« Tagasi

Salongiõhtu külaliseks oli Contra

Mati Alev Vali Uudised (2013), 26. aprill, nr. 32, lk. 6.

22. aprillil toimunud Jõgeva maakonna keskraamatukogu salongiõhtul esines huvilistele Margus Konnula, kes on nii luuletajana kui ka muidu rohkem tuntud kui Contra.

Võrumaalt Urvastest pärit 39-aastane Konnula avaldas oma esimese luulekogu "Ohoh!" 1995. aastal. Vikipeedia andmetel on ta tänaseks välja andnud juba kokku 23 luulekogu (kõige värskem on 2012. a ilmunud "Urvaplaaster"), suurem osa neist on ilmunud tema omakirjastuse Mina Ise väljaandena ning on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud. Lisaks luulele on Contra avaldanud ka proosat ja näidendeid ning olnud populaarne saatejuht ja esineja ETVs. Oma loomingu eest on Contra pälvinud Bernhard Kangro kirjanduspreemia (2001. a) ja Oskar Lutsu huumoripreemia (2007. a).

Alati rõõmsameelne Contra rääkis raamatukokku kogunenud huvilistele põnevaid seiku oma elust, esitas väga emotsionaalselt oma loomingut, rääkis oma käsilolevatest projektidest, vastas küsimustele ning jagas autogramme.

Kuidas Konnulast sai Contra

Kirjanikunime väljakujunemine on Contra sõnul omalaadne juhus. Oma esimese luuletuse avaldas Margus Konnula hoopis nime Connors all, hüüdnimi pärines legendaarselt USA tennisistilt, kauaaegselt maailma esireketilt Jimmy Connorsilt. Nime ei osatud aga korralikult hääldada ja kõigist neist lõpututest hääldamistest tekkinud variantidest meeldis talle endale kõige rohkem just Contra ja nii see talle külge jäigi. Contra on tuntud kui kauaaegne spordisõber ja harrastussportlane, kuid näiteks endale nime andnud ala ehk tennist sai ta esimest korda päriselt mängida alles eelmisel aastal, kui Jaanus Kala viievõistlusel osalemise eest auhinda valides otsustas ta tennisetundide kasuks. Tõsi küll, ka varasemast ajast oli Contral väike kokkupuude tennisemänguga olemas, kui ta mängis paar punkti tollal 14-aastase Kaia Kanepiga, kes oli juba siis omavanuste hulgas maailma tipus ja kelle fänniks on Contra tänini.

Luulekogu väljaandmiseks pidi Contra müüma lehma

1995. aastal oma esimese luulekogu väljaandmiseks pidi Contra kokku saama 4200 krooni ning nagu ta tunnistas, oli selle kokkukogumine väga suur töö. Veerand rahast tuli näiteks kokku lehma müügist ja peaaegu viiendik Keno loto võidust. Hiljem, postiljonina töötades oli raha kogumine aga juba palju kergem. Palk küll väga suur ei olnud, aga kuna rõivad olid olemas, söögi peale polnud ka vaja kulutada ("läksin koju ja sõin"), siis saigi ta suure osa oma palgast järgmise luule-kogu väljaandmiseks kõrvale panna. Oma luulekogusid levitas Contra algul enamasti ise, liikudes hääletades mööda Eestit ja pakkudes seda poodidesse. Põltsamaalgi on Contra oma karjääri jooksul mitmeid raamatupoode näinud. Esimese luulekogu eest sai Contra punkti kirja ka ajakirja Vikerkaar debüüdiauhinna arvestuses (võitis tookord Andrus Kivirähk Ivan Orava mälestustega). Sel hetkel ei osanud ta isegi kahtlustada, et kes selle hääle anda võis. Hiljem on selgunud, et seda tegi Sven Kivisildnik, kes oli näinud "Ohoh!"-i raamatupoes ja mõelnud, et "nii kole raamat, mis seal sees siis veel olla võib", aga lõppkokkuvõttes oli raamat talle meeldinud. Kivisildniku abil jõudis Contra ka Tartu noorte luuletajate aktiivsesse seltskonda, varem tal väga palju esinemiskogemusi ei olnud.

