« Tagasi

Rein Veidemann:"Eesti vajab heas mõttes kolkapatrioote"

Ülle Lätte  Vali Uudised (2012) 12. detsember, nr. 95, lk. 2.

Põltsamaa raamatukogu salongiõhtu külaliseks oli sedapuhku kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik, poliitik ja õppejõud Rein Veidemann. Praegu töötab Veidemann Eesti humanitaarinstituudis Eesti kultuuri professorina.

Kuhu eesti kultuur ja eriti kirjanduskultuur praegu ruttab?

Tõepoolest ruttab. Kultuuriline tegevus ja pakkumine on niivõrd suur, et muudab kultuuri vastuvõtjale orienteerumise raskeks. Loodavas kultuuris on seda, mis väärib kultuuri nime ja on seda, mis kujutab endast kultuurilist asendustegevust või harrastust. Piirid on üsna hajusad eriti dokumentaal-, eluloolise kirjanduse ja vanas mõistes päriskirjanduse vahel. Algupäraseid raamatuid ilmub igal nädalal kümmekond ja valiku tegemine on muutunud üha raskemaks. On kultuurivaldkonnad, kus inimesed ise osalevad - seltsides laulukultuur ja tantsukultuur, mis aitab inimestel elada keskkonnas, kuhu me tormava kapitalismi tulekuga oleme jõudnud. Kirjandus aga on muutunud interneti tulekuga väga demokraatlikuks. Iga arvutivaldaja võib oma meeleolud ja sündmused kirja panna ja esitada seda kirjandusena. Küsimus on lugemises ja see on väga suur probleem.

Mis on need eredamad nimed, kelle looming tõesti väärib lugemist?

Eesti kirjanduses väärib loomulikult alati lugemist klassika. Tegutsevatest kirjanikest räägib endiselt kirjandusmaastikel kaasa 1960ndate kirjandus- ja ka kultuuripõlvkond. Kirjanikest Mats Traat, kes on sõjajärgse Eesti teine Tammsaare. Jaan Kaplinski on viljakas luuletaja, esseist ja proosakirjanik. Hando Runnel ilmutab peaaegu igal aastal ühe luulekogu. Arvo Valton ja Enn Vetemaa kirjutavad jätkuvalt edasi. Nooremast põlvkonnast on tähelepanuväärne Tõnu Õnnepalu, Mehis Heinsaar oma maagilise proosaga, luuletaja ja esseist Hasso Krull. Oma käekirjaga ja oma koha eesti kirjandusse sisse kirjutanud Peeter Sauter. Lisaks Jürgen Rooste, Karl- Martin Sinijärv, Asko Künnap, kes käivad avalikel esinemistel oma luulet lugemas. Selle põlvkonna prosaistidest on väga arvessevõetav kirjanik Jan Kaus. Meie kirjanduselu on väga elav, kuid tähtteoseid nimetada ei ole.

Kuidas Indrek Harglasse suhtute?

Indrek Harglasse suhtun väga kõrgelt. Ta on leidnud oma riisi ja oma tee, on jätnud ajaloolisse krimikirjandusse väga sügava vao. Paljud on öelnud, et kui ta jätkab oma apteeker Melhiori lugusid, saab sellest meie saaga. Hargla on suurejooneline nimi, kes on ühendanud ajaloosügavuse ja kriminaalse süžee. Hindan teda üsna kõrgelt. Kuid me peame arvestama seda, et krimikirjandusel ja ajaviitekirjandusel on oma kindel lugejaskond ja selle kõrval on kindlasti koht kaasaajaainelisel psühholoogilisel romaanil. Ma soovitan lugeda veel ka näiteks Mihkelsoni Sofia Oksaneni asemel.

Kas keegi jõuab ja kes jälgib noorkirjanikke, et nn pesuveega last välja ei visataks?

See ongi üsna suur väljakutse. Raamatukoguhoidjatel on siin väga oluline roll. Nemad peavad raamatuid soovitama ja tagama ka selle, et lugejatel oleks järelkasvu. Klassika osas koolitatakse noorema põlvkonna järelkasvu koolides, kus nad laenutavad kooli raamatukogudest kohustuslikku lugemist. Rahvaraamatukogud rahuldavad ühelt poolt tavalise lugeja lugemisvajadust. Samal ajal nad peavad ka nooremat põlvkonda raamatute juurde tooma, seega peavad nad oskama soovitada. Just enne endi põlvkonna autoreid. Kuid soovitada saavad nad siis, kui nad ise teavad, milline autoreist on väärt soovitada. Mingil määral võimaldavad noori autoreid esile tõsta ka igasugused kirjanduslikud võistlused. Romaanivõistlused, aastapreemiad, debüüdipreemiad. Mul pole veel au tunda näiteks seda noort autorit, kes sai Betti Alveri debüüdipreemia. Žürii ütleb, et tegemist on erakordse luuletajaga, kes kirjutab veel riimilistes värssides, mis on tänasel Eesti luulemaastikul väga haruldane. Noorkirjanikud ise on muidugi ka palju osavamad suhtlusfooni kujundamisel, tehes ka ise endale tugevat reklaami. Küllap nad siis niimoodi oma lugejad leiavad.

