« Tagasi

Lea Arme: "See on suur privileeg, kui inimene lubab sind oma ellu"

Ülle Lätte  Vali Uudised (2012), 26. oktoober, nr. 82, lk. 6.

Põltsamaalastega raamatukogu salongiõhtul kohtumas käinud Lea Arme on paljude elulooraamatute autor, noorsookirjanik ja toimetaja. Kirjanik on pärit Järvamaalt, Mäeküla ja Koeru vahelt Köisist. Lea Arme sulest on ilmunud mitmed elulooraamatud eesti kuulsatest inimestest, nagu Ada Lundver, Eve Kivi, Luule Viilma, Salme Reek.

Millist ametit pidasid Teie ema ja isa?

Minu ema oli kodune ja isa töötas kolhoosis. Ema tegeles õmblemisega, aga isa oli suurepärane pillimees, mängis akordioni ja lõõtspilli, bajaani - vist kõiki lõõtsaga pille. Isa õppis pilli mängima kaheksaaastasena ja oli minu meelest erakordselt andekas. Ema elab endiselt Köisis, kus on minu lapsepõlvekodu.

Kas Teie ise ka mõnda pilli mängite?

Meie õega nii andekad polnud, nagu oli isa, aga akordioni õppisime mõlemad natuke mängima. Nüüd ikka mõtlen aeg-ajalt, et ostan omale pilli, tuletan meelde ja mängin kadunud isa mälestuseks. Teen selle ühel päeval kindlasti teoks.

Kuidas kodus raamatute lugemisega oli?

Emal polnud lugemiseks eriti aega, aga isa luges küll palju. Mina õppisin neljaaastaselt lugema ja mäletan hästi üht suurt pahandust, kui selgus, et laps loeb ebaeakohaseid raamatuid. Ei mäleta, mis raamat see oli, aga isa võttis selle mu käest ära. Arvatavasti olin ma kõige laisem laps kogu Paide rajoonis - püüdsin ikka marjakorjamise vms asemel raamatuga kuhugi lakka pugeda. Nüüd muidugi, vanast peast, on hakanud ka maatööd meeldima.

Millal esmakordselt trükisõnasse sattusite?

Esmakordselt avaldati mind Sädemes, see võis olla viiendas klassis. Kirjutasin loo maasikavargil käimisest. Eks see sihuke fantaasiavili oli, ise ma kuskil maasikaraksus käinud pole. Säde oligi ajaleht, mille kaudu ajakirjandusse jõudsin ja jäin. Ma õppisin Tartu 8. keskkoolis eesti keele ja kirjanduse eriklassis legendaarse õpetaja Vello Saage juures. Sattusin sinna tänu oma kirjandusõpetajale Ella Borkvelile, olen talle väga tänulik. Kui ma kaheksandas klassis kaalusin, kuhu edasi õppima minna, soovitas isa katlakütja ametit, et on hea soe koht. Ema arvas, et peaksin õppima õmblejaks - alati on leib laual ja naisterahvas peabki oskama õmmelda. Ma olen oma elus õmmelnud küll ja veel, missugune nõukogude-aegne naine ei oleks?! Aga tihtipeale, kui ma mõne kirjatööga jännis olen, mõtlen siiani, et miks ma ometi ei kuulanud oma vanemate sõna - oleksin praegu katlakütja, hea soe koht ja ei mingeid loomepiinu!

Mis sai pärast keskkooli lõpetamist?

Ma ei tahtnud ülikooli minna ja astusin Viljandi kultuurikooli. Õppisin Elle Are käe all näitejuhtimise eriala. Käisin Haljala kultuurimajas praktikal ära ja sain aru, et minust klubijuhatajat ikka ei saa. Siis läksin järgmisel suvel õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituudi kaugõppesse ja lasteaeda tööle. Siis sain õnnelikul kombel ajalehe Säde korrespondendiks ja sealtmaalt alates olengi tegutsenud ajakirjanduses. Olen olnud tööl erinevates kirjastustes, olnud vabakutseline, töötanud ka Keila SOS Lastekülas. Aga kirjutamine on ikka olnud peamine. Ajakirjaniku töö on selles mõttes tore, et kui vähegi veab, võib kohtuda väga kihvtide ja eriliste inimestega.

Mis ajendas kirjutama raamatut "Varjupaiganaga"?

Töötasin SOS Lastekülas ja hiljem hakkas kirjastuse Tormikiri juhataja Tiiu Parko mulle peale käima, et kirjutaksin sellest midagi. Kõigepealt tuli mõttesse raamatu nimi - "Varjupaiganaga". See oli minu meelest nii tore, et hakkasingi Tiiu pealekäimisel kirjutama. Raamat pole muidugi elust täiesti maha kirjutatud, aga seal on väga palju elust enesest. Ja mis ma veel tahan öelda - see raamat otsekui kirjutas end ise. Sai valmis kolme nädalaga ja kogu see aeg oli lihtsalt puhas rõõm. Olin siis vabakutseline ka muidugi.

Olete ka praegu vaba- kutseline?

