Taavi Kelder  Vali Uudised(2013), 11. detsember, nr. 94, lk. 5.

„Öeldakse, et inimene suudab kõike, kui ta vaid tahab" - nõnda algab Maniakkide Tänava ulmeraamat „Mehitamata inimesed". Tõepoolest, nagu selgus kohtumisest kirjaniku endaga, suudab iga inimene saada ka ulmekirjanikuks. Kui ta vaid tahab, sest heaks ulmekirjanikuks ei sünnita, nagu toonitas kirjanik.

Kolmapäeval, 4. detsembril toimus Jõgeva maakonna keskraamatukogus järjekordne salongiõhtu, kus külas oli ulme- ja õuduskirjanik Agur Karukäpp, kirjanikunimega Maniakkide Tänav. Esialgu kella 17.15 plaanitud kohtumine algas kirjaniku hilinemise tõttu küll alles kell kuus, kuid leidus siiski huvilisi, kes viitsisid kohtumise lugejatega raamatukogus ära oodata. Ilm kohtumise aset leidmiseks oli nii sobiv kui ka ebasobiv ühtaegu. Ühest küljest on pisut sombune, vihmane ja pime detsembriõhtu just sobiv aeg ruumis sees istumiseks ja teejoomiseks, mitte niivõrd väljas ringijalutamiseks. Teisalt, kui väljas sajab ja tuiskab ning teed on libedad, ei pruugi kedagi kohale tullagi. Küll aga loob taoline trööstitu ilmaga hilissügise õhtu sobiva õhustiku ulmejuttudest ja -filmidest kõnelemiseks, või koguni ulmejuttude kirjutamisega alustamiseks.

Kuidas sünnivad mõtted ja süžeed ulmeraamatute tarbeks? Kuidas sünnib üks tänapäeva ulmekirjanik? Sellest kõneleski järjekordsel salongiõhtul Jõgeva ja Tartu ulmekirjanik Agur Karukäpp alias Maniakkide Tänav.

Jõgeval 1976. aastal sündinud Maniakkide Tänav on Eesti kirjanik, luuletaja ja punkmuusik, kes on eelkõige olnud keskendunud ulmejuttude kirjutamisele ja ulmeajakirja Reaktor (võrguajakiri) toimetamisele ning on sestap 1990nda-te ja hilisemate aastate Eesti ulmekirjanike põlvkonna üks eredamaid näiteid Indrek Hargla ja Sven Kivisildniku kõrval. Tema esimene romaan (ilmunud 2003 kirjastuse Fantaasia poolt) kandis pealkirja „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi".

Väike-Maarja päästekoolis õppinud ja Tartu ülikoolis sotsiaaltööd tudeerinud ning lisaks tuletõrjujana töötanud autor on kokku avaldanud kolm romaani ja trobikonna lühijutte. Kohtudes lugejatega Põltsamaal, jäi kõlama seisukoht, et hea ulmekirjanduse eelduseks on kirjanikku vahetult ümbritsev keskkond: see, kus ta õppinud või töötanud on, millised probleemid ja elu teda ümbritsevad või milline üleüldine ajastu atmosfäär on. Samas peab olema silma ja vaistu, et seda kõike tähele panna. Peab olema fantaasiat ja avarat mõttelendu.

„Ülikoolis õpetatakse kirjandust, aga mitte kirjutama. Eestis ongi seepärast nii palju kehva kirjandust, et keegi ei õpeta kirjutama," oli kirjanik Eesti noorte väljavaadete suhtes saada ulme- või ka ilukirjanikuks üsnagi skeptiline. Tema enda teekond ulmekirjanikuks saamisel oli seotud paljuski ka tagasisidega teistelt autoritelt või lugejatelt kirjandusringides ja töötubades Jõgeval ja Tartus osaledes.

„Avaldasin algul ajalehes Vooremaa ühe loo aastal 1996. Edasi kirjutasin ajakirjale Mardus mitmeid lühijutte. Avaldasin esimese romaani. Hiljem, kui mu peresse lapsed sündisid, jäi kirjutamine veidi soiku. Rollimängudest võtsin osa - need on sellised improviseeritud teatrietendused, ilma publikuta. Väga lõbus," meenu-tas ta oma kirjanikutee algust.

