Helve Tamm  Vali Uudised(2012), 4. aprill, nr. 26, lk. 5.

Jõgeva maakonna keskraamatukogus peeti sel nädalal Põltsamaal elava kirjaniku Henn-Kaarel Hellati 80 aasta juubelit. Põhjaliku ülevaate tema elust ja tegemistest aitas kaante vahele panna vanemraamatukoguhoidja Aive Nurmekivi.

Kirjanik on sündinud 5. aprillil 1932. aastal Viljandis, kust hilisem elu on ta koos perega viinud Tallinna ja sealt tema enda Tartusse. Põltsamaal on Hellat elanud juba 11 aastat ning tema enda sõnul on siin hea elada ja tööd teha. Kuigi tema vanus on aukartust äratav, ei tähenda see sugugi kirjapulga nurkaviskamist ja loorberitele puhkamajäämist. Juba on trükkimiseks valmimas veel üks raamat "Punavalge", mis jutustab tema elust 1960-ndatel aastatel.

Kui vaadata tema kirjatükke, luuletusi, proosapalasid ja raamatuid, mis avaldatud, siis tuleb tunnistada, et kirjaniku töövõime on olnud ja on uskumatu. Aastatel 1968-1975 toimetas ta väljaannet Küsimused ja Vastused, töötas kultuurilehe Sirp ja Vasar kirjandusosakonna juhatajana, hiljem seal ka korrespondendina, Eesti Kirjanike Liidu kirjanduse propaganda büroo direktorina ja Eesti Kultuurifondi Lõuna- Eesti volinikuna. Läbis ka Moskvas kirjanduskriitikute kursused ja kuigi toonaste tööülesannete tõttu ei jõudnud ta diplomeeritud kriitiku nimetuseni, on ta ometi selles valdkonnas tegutsenud. Kõigele muule lisaks on ta juhendanud mitmeid luuleklubisid. Hellat ise märkis, et kokku on ta olnud umbes 24 ametis, kuid vaata neid ameteid millise nurga alt tahad, ikka on need seotud kirjutamisega ja kirjandusega. Ilma sõnu seadmata pole osanud ta oma elu ette kujutadagi. Kindlasti on siin lisaks kirjaniku andekusele oma osa andnud ka lapsepõlvekodu, kus kirjandusest ja üldse raamatutest väga lugu peeti.

Seoses Henn-Kaarel Hellati juubeliga on Põltsamaal raamatukogus laenutajate osakonnas üleval ka väike näitus ning saadaval Aive Nurmekivi raamat kirjaniku elu- ja loomeloost. Siinkohal tuleb möönda, et Nurmekivi on sulemeistri elatud elust ku ülevaate ja korraldanud meeldiva näituse, mis mõlemad väärivad tunnustust. Mööda aastakümneid laialipillutatud elu- ja loomingukilde polnud sugugi kerge kokku korjata ning aega võttis see ülevaate koostajal aastaid.

"Raamatu koostamise tee oli minu jaoks üpris vaevaline. Viljandi koolis oli mul vaja kirjutada üks koolitöö ja kuna Hellat on meie linna ainus tegutsev kirjanik, siis arvasin, et see töö võiks olla tema loomingust. Lõpuks, kui hakkasin seda tööd tegema, siis selgus, et materjali on tohutu hulk ning mul kulus selle kokku saamiseks aastaid. Materjali muudkui voolas ja voolas juurde. Samal ajal, kui teised koolikaaslased said oma tööga hakkama paari tunniga. Pean ütlema, et tutvus kirjanikuga on minu elu positiivselt mõjutanud ja laiendanud mul silmaringi," tunnistas Nurmekivi.

Aga mitmed inimesed, kes armastavad kirjutada, on küsinud, kuidas üldse hakata kirjanikuks? Kuidas on võimalik astuda sellesse ametisse, kui amet ise on sedavõrd piirideta ja tavapärases mõistes ametlikult fikseerima ta?

"Kirjanikuks saada on üsna raske. Mõni harjub sellega aga ära. Kirjanikuks saamise juures mõtlen seda hetke, kui inimene hakkab ennast kirjanikuna tundma. Ma väga imestan, kui praegu inimesed annavad välja esimese raamatu ja siis juba nimetavad ennast kirjanikuks. Mul võttis ikka tükk aega enne, kui julgesin üldse ennast kirjanikuks nimetada. Enne enda kirjanikuks nimetamist olin kirjutanud ikka päris palju," rääkis Hellat.

Kes tõesti soovib aga sellele teele astuda, neile soovitab vanameister hakata lihtsalt kirjutama. Kirjutama nii kaua, kuni jõutaksegi sinna, kuhu jõuda tahetakse. Aga enda äratoitmise küsimust ei tohiks kirjanikuhakatis endale üldse esitada.

"Kui sissetulekud hakka- vad tulema, siis hakkavad, kui aga ei hakka, siis lihtsalt ei hakkagi," on tema ametifilosoofia.

Kel huvi ja soovi, võib praegu astuda raamatukokku, laenata endale lugemiseks kirjaniku raamatuid või soetada endale Nurmekivi raamatukirjanikust.