõike, mida meie prügiks nimetame. Isegi plastpudelid ja kasutatud kilekotid on väärtuslikud. Seetõttu polegi seal tuules lendlevaid krõpsupakke ega teeäärtes vedelevaid inetuid kilekotte. Nagu näiteks Egiptuses.
"Etioopias elab 82 miljonit inimest, kuid arvatakse, et umbes 8 miljonit neist on pidevalt näljasurma äärel. Etioopia on maailma üks kõige vaesemaid riike. See vaesus on viimasel aastasajal tekkinud. Omal ajal oli tegemist aga hästi rikka riigiga. Aga sõjad ja võitlused teiste riikidega on teinud oma töö. Nii on Etioopia jäänudki maailma vaesemate riikide hulka. Tema võite leida vaeste riikide nimekirja alumisest otsast. Aga maa ise on väga rikas. Seal on palju kultuuri- ja ajalooväärtusi. Seepärast ongi loengu nimeks "Vaene rikas Etioopia". UNESCO maailmapärandite nimekirjas on sealt ligikaudu kümme objekti. Ja ta on ka selle pärast omapärane riik, et on maailmas teine riik, kus võeti vastu ristiusk. Esimene oli Armeenia. Kui sõidame Aafrikasse, siis ei kujuta ettegi, et seal on ristiusk. Arvame, et seal on kõiki muid usundeid. Ristiusk tuli neile umbes 4. sajandil, algul kuningate hulgas ja pärast jõudis see ka lihtrahva hulka. Kõik usuga seonduv on seal hästi tugevalt esindatud. Seal on tohutult palju kloostreid ja kirikuid. Näiteks Lalibelas on lausa 13 kirikut ja veel lisaks klooster," jutustas Rimmel.
Üks kirikukompleks on aga sedavõrd unikaalne ja eriline, et selle võiks oma harukordsuselt panna isegi Egiptuse püramiidide kõrvale. See on kalju sisse uuristatud ningseda kõike ühest tükist. Ja looduski on seal midagi omalaadset, midagi sellist, mida mujal ei kohta.
Seaduselaekad on Etioopias
Rääkides veel ajaloolistest rikkustest, siis üheks eriliseks on selles vallas seaduselaegas, mis asub Etioopias ortodoksi kiriku valduses. Seda valvab üks munk, keda ei tohi mitte keegi mitte kunagi näha, nagu lihtinimene ei tohi näha ka seaduselaegast ennast. Etioopia ortodoksi kiriku patriarh Abuna Pauolas on kunagi rääkinud, et seaduselaegast on juba sajandeid Etioopias hoitud ning väga vähesed on selle aja jooksul neid Jumala poolt Moosesele antud seadusetahvleid näha saanud. Tema olevat üks neist vähestest väljavalitutest.
Etioopia traditsioonis räägitakse, et seaduselaeka tõi sinna kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna poeg Menelik. Seaduselaegas ise sisaldab seadusetahvleid, mille Jumal andis Moosesele. Piiblis pole seaduselaekast juttu, vaid prohvet Jeremia raamatus öeldakse, et see vajub kunagi unustusse.
"Ja kui neil päevil saab teid sellel maal palju ja te olete viljakad, ütleb Issand, siis ei räägita enam Issanda seaduselaekast ega ole see meeleski, sellele ei mõelda, sellest ei tunta puudust ja seda ei valmistatagi enam." (Jr 31:33)
Reisi teeb turvaliseks hea giid
Üheks maa rikkuseks võib pidada samuti kohvi. Kohvipuu kodumaaks ongi tegelikult Etioopia, kuigi esimesed kohviistandused rajati Jeemenis. Kohvipuud kasvavad Etioopias praegugi lausa metsikult. Etioopia on üks väga eriline maa. Lisaks äärmustele on seal eriliseks nii kiri kui ka kell ja üldse ajaarvamine.
"Näiteks, kui meil on kell kuus või seitse hommikul, siis neil on kell üks. Nende kellaaeg hakkab peale hommikul kella kuuest. Nad on küllaltki ekvaatori lähedal ka. Ja siis on neil veel teine ajaarvamine. Nimelt on nad muust maailmast seitse aastat ja kaheksa kuud maha jäänud. Sest nendel on aastas 13 kuud, neist 12 kuud on 30 päeva ja üks kuu on siis vaid viis-kuus päeva. Kõige selle arvutamisega on nad jäänud nii palju maha, et aastal 2008 (meie arvestuse järgi) tähistasid nad millenniumi. Jõulud on neil nii nagu ortodoksi kirikus. Uusaasta on neil 7. jaanuaril," jutustas ta.
Lugusid sellest imelisest ja eksootilisest maast oleks tahtnud kuulata lõputult, seda enam, et Rutt Rimmel oskab väga hästi jutustada. Veel enam - sinna tahaks kunagi isegi minna, et kõike oma silmaga üle vaadata ja käega ära katsuda. Rimmeli sõnul on maa tegelikult turvaline, vaid piiriäärsetes kohtades võib kokku puutuda rahutute ja isegi ohtlike sündmustega. Väga oluline on nii kaugele sõites seegi, millise turismiettevõttega ja giidi-reisi saatja käe all seda teha.