« Tagasi

Põltsamaa noormees valis elukutselise muusiku tee

Ülle Lätte  Vali Uudised(2012) 29. veebruar, nr. 16, lk. 5.

Põltsamaa raamatukogu salongiõhtu külaliseks oli Põltsamaalt pärit ja nüüd Tallinnas tegutsev noor elukutseline muusik Taavi Otsus. Oma muusikutee alguse sai Taavi kodulinna muusikakoolist ja esimesed bändikogemused Põltsamaa noorte bändide ühingust. Taavi rääkis raamatukogus oma India- reisist, näitas slaide ja tegi ka pisut muusikat.

Millises ansamblis oled tegev?

Põhiline bänd on SKA Faktor ja selle aasta lõpu poole tuleb meil selle ansambliga välja kolmas muusikaplaat. Praegu on käimas salvestustöö. Meie koosseisus tegutsevad ka Põltsamaalt pärit muusikud Märt Ääremaa ja Peep Geraštšenko. Siis on meil veel kaks noormeest Tallinnast ja üks Rakverest. Oleme bändis kõik head sõbrad.

Millist muusikat SKA Faktor teeb?

Eks ikka SKA-muusikat. SKA on Jamaikalt pärit muusikastiil, kus ei mängita mitte löögi peale, vaid vastu lööki. SKA-muusika puhul on alati ka puhkpillisektsioon. Meie muusika pole mitte päris puhas SKA, oleme seganud seda roki, popi ja kõikide muude stiilidega. Tänapäeva SKA-muusika teine iseloomulik joon ongi, et see on segu väga mitmetest muusikastiilidest.

Milline on ansamblis sinu osa?

Põhikohaga laulan, poole kohaga mängin trombooni ja kitarri. Kui käed on vabad, kasutan neid mõne instrumendi mängimiseks. Ansambel on suur, kuid selle muusika puhul jääb alati käsi väheseks. Alati võiks olla veel ka klahvpill ja mõned puhkpillid. Ka laulusõnad ja muusika kirjutan ma SKA Faktorile ise, see tähendab suurema osa sellest.

Millal sa põhiliselt muusikat kirjutad?

See ei olene ajast. Kui mõte tuleb ja on midagi olulist öelda või tundub, et see, mis pähe tuli, väärib paberile panemist, siis ma seda ka teen. Vahel teen seda noodikirjas. Kuid tänapäeval on võimalus, et mängin kõik instrumendid arvuti vahendusel lihtsalt ise sisse. See sõltub konkreetsest muusikapalast. Kui on tarvis mingisuguseid muusikalisi käike või juppe üles kirjutada, siis teen seda. Kui saab teistmoodi, siis teen teistmoodi. Olen avatud kõikidele muusikakirjutamise võimalustele. Kõik minu loodu on mulle ühtemoodi armas ja iga muusikapala taga on konkreetsed elujuhtumid ja tunded. Minu muusika on inspireeritud kas kellestki või millestki, mõnest konkreetsest sündmusest minu elus. Särtsakam muusika jääb SKA Faktori juurde, kuid ma teen ka rahulikumaid ja mõtlikumaid lugusid. Inimestes on mitmeid pooli ja mõlemaid on tarvis välja elada. Ma teen ansamblit Tjorven, mis viljeleb mõtlikumat ja rahulikumat muusikat. Selle koosseisuga oleme alles vähe esinenud, vaid mõned kontserdid Tallinnas. Rahval emeeldib. Kui hästi läheb, siis anname õige varsti ka plaadi välja. Materjal selleks on juba olemas. Pala "Leidaja kaotada" mängiti hiljuti Vikerraadios päris sageli. Ka Tjorvenis laulan ainult mina.

Millises vanuses inimestele teie muusika sobib?

Aja jooksul on saanud selgeks, et konkreetset vanust ei olegi. Oleme publiku hulgas näinud nii vanemaid ja keskealisi inimesi kui ka lapsi.

Millised koolid lõpetasid ja kus olid pärast Põltsamaalt lahkumist?

Põltsamaalt läksin edasi Georg Otsa muusikakooli, kus mul on käsil trombooniõpingud. Vahepeal tekkis kõnesolev bänd, millega meil on päris hästi läinud. Vahepeal tuli puhkuseaasta, mil ma käisin Indias reisimas, ennast ja maailma avastamas. Väga tore oli. Nüüd olen tagasi, et jätkata sealt, kuhu pooleli jäi.

Oled sa pereinimene ja kuidas naine sinu muusiku- teega lepib?

Jah, mul on elukaaslane Getter, kellega meil pisiperet veel pole. Ma olen kogu aja olnud muusik ja me saime naisega kokku siis, kui ma juba olin muusik. Ma usun, et see ongi meie suhte edasiviiv saladus. Seda aega, mis muu- sikutööst üle jääb, tuleb õigesti investeerida. Antud juhul siis peresse. Kui nii talitada, siis on ka tulemused head.

Kuidas suurlinna eluga ära harjusid?

See võttis alguses natuke aega. Kõik see kommuunielu ja kooliskäimine. Nüüd on mul muidugi oma kodu. Elasime alguses viiekesi ühes väikeses korteris, koolikaaslased ja sõbrad ja tuttavad. Kõik kes me erinevatel põhjustel Tallinnasse olime sattunud. Aga ini- mene harjub kõigega. Harjusin minagi ja täna on seda lihtsalt tore meenutada.

Kui tihti on sul aega kodulinnas käia ja kas näed nüüd Põltsamaad teise pilguga?

Kui vaba moment leidub ja ma näen, et ma jõuan ajaliselt siia sõita, tulen alati koju. Nii tihti, kui võimalik. Minu pilk ei ole kuidagi muutunud. Siia tulek on nagu pikalt reisilt koju tulles, et astud uksest sisse. Lõhn on sama, pilt on sama. Ainus, kes on muutunud, oled ilmselt sina. Siia on küll mitmeid uusi ehitisi tekkinud, kuid põhilised asjad on ikka samaks jäänud. Linn on ikka linn ja armas samamoodi, nagu oli vanasti.