Nüüd pisut ka mündi teisest poolest. Kuidas suhtute Eesti krooni ümbervahetamisse euroraha vastu?

Mul on kahju nendest ilusatest kroonidest ja sellest, et euroalasse minek sattus just sellesse aega, kui oli EL tähthetk ja euro kui ühise raha tähthetk oli langemise suunas. Seega sattusime valel ajal valesse kohta. Ma arvan, et kroon oleks vastu pidanud. Meile öeldi, et väikeste riikide valuutad on kogu aja olnud spekulantide huviobjektis. Krooni vastu spekuleeriti kõvasti. Ka kroon kaotas kõvasti oma väärtust. Nüüd näeme kahjuks ka seda õudust, mille eest meid naaberriikide inimesed hoiatasid - et ärgu uskugu me omi valitsejaid, et hinnad ei tõuse eurole üleminekuga. Nad tõusid Soomes ja Eestis tõusid veel hullemini. Seda selle tõttu, et sattusime sinna tsooni minema väga halval ajal. Jutt sellest, et üleminek eurole toob meile investeeringuid, ei pea paika. Investeeringuid pole kusagilt tulnud rohkem kui krooni ajal. Nüüd me seal oleme ja kuna lätlased vaatavad kogu aja eestlastele alt üles, nagu meie vaatame soomlastele. Ka nemad kiristavad hambaid ja ületuleval aastal saavad lahti ilmselt oma latist. Ja nemad tulevad veel halvemal ajal. Kuid eks me kahekesi koos, Läti ja Eesti, püüame hakkama saada.

Käivad sahinad, et ka EL pole igavene.

See ongi küsimus, et mis on üldse igavene. Inimese jaoks, kes on 75-aastane, öeldakse iga aasta kingitus olevat. Mõned riigid tekivad ja on kohe juba ka kadunud. Kindlasti EL muutub ja ma arvan, et minu silmad isegi näevad seda. Küsimus on selles, kas ta läheb föderatiivsuse suunas ja me saame endale midagi uue Nõukogude Liidu taolist. Pean ütlema, et selles pole midagi hirmsat. Eestlased poleks siiamaani elanud, kui nad poleks kohanejarahvas. Nad saavad ka selles liidus hakkama. Kuid pole välistatud ka see võimalus, mida ma ise olen kultuuri uurijana ette kujutanud ja ei väsi seda rõhutamast. EL peab arvestama ja juba arvestataksegi, et see on väga suurtest erinevatest kultuurikooslustest koosnev riikide ühendus ja ma arvan, et euroliit on tugevam siis, kui ta kujutab endast regioonide liitu. Ehk siis on Põhja-Euroopa, Saksamaa kui juhtmaa kust luterlus alguse sai. Ja Põhjamaad - Taani, Rootsi, Norra, Soome, Eesti ja Läti (Leedu on juba rohkem Kesk-Euroopa, ma ei tea, kuidas sellega on) moodustaksid ühise regiooni. Euroopa tuumik oleks Prantsusmaa juhatamisel, päris Lõuna-Euroopa oleks omaette. Kui selline kultuuriline regionaalne suur lapitekk oleks, siis see liit oleks elujõuline.

Eesti on jõudnud seisu, kus meil hakkab nappima tööjõudu, kuna tugevam ja noorem tööjõud on siit välja voolanud.

See on äärmiselt kahetsusväärne, et nii on läinud, ja see näitab seda, et Eesti riigil nn oma piirkondlikku poliitikat ei ole. Maa ikkagi tühjeneb. Pääsetee on selles, kui objektiivne liikumine toimuks siiski tõmbekeskuste kaudu, teisiti- Eestis jääksid tõmbekeskused, piirkondlikud linnad, mille ümber oleks nende tagamaa. Võru ja Valga moodustaksid üksuse, mis hoiaks koos kogu Kagu-Eestit. Siis tuleks Tartu ning tõenäoliselt kas Paide või Rakvere jääksid Kesk-Eesti suurteks tõmbekeskusteks, mis hoiaksid koos Kesk-Eestit. Kõige paradoksaalsem ja kõhedust tekitavam on see, etKesk-Eesti on tühjaks läinud ja siin on tekkinud ääremaa. Kui Kesk-Eesti Tallinna või Soome suunas tühjaks jookseb, siis see on katastroof. Läänemaa piirkondlikeks keskusteks oleksid siis Haapsalu ja Pärnu. Mõte on selles, et riik peab oma asutusi laiali jaotama ja tõmbekeskustes kohal olema. See on pooleteisekordne valitsemissüsteem, mitte nii, et on riik ja on ainult omavalitsused. Maakonnad on vaja tingimata taastada kui suured omavalitsuslikud üksused, mida nad praegu ei ole. Maavanem pole praegu mitte keegi, ta on vaid üks poliitiline käpiknukk, kes toob Tallinnast raha. Nad on nagu vürstid, kes on parteide vahel ära jaotatud ja nendel pole mingisugust võimu. Maa omavalitsused peaksid ühinema, valima maavanema ehk mõnes mõttes tuleks tagasi minna 13. sajandisse.

