Helve Tamm  Vali Uudised (2012) 27. juuni, nr. 47, lk. 3.

Neljapäeval, 14. juunil, kutsusid Tartu ülikooli looduse- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilased Kertu Anni ja Pilleriine Kamenjuk ümarlauda põltsamaalasi, et arutleda koos raamatukogu tuleviku üle ning koostada selle põhjal Jõgeva maakonna keskraamatukogule arengukava. Selgus, et inimesed on raamatukogu tööga väga rahul ning eriti kiidetakse sealseid töötajaid.

Ülikoolis inimgeograafia ja regionaalplaneerimise eriala õppivad ja praegu Põltsamaa linnavalitsuses praktikal olevad Kertu Anni ja Pilleriine Kamenjuk rääkisid, et lisaks raamatukogu arengukavale on neil käsil ka Põltsamaa linna ja valla arengukavade tegemine.

"Need on meil nii kursusetööd kui ka tellitud tööd. Arengukavad on kuni 2033. aastani ning selle juurde käivad tegevuskavad hõlmavad nelja aastat," selgitas Anni.

Tema sõnul on näiteks raamatukogu arenguteed arutatud varem juba ka kitsamas ringis vastavate asjatundjatega, kuid nüüd on oluline kuulata ära ka kohalikud elanikud. Viimaseid tuli kahjuks kohale näputäis ja nemadki olid pensionärid. Kardetavasti oli põhjuseks selline kellaaeg, nimelt kell 14, mis tööl käivatele inimestele kohe mitte kuidagi ei sobinud. Raamatukogu juht Rutt Rimmel leidis samas, et tegelikult polegi tähtis, kui palju inimesi kokku tuleb, sest ka ühe inimese arvamus on oluline ja samavõrra tähtis.

Arutuse alla tuli kolm teemat, mille põhjal arengukava ehitati. Esimeseks oli küsimus: mida inimesed näevad raamatukogu tugevustena? Ning teiseks: kus on veel kohta arenemiseks ehk kus on kitsaskohad?

Kui inimestele anti vaba voli oma arvamust avaldada, siis selgus, et n-ö negatiivseid külgi raamatukogus praktiliselt ei nähtudki. Oldi rahul raamatute valikuga, uute raamatute presenteerimisega, üritustega, mis seal pidevalt toimuvad, ja sellega, et isegi öösel on võimalik oma läbiloetud raamatuid ukse läbi tagastuskasti poetada ning kohe väga meeldivad neile kogus töötavad inimesed. Ilma ühegi kahtluseta saab öelda, et raamatukogus tegutsevad inimesed austavad oma kliente. Ja just need sõbralikud, vastutulelikud, laiade teadmistega ja avara hingega töötajad ongi sisuliselt raamatukogus üheks oluliseks magnetiks. Teisisõnu- ega raamatukogu pole ainult koht, kus lugemist laenutada, vaid see on ka koht, kus saab meeldivalt suhelda ning kust lahkudes oled seetõttu üdini positiivsusega täidetud.

Mingeid kitsaskohti või paremaks muutmise külgi oli kokkutulnuil tõeliselt raske leida. Vahest vajaks parendamist see, et saal ei kajaks niivõrd tugevalt. Nimelt kipub seal esinejate jutt kaja tõttu kaduma minema. Asja saaks parandada näiteks

paksude kardinatega, mis heli summutavad.

Kertu Anni märkis varem lastelt kogutud arvamuste põhjal, et raamatukogus pole piisavalt ruumi, kus erinevas vanuses noored saaks omaette olla. Suuremad lapsed tahaks rahulikult omaette trükiseid uurida, kuid väiksemate heliga raamatud kipuvad süvenemist eksitama.

"Meil pole siin jah mingit laste mängunurka, kuid on olemas tõesti selliseid suuremaid raamatukogusid, kus on ronimispuud ja muud atraktsioonid. Ma muidugi ei tea, kas raamatukogus peavad tõesti sellised asjad olema. Muidugi, nad võivad olla, miks mitte, kuid meil sellist ruumi pole. Ja me pole pidanud seda tähtsaks, sest siinsamas läheduses on mitmeid mängimiskohti. Ruumi on meil siin selleks küll väga vähe, kuid õnneks oleme osanud ruume nii kasutada, et külastajad meie ruumipuudust ei olegi tähele pannud," vastas Rimmel.

Kolmandaks teemaks oli raamatukogu võimalik tulevik. Milline see võiks olla?

Inimeste üheks põhimureks oli, et raamatuid ikka trükitaks paberi peale edasi ega kolitaks kogu täiega interneti tabamatutesse sügavustesse. Ei saa salata, et liikumine selles suunas maailmas juba käib, mis tähendab kokkuhoidu personali pealt. Sellest tulenes ka teine külastajate mure: kui ainult soe ja elus inimene tulevikuski leti taha jääks! Külm, olgugi infost punnis masin juba elavat ei asenda.

Raamatukogutöötajaile teeb samas muret noorte vähene raamatukogu külastatavus. Tullakse küll õpetajaga koos, kuid tõmmet tulla sinna iseseisvalt suurt pole. Sellele probleemile sel päeval vastust ei leitudki.

Üldkokkuvõttes tuli kohaletulnuil tõdeda: raamatukogu on korralikult funktsioneeriv ja seeläbi loomulikult arenev asutus, kus võib tulevikuks plaanida veelgi põnevaid kohtumisi erinevate inimestega ja muid üritusi, kuid marulist muutmist või sealse töö kardinaalset ümberkorraldamist, vähemalt praegusel ajal, pole sugugi vaja. Raamatukogu on linnas üheks meeldivaks kohaks kujunenud ning seda ennekõike seetõttu, et ta on just selline nagu on. Korralikult (seega positiivselt) toimivat süsteemi muutes pelgalt muutmise enda pärast, võib kapitaalselt ära lõhkuda kogu hea, mis selles on.

Praktikantide teatel tuleb samasugusele arutusele ka linna ja valla valmiv arengukava. Millal need koosviibimised toimuvad, pole noorte sõnul veel täpselt teada, kuid neist antakse kindlasti varakult teada.