Ei, ma töötan aprillist alates Mustamäe linnaosavalitsuses. Kellast kellani tuleb muidugi tööl käia, ega see minu loomuliku rütmiga kuigi hästi kokku käi. Aga ma polnud sellist tööd varem teinud ja uudishimu oli, mõtlesin, et proovin. Sest kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta. Praegu veel huvi ja pealehakkamist on, kuigi ega tänapäeval ju meediasse ja n-ö pildile pääseda heade asjadega, toredate ja vajalike ettevõtmistega pole kerge. Kui Mustamäel koer inimest hammustab või kuskil mõni pink ära lõhutakse, siis kuuleb sellest kaks ja pool kuud, kui aga midagi toredat juhtub, siis ei kuule sellest kusagilt midagi. Mustamäe 50. aastajuubeli auks andsime välja raamatu "Kadaka küla üleüldseriided", mis tuli laiemale esitlusele 12. oktoobril Mustamäe kultuurikeskuses Kaja toimunud rahvuslikus stiilis salongiõhtul. Tulekul on raamat .Kuulsuste allee", mis räägib paljudest Mustamäel elanud kuulsustest. Sportlased, teadlased, kirjanduse- ja kultuuriinimesed ja nii edasi. Olen selle projekti elluviija ja raamatu toimetaja.

Kuidas SOS lastekülla tööle sattusite?

See oli 2004. aasta lõpu poole. Läksin sinna psühholoogiga artiklit tegema. Sinna vajati parajasti tädisid (sealses peres töötavad ema ja tädi, kes annab emale puhkepäevi). Käisime külas ringi ja astusime sisse perre, kus oli seitse last, kõige pisem laps hakkas just kaheseks saama. Kui ma teda nägin, siis ... Siis olingi nii-öelda võetud. Muidugi tuli kõigepealt katseaeg läbida. Peres oli neli teismelist poissi, teised olid nooremad. Poistevägi, üksainus tüdrukuke oli ka. Mul omal polnud elus nii suurt peret olnud, muret oli kuhjaga, et mida nad kõik söövad ja kuidas teismelised mind vastu võtavad jne. Eks mind prooviti muidugi kohe ära, lapsed teevad seda alati. Aga läbisin proovi ilmselt edukalt, sest klappisime hästi. Olin seal kolm ja pool aastat, siis sai aeg ümber. Suured läksid juba kodust välja ja ma tundsin, et minu aeg on ümber saanud. Aga omadeks lasteks on jäänud siiani kogu see pere. Käin neid vaatamas ja nemad käivad minul külas. See on suur õnnistus, kui saatus kingib sulle nii palju lapsi.

Olete mitmeid elulooraamatuid välja andnud?

Esimene raamat "Ada Lundver. Millal ma olin staar?" ilmus 2001. aasta detsembris, 2010. aastal tuli sellest uus täiendatud trükk "Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis". 2007. aastal ilmus Eike Värkiga kahasse kirjutatud "Salme Reek. Noor vana daam", 2010. aastal Eve Kiviga koos kirjutatud "Ma olen elanud" ja käesoleva aasta aprillis "Luule Viilma. Elul on kaks poolt". Reegi ja Viilmaga olin nende elu jooksul mõned korrad kokku puutunud. Tõdesin, et inimese elulooraamatut on palju kergem teha, kui inimene elab. Eriti raskeks teeb see, et kadunutest ei räägi keegi midagi halba. Olin võtnud ajakirjanikuna Reegi kohta viis intervjuud ja kõik intervjueeritavad kiitsid inimest taevani. Mitte et peaks rääkima halba, kuid realistlik moment kaob ära. Õnneks Jaanus Orgulas päästis asja ära ja valgustas ka teisi külgi. Minu jaoks oli väga suur kompliment, kui mulle 2010. aastal helistas Ajakirjade Kirjastusest Ülle Ergma, et Eve Kivi soovis, et tema elulooraamatu kirjutaksin mina. Eve oli Adaga rääkinud ja Ada oli soovitanud mind.

Elulooraamatut kirjutada, see on midagi erilist?

See on tegelikult suur privileeg, kui inimene end avab, lubab mind enda ellu. Inimese elu on ju väga intiimne sfäär. Kas me lugejatena üldse mõtlemegi sellele? Me läheme oma uudishimu rahuldama, kuid kas me oskame sellest lugu pidada, et inimene on meid enda lähedale lubanud? Mulle meenuvad tihtipeale Doris Kareva luuleread "Hoia seda, mis on/ Su ümber, hoia, kes kõrval./ Kõik olendid omamoodi! on naljakad./ Kõik on õrnad." (Doris Kareva, "Aja kuju". 2005.). Nii lihtne on inimesele haiget teha, teda halvas valguses näidata, tema usaldust kuritarvitada. Kui inimene lubab mind oma ellu, on see sama nagu külaliste kutsumine - inimene ise valib, mida ta tahab mulle näidata ja mida mitte. Loodan, et ma pole tahtmatult kunagi ega kellegi usaldust kuritarvitanud. Inimese tahe on lugupidamist väärt.