« Tagasi

Eesti filmi sajandijuubelit tähistatakse ka Põltsamaal

Helve Tamm  Vali Uudised(2012), 11. aprill, nr. 27, lk. 1-2.

Põltsamaal raamatukogus avati Vaike Kalda erakogus olevate Eesti filmiplakatite näitus, mis tähistab ühtlasi ka tänavu aprilli lõpus Eesti filmi 100. aasta juubelit. Selle sünnipäeva auks jõuavad põltsamaalasteni ka Eesti uhiuued filmid ''Vasaku jala reede" ja "Üksik saar".

Eesti filmi sünnipäevaks loetakse 30. aprilli 1912 (uue kalendri järgi), mil Tartu kinos Illusion linastus Johannes Pääsukese esimene filmipala. See oli lühifilm Vene katselenduri Sergei Utotškini vigurlendudest Tartu kohal, mis toimusid mõni päev varem, 27 ja 28. aprillil 1912.

Jõgeva maakonna keskraamatukogu direktor ja Põltsamaa filmiklubi üks eestvedajaist Rutt Rimmel rääkis, et kõnealune näitus sündis ühest juhuslikust kohtumisest. Ühel reisil olles hakkas ta sel hetkel täiesti võõra isikuga rääkima filmindusest. Suhtluse arenedes ilmnes, et vestluspartneriks oli praegu pensionipõlve pidav Vaike Kalda, kes oli kogu oma elu pühendanud filmile. Lõpetanud on ta 1958. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi kinomajanduse erialal. Nõukogude aja perioodil töötas Eesti kinokomitees, hiljem filmilaenutuses toimetajana ja režissööri -organisaatorina Filmikunsti Propaganda Büroos Tallinna Kinomaja juures. On olnud ametis ka mittekoosseisulise autorina Eesti Raadios ja Eesti televisioonis ning avaldanud filmiartikleid ajakirjanduses ja "Eesti entsüklopeedias". Ta on ka koguteose "Virumaa" ja filmiamatööri elutööst jutustava raamatu "Tõnu Aru filmid" üks autoreid. Lisaks kõigele muule on ta Eesti esimese filmiklubi looja, mis sai alguse tema sünnilinnas Rakveres 1966. Aastal 30. septembril ning mille eestvedajaks oli ta 25 aastat. Hiljem oli tema õlul Eestis kogu filmiklubide võrgustiku korraldamine. Alates aastast 1960 osales ta pidevalt Eesti ja Baltimaade amatöörfilmide festivalide žüriide töös. Tema viimaseks töökohaks oli Kinomaja, kus tal tuli organiseerida mitmesuguseid filmiüritusi. Vaike Kalda läks pensionile 1991. aastal, elab praegu Tallinnas ja hoiab siiani silma peal Eesti filmikunstil ja selle arengul.

Oma elu jooksul on ta kogunud ja säilitanud nii Eesti filmide kui ka Eestis linastunud teiste maade filmide plakateid, mis praeguseks on oma harulduselt muutunud juba rariteetideks.

"Vaike Kalda ütles, et tema kelder on täis filmiplakatite rulle. Mina võtsin muidugi jutuotsast kinni, sest olin neist väga huvitatud. Need plakatid ta põhimõtteliselt päästis hukust, sest tema tegevusaeg jäi ju N Liidu aega ja hiljem kogu organisatsioon likvideeriti, mis tähendab, et ka kõik need asjad oleks lihtsalt hävitatud. Kui me siis näitusest rääkisime, käis ta oma keldris ja sorteeris oma kogust välja just Eesti filmiplakatid. Kui meil on aga huvi, siis võime tulevikus teha näituse ka teistest filmidest, mis Eestis üldse läbi on käinud," rääkis Rimmel.

Kui rääkida näituse eksponaatidest, siis tuleb möönda, et toona kujundasid filmiplakateid mitmesugused kunstnikud (ka maalikunstnikud), mis tähendab, et iga reklaam on omaette kunstiteos. Nii võib plakatite autorite hulgast leida näiteks isegi Jüri Arraku. Kahjuks pole enamikule plakatitest autori nime lisatud,. mistõttu võib selle looja heal juhul ära arvata vaid n-ö käekirja järgi.

Samas, filmiplakatite endi lugu on iseenesest huvitav, kuna jutustab piltlikult ajastu arenemisest. On kohe näha, kuidas tehnilised vahendid muutusid ja täiustusid, sest kui alguses olidki kõik plakatid joonistatud, siis aegamööda lisandus neisse ka fotosid filmistseenidega või näitlejatega.

"Erinevus praeguse ja läinud ajaga on seegi, et siis olid näiteks raamatutele peale pandud igasugust informatsiooni. Lausa kuni peensusteni. Tänapäeval on see asi puudulik. Filmiplakatite puhul on asi vastupidi. Praegu on seda infot seal niivõrd palju ja väikeses kirjas, et ei jõua ära lugedagi, kuid siis oli jälle plakatitel teavet väga vähe. Sellest on kahju, sest nii jääb palju teadmata. Võtame või näiteks plakatite autorid," selgitas Rimmel. Eesti filmi 100. aasta juubelit tähistatakse Põltsamaal raamatukogus lisaks üles pandud näitusele ka Eesti uhiuute filmidega. Üks neist, ''Vasaku jala reede", jõudis siinsete vaatajateni läinud nädalal ning teine, "Üksik saar", tuleb näitamisele selle kuu lõpus.

Peab märkima, et ''Vasaku jala reede" on film, mis ei vapustanud oma jõhkra avameelsusega mitte ainult elu näinud inimesi, vaid loksutas paigast ka noorte maailmapilti. Ja seda niivõrd tugevalt, et mõned noored lubasid terve elu hoida eemale alkoholist ja narkootilistest ainetest. Film on sisult räigelt aus ja karmilt ehe, mida oskuslikult on tasakaalustatud musta huumoriga. On lausa üllatav, et Eesti noorimad režissöörid Andres Kõpper (21) ja Arun Tamme (22) suutsid peaaegu olematu eelarvega luua midagi sellist, mis ei jäta sugugi odavat muljet. Film esilinastus käesoleva aasta veebruaris ning jõudis kohe Eesti kinodes oma vaadatavusega teisele kohale.

Samaväärselt tunnustust vääriv on ka alles 30. märtsil Eesti kinodesse jõudnud Peeter Simmi film "Üksik saar", mida põltsamaalastel on võimalus raamatukogu saalis vaadata aprilli lõpus. Soovitav on kindlasti kasutada Põltsamaa filmiklubi sedavõrd suurt kingitust - tuua siinsete inimesteni alles esilinastussooje filme.