Kunstnikust kirjanik kohtus Põltsamaa lugejatega

Ülle Lätte  Vali Uudised (2012), 18. mai, nr. 37, lk. 5.

Põltsamaa raamatukogu salongiõhtul kohtus lugejate ja kunstihuvilistega maalikunstnik ja kirjanik Marje Ernits.

Kirjanik ja kunstnik Marje Ernits meenutab, et hakkas joonistama juba viieaastasena. Polnud sel ajal võtta ei korralikku paberit ega pliiatsit - nii joonistaski väike plikatirts keemilise pliiatsi ehk tindi- pliiatsiga, nagu neid nimetati. Suhu pistes läks see siniseks ja määris. Joonistused valmisid tookordse Jõgeva rajooni ajalehe Kolhoosnik (aastatest 1959, hilisema lehe Punalipp ja praeguse Vooremaa eelkäija)" trükivabadele 3 cm laiustele servadele. Kooli ajast oli Ernitsa lemmikkunstnikuks Viiralt, kelle pildid ta omal ajal kõik läbi joonistas.

"Teisi kunstiraamatuid mul sel ajal raamaturiiulis polnud," meenutab Ernits. Kunstnik ütleb, et kõik teemad, mida ta joonistab või maalib, tulevad tal seesmisel sunnil enne omale üksipulgi selgeks teha ja läbi töötada, olgu see siis lambakasvatus või Piibel.

"Kõiges, mida kunstnik loob, peab ta ise enne olema veendunud. Olen elus enamuse asju läbi töötanud ja ära joonistanud ega teagi sellist teemat, mida ma ei oskaks joonistada. Langevarjuhüppeid pole teinud ja seda ma ei teeks ka." Ernits on maalinud paljusid loomi ja ta nimetab, et on kõiki eesti loomi näinud, välja arvatud sookilpkonna. Et loomi kohata, peab metsas väga vaikselt kõndima. Kui Marje Ernits Võru kodulooõpikut illustreeris, oli vaja joonistada koerakoonlast.

"Kunstis on asju, mida inimese silm näinud pole, kuid kunstnik suudab selle talle nähtavaks teha ja selle pildi eest tuleb ka vastutada. Eriti, kui see on joonistatud kooliõpikusse," möönab Ernits ja lisab, et loomade joonistamisega ta hätta ei jää. "Mul on aastate jooksul kõik juba ajju kinni jäänud ja ma joonistan kõik pildid peast, ilma abivahendeid kasutamata." Ka fotosid mitte, sest kunstniku arusaama kohaselt on fotograafia hoopis omaette kunst. Meelisteemat kunstnikul pole. On erinevad materjalid, tehnikad ja väljakutsed, nagu ta ütleb. Ja on tahtmine teha asju, mida varem pole teinud. Ka kõik lõuendiraamid teeb ja toksib kunstnik ise kokku. Raamatute kirjutamiseni viis Marje Ernitsat kunst.

"Uurisin Võru koduloomuuseumis vanade aegade rahvariideid, et millised need olid ja milline oli tolleaegse naise näofiguur. Joonistasin pastelltehnikas Linda, kuid siis pidi tulema ka Kalev. Hundinahast püksid, tolleaegsed mehe ehted, jahirelv ja nii edasi. Kahele pildile järgnesid uued mõtted ja kui olid joonistatud Kalev ja Linda ning veel seitse pilti, kirjutasin ma nende juurde muinasjutu. Siis tuli veel pilte. Pöördusin kirjastuse Eesti Kunst poole ja tahtsin välja anda kunstiraamatut. Suhtumine oli selline, et tuleb mingisugune naine ja tahab kunstiraamatu välja anda. Ei!", meenutab kunstnikust kirjanik. "Küsisin, mida siis avaldada saab. Mulle soovitati "seep" kirjutada. Võtsin kätte ja kirjutasingi "seebi". Kunstiraamatuna mõeldud trükis ilmus lasteraamatuna, aga lasteraamat see ei ole. Jutud on natuke teistsugused."

Kirjanik räägib, et ta ei suutnud nn seepi kirjutada ja raamatu, kuna ta oli sel ajal Võru koolis kunstiõpetaja. Raamat kandis nime "Õpetaja, õpetaja" ja see oli kirjaniku esimene raamat. Järgmise osa nimeks sai "Hoia mu kätt". See rääkis ajast, kui kunstiõpetaja enam polnud õpetaja. Nimetatud triloogiast algaski kirjaniku loometee.

Sellest ajast saati on kirjanik olnud väga produktiivne, elades üksinduses Võrumaa metsades. Välja on antud järjepanu päris mitmeid raamatuid nii täiskasvanuile kui ka noortele. Nii maalide kui ka kirjandusteostega on põltsamaalastel võimalik tutvuda Põltsamaa raamatukogus.