Töö luuletava postiljonina sillutas tee üle-eestilisele tuntusele

Üleriigiliselt sai Contra tuntuks tänu ETVle, kes tutvustas Urvaste luuletavat postiljoni ühes saates. Pärast seda hakkas tulema ka rohkelt esinemiskutseid, mis omakorda segasid postiljonitööd. Nagu Contra märkis, on postiljonitöös vaba vaid pühapäev ja siis suurt midagi ette võtta ei saa. Sellepärast pidigi ta postkontoritöös võtma appi oma ema ja isa - raamatupidajast ema töötas kontoris, isa tegi postiringe. Lõpuks jäädi Võru postkontorile sellega ka vahele, et tööd ei teinud õige inimene, aga suurt tüli sellest õnneks ei tulnud. Sõlmiti kokkulepe, mille tulemusel sai Contra Urvaste postkontori juhatajana edasi töötada. Ära pidi ta sealt tulema alles siis, kui ema sai endale koolimajja sekretärina tööd ning ei saanud enam pojale vajalikul hetkel postkontoris olla. Suurimaks saavutuseks Urvaste postiülemana peab Contra aga seda, et tal õnnestus leida endale postkontorisse mantlipärija, kes on siiani seal väga tubli töötaja. Selleks ajaks hakkas ka raamatute väljaandmine ennast ära tasuma ning alates 1999. aastast on Contra põhiliselt olnud vabakutseline luuletaja ehk ametlikult FIE kirjanduslikul tegevusalal.

Läti keeles saab luuletada ka keelt oskamata

Hetkel on Contral käsil tuntud läti luuletaja Eduards Veidenbaumsi (1867-1892) luuletuste eestindamine. 1887-1891. a Tartu ülikoolis õppinud Veidenbaums on lätlaste jaoks nii oluline, et kui näiteks Lõuna-Eesti lätlaste selts endale tegutsemispaika otsis, sooviti seda luua just Veidenbaumsi omaaegsesse elukohta Tähtvere tänaval. Contra tutvus Veidenbaumsi loominguga noorte kirjanike paar nädalat kestnud matkal Riiast Tartusse, kus ta ise sai küll viibida vaid kaks päeva. Seal andsid lätlased eestlastele paar Veidenbaumsi sõnadele tehtud laulu, et need pandaks ümber eesti keelde ja siis saaks neid õhtul lõkke ääres laulda. Contra tegi üsna umbkaudsed tõlked, kuna läti keelt ta eriti ei oska. Sealt tekkis aga huvi Veidenbaumsi loomingu vastu ja lõpuks ka idee eesti keelde tõlkida noorelt tuberkuloosi surnud Veidenbaumsi kogu looming. Tõlgete tegemisel on Contrat abistanud Guntars Godinš, tuntud läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija. Eduards Veidenbaumsi loomingu suurimad mõjutajad olid Heine, Goethe ja Schiller, tema loomingu hulgas on palju inimese elust rääkivaid luuletusi, aga ka õllelaule. Kui Contra muretses, et kas nii noorelt surnud inimesega nii süvitsi tegelemine ei mõju ka temale halvasti, lohutas Aapo Ilves teda, et ta on juba liiga vana, et noorelt surra. Contra on püüdnud ka ise läti keeles luuletusi kirjutada, aga seda tehes on mõnikord selgunud, et mõned sõnad, mis väga hästi riimuks, pole tegelikult üldse kasutusel ja kogu luuletus on selle tõttu tulnud ümber teha.

Võrokeste lipu all läbi ajaloolise Võrumaa

1. juunil Võrus peetav laulu- ja tantsupidu "Uma pido" toimub esmakordselt võrokeste vastvalitud lipu all. Contral on selle tähistamiseks kavas lipuga läbi joosta kaheksa ajaloolist Võrumaa kihelkonda, läbides kokku 340 kilomeetrit. Jooks algab 26. mail Võrust ja lõpeb 1. juunil peopaigas ning on jälgitav ka internetist. Contra sõnade kohaselt on selle jooksuga seoses tekkinud Võro- ja Setomaa vahel väike hõõrumine. Contra lisas marsruuti ka ühe lõigu, mis läbib Setomaad, mis on tallegi armas ja ootamatult tuli sellest palju pahandust. Võrokad ei olnud rahul, et nende üritus viiakse Setomaale, setodel on aga tõsine mure, et mida ta võrokeste lipuga Setomaal teha kavatseb, äkki on tal mõttes vallutusplaanid. Contra muidugi tüli ei soovi, ta tahaks olla hea tahte saadik.