„Kui lapsed said suuremaks, hakkasin uuesti kirjutama. Vahepeal jäi kirjutamine soiku. Kui ma hakkasin uuesti ilukirjandust kirjutama, ei tahtnud ma nii palju verevalamist ja tapmist kirjeldada, hakkasin psühholoogiat sinna juurde panema. Avaldasin teise romaani „Surmakarva" (ilmunud kirjastuselt Varrak 2009). Sattusin Betti Alveri muuseumi Jõgeval, seal oli kirjandusring. Hakkasime koos J. J. Metsavanaga vedama Tartus ulmekirjanduse töötuba. Algul käisime Tartus koos minu köögis, hiljem sinna enam ära ei mahtunud. Kirjutasime kahekümne minutiga ühe loo. Oluline oli just teiste tagasiside, et lugu saaks parem. Hiljem, kui lood hakkasid paremaks muutuma, julgesin puudutada ka muid žanre peale seiklusliku õuduse, millega alustasin," pajatas Maniakkide Tänav. Mis puutub erinevatesse žanritesse (teaduslik fantastika jne), siis on need autori arvate üle tähtsustatud ja välja mõeldud ainult selleks, et lugejale teost kuidagi reklaamida. Kirjanik ei alusta kirjutamist mitte žanri määratlemisega, vaid liigitab oma teksti teatud žanri alles pärast selle valmimist.

Edasi arutles kirjanik noorte võimalustest tänapäeval alustada ulmejuttude kirjutamisega, nentides et kui latt on kõrgele seatud ja noortel autoritel on raske oma lugusid

-           kuitahes kehvasti kirjutatud

-           avaldada, siis polegi neid kuskil avaldada ja kirjutamist proovida. Sestap asutasid Tartus ulmekirjanikud tasuta võrguväljaande Reaktor.

„Selle ajakirjaga tegime niimoodi, et iga poole aasta tagant vahetame peatoimetajat. Peatoimetaja otsustab ja vastutab, mis konkreetselt ajakirja läheb. Nii tekib vahelduvus, erinevad nägemused. Me oleme just suunatud algajatele autoritele. Väga vähe on lugusid, mis ei lähe ajakirja sisse - need peavad ikka väga halvad lood olema. Meie eesmärk on värske mõte, vaba vaimsus. Inimesed tahavad kirjutada ja kuskil peavad nad saama avaldada. Kui nad ei saa kusagil avaldada, siis nad ei arene. Siit üleskutse: saatke meile lugusid, eriti uuest aastast, kui mina olen Reaktori peatoimetaja, võtan kergelt lugusid vastu," kutsus kirjanik üles noori ja vanud ulmejuttude kirjutamisega alustama.

Samas on oluline ka kriitika. Kui keegi ei arvusta ega kritiseeri, puudub autoril võimalus end arendada, oma vigu näha.

Keegi kuulajaist tundis huvi, kas kirjanik ka ise loeb palju. „Tühjale kohale ilma vundamendita maja ei ehita," nentis Maniakkide Tänav. „Kui autor ei tea, kuidas teised kirjutavad, siis ei oska ta ise ka kirjutada. Kui lugeda näiteks saja aasta vanuseid päevikuid, siis juba sellest, mida inimesed tollal mõtlesid ja tegid, saab palju väikseid detaile. Kuidas tänapäeval elatakse ja kuidas tollal elati? Näiteks kuidas elada ilma elektrita? See kõik võib panna ulmekirjaniku mõtlema erinevate süžeede peale."

Ja teisest küljest, oluline on ka kirjutatud ulmejutu toimetamine. „Kooliajal sain alati kirjandite eest kaks hinnet: sisu eest ja kirjavigade eest. Mida rohkem kirjutad, seda rohkem kipud tegema vigu, ja ise mitte märkamagi neid. Kui kirjutad 50 000 sõna, on väga raske ise ka toimetada kirjutatud teksti. Lõpuks ise ei näe enam neid vigu. Teine asi on, et oleks vaja ka sisutoimetajat. Varem ma kirjutasin paberile ja trükkisin hiljem arvutisse ümber, mille käigus avastasin ise oma tekstidest mitmeid vigu. Tänapäeval ei pea enam ümber lööma, kõik läheb kohe arvutisse. Samas on oluline, et kirjanik ka ise loeks oma kirjutatud teksti korra läbi - keegi ei taha lugeda lugu, mida autor ise ei taha teist korda lugeda."

Siit edasi arendas kirjanik mõttekäiku, kuidas ulmekirjanik loob ehk konstrueerib omaenda maailma oma ulmejutus:

„Uue maailma loomisel oma ulmeraamatus peaks kirjanik mõtlema, et asjad ei oleks omavahel vastuolus. Sellest tulenevalt on vaja just kriitilist pilku: kui lugeja loeb raamatu läbi ja ütleb, et väga hea, pole sellest mulle mingit kasu. Siis tuleb raamat anda edasi järgmisele lugejale: ehk annab kriitilisema hinnangu. Ma tahan teada, mis raamatus halvasti on, mis valesti on, millised mõtted omavahel ei klapi. Äkki olen midagi kahe silma vahele jätnud."

„Palju sõltub ka sellest, mis toimub ümberringi maailmas ulmeraamatu kirjutamise hetkel. Sõltub sellest, mis toimub kirjanikuga. Üldjuhul ulmekirjandus käsitleb kõiki aktuaalseid probleeme. Ulmekirjanik ei ole pime. Enamik algajaid kirjutajaid kirjutab prototüüpideks just iseennast," rääkis Maniakkide Tänav.