Mis on Teie arvates põhjus, et Eesti on end sellisesse mülkasse elanud?

Väljendan siin muidugi oma maailmavaadet ja ma hindan, kui teistel on teistsugused seisukohad. Minu seisukoht on see, et Eesti muudeti 1990ndate aastate keskpaigas neoliberalistliku ideoloogia majandusmudeli katsepolügooniks. Riik hakkas end igalt poolt välja tõmbama. Teiselt poolt kasvatas ta omaenda aparaati, s.t bürokraatia kasvas ja riik muutus asjaks omaette. Algusest peale anti kõik vabaks, et las läheb kõik nii nagu läheb, turg otsustab. Aga nüüd ometigi ükskord peab inimestele silma vaatama, et on väga palju alasid, kus turg ei otsusta. Vastupidi, turul toimub kontsentreerumine, oleme äkki kõik monopolide ees. Väikekauplused on kadunud, kaovad apteegid ja postkontorid. Kõik see kaob, kus riik oleks pidanud hambad ristis oma infrastruktuuri looma, et elamine väljaspool Tallinna jätkuks. Praegu on oht, et Tallinn ja Harjumaa muutuvad Eesti suhtes üheks suureks megapoliks. Siis tuleb suur tükk tühja maad, mis suviti küll täitub ja on imeilus kõikidele suvitajatele.

Kust võtta helgeid päid, kes uppiläinud asja suudavad korda ajada?

Mingisugusel hetkel see igatahes peab juhtuma. Ühedki valitsejad pole igavesed ja demokraatlikus riigis valitsejad vahetuvad. Valitsuste taga olevate parteide kooslustel on oma ideoloogiad. Mina leian ja loodan, et Eestis siiski ühel päeval saab sõnaõiguse ka põhjamaine majandus ja ühiskonnamudel. Soome, Rootsi ja Norra. See on minu unistus ja kui tekivad nüüd poliitilised jõud, kes pääsevad valitsema ja tõepoolest võtavad suuna põhjamaa riikide poole, nende majandus- ja ühiskonnamudeli poole, siis on lootus, et ehk tasandatakse kõik need haavad. Kaotused, mis on läbi elatud selle edu nimel, mida vaieldamatult Eesti kui riik, m on tervikuna saavutanud.

Kuidas kommenteerida, et Jõgevamaa on juba aastaid palkade suuruselt püsinud rea viimases otsas?

Ega ei oskagi kommenteerida. Aeg-ajalt luuakse Eesti kaarte maakondade järgi ja siis on näha, kuidas on seal asustus, kuidas on ettevõtlus arenenud, missugune on hariduse jagamise seis. Paraku on Jõgevamaa, jah, kogu aja n-ö tagaotsas. Sellest on muidugi ääretult kahju, sest ajalooliselt on tegemist ühe erakordselt olulise ja rikka maakonnaga. Pean silmas varasemaid ajaloolisi alasid. Jõgevamaa kui niisugune on täiesti kunstlik moodustis. Kuid põllumaa kandvuse seisukohalt on ta väga rikas ja võimalusterohke. Leian, et sellel maakonnal oleks kahtlemata potentsiaali, kuid Jõgevamaa vajaks väga häid eestkõnelejaid. Panen tähele, et Jõgevamaal pole riigikogus eestkõnelejaid. Üks tõeliselt suur jõgevamaalane oli minu jaoks Ants Paju, kes oli minu jaoks sümbol. Ta lõi Põltsamaale Sõpruse pargi, mis näitas, et inimeses on idealismi. Kui ma näeksin mõnda Jõgevamaa isiksust, kelles on tohutult idealismi, kes suudab end maksma panna ka Tallinna tasemel. Ma pean kaaluma, kuid mulle ei tule ette küll ühtegi nime, kogu minu lugupidamises siinsete esindajate vastu - ma pole nende häält küll kusagil mitte piuksugi kuulnud. See maakond vajab seda, et tema enda keskelt leitakse need inimesed, kes oleksid heas mõttes Jõgevamaa patrioodid. Me vajame Eestis heas mõttes kolkapatriootlikke võitlejaid. Kui nemad kord Tallinnasse kokku tulevad ja ütlevad, et siitmaalt ja mitte sammu enam tagasi, siis hakkab ka Toompea värisema.