« Tagasi

Film "Puhastus" väärib vähemalt tähelepanu

Raivo Feldmann  Vali Uudised (2012) 10. oktoober, nr. 77, lk. 2.

Neljapäeva õhtul näidati Põltsamaa raamatukogu näituse- ja konverentsisaalis Sofi Oksaneni raamatu "Puhastus" ainetel vändatud filmi "Puhastus". Tegemist on eestlaste jaoks väga valusate teemade kajastusega. Samas on Sofi Oksanen ise romaani kirjutades silmas pidanud ennekõike üldinimlikke igipõliseid teemasid, nagu näiteks armastus, reetmine ja lunastus.

Film "Puhastus" on väga karm film. Vaevalt, et filmi vaadanud inimesed kohe pärast filmi vaatamist väga jutukad on. Filmi mõju on lihtsalt nii võimas. Juba ainuüksi see näitab, et tegemist on õnnestunult lavastatud filmiga. Siinjuures on filmi karmus teisejärguline. Eriti võib aga rahul olla sellega, et Sofi Oksanenil on teemat käsitledes õnnestunud kokku viia olevik ja minevik. Oht, et midagi taolist, nagu juhtus eesti rahvaga neljakümnendatel- viiekümnendatel aastatel, võib tingimuste tekkides sama karmilt korduda, ei kao iialgi. Eeldused selleks olid ja on inimestes olemas. Eriti just sellele ohule, mis peitub iga inimese sees, tasub igal inimesel tõsist tähelepanu pöörata.

Eesti neljakümnendate-viiekümnendate aastate ajalugu annab rohkesti võimalusi inimese olemuses peituvate ohtude teadvustamiseks. Sofi Oksanen on seda väga hästi mõistnud. Selle eest tuleb meil Sofit kindlasti kiita, mitte kritiseerida või maha teha. Oma olemuse mahavaikimine on inimeksistentsi silmas pidades viimane asi, mida teha. Et selles loos on ka materjali, mis on faktiline, on tegelikult hoopiski teisejärguline. Film ei ole kaugeltki mitte halb. Samas tuleb tunnistada, et filmi vaadata on ebameeldivalt valus. Kohati isegi vastik, sest näidatakse ju inimeste pimedat poolt. Pime pool on aga olemas igas inimeses.

Filmis käsitletud ajastule tagasi vaadates ei ole filmis kindlasti vägivallaga üle pingutatud. Selle aja lood ongi jubedad, mis enamikus siiski maha vaikitakse ja lõpuks endaga hauda kaasa viiakse. Eesti inimesed on ajaloo vältel pidanud korduvalt poolt valima. Kangelasi on inimeste hulgas alati vähe ja just kangelased on need, kes esimestena surevad. Keerulistel aegadel tuleb teha raskeid valikuid. Ei saa ära unustada, et tavalist inimest liigutavateks jõududeks on ennekõike surmahirm ja sugutung. Sinna ei ole midagi parata. Nii saavadki ühtedest kannatajad ja teistest kurjategijad, kes õigustavad võimaluse korral oma tegusid esmapilgul ilusate ja heade teooriatega.

"Puhastus" on ka suure armastuse lugu. Suure armastusega saab õigustada kõike. Igasuguseid tegusid. Ka iseenda hävitamist. Et suure vastamata armastuse kandja elas punaterrori ja küüditamise ajal, on filmis tegelikult teisejärguline. Ajastu on teisejärguline. Selles valguses võib taustaks seada ükskõik missuguse rahva traagilise ajalooperioodi. Huvitav on aga see, et olevikureaalsus võib olla isegi karmim kui minevikureaalsus. Sedagi tasub meil kõigil tähele panna, sest see on tõsi. Filmis koheldakse vabas ühiskonnas naisi sama julmalt või isegi julmemalt kui punaterrori aastatel. Sellega näidatakse, et inimloomuse mustem pool võib avalduda, ja avaldubki, igal ajal igas ühiskonnas.

Filmis "Puhastus" on kõik omal kohal. Kes leiab, et filmis on liiga palju vägivalda või koguni pornot, see pole arvatavasti filmi mõttest aru saanud. Tegemist ei ole ka ulmega. Kui filmi peategelane (Aliide) väärib oma minevikutegude tõttu hukkamõistu, siis olevikus käitus ta kaitsja, kui mitte öelda - kangelasena. Tema tegusid filmi lõpus ei ole võimalik mitte kuidagi hukka mõista. Õieti võiks filmi pealkirjaks olla ka "Puhastuse" asemel "Lunastus", sest filmi peategelane tegelikult lunastab ennast lõpuks minevikutegudest. Kui Aliide põletab filmi lõpus enda, oma ohvrid ja hoone, kus ta kogu kurja oli teinud või kokku sepitsenud, siis sellega lunastabki Aliide lõpuks oma kurjad teod. Nii on vähemalt filmitegijad mõelnud.

Filmi kriitikud näikse pelgavat, et film määrib Eesti imagot liigse vere ja vägivallaga. Ka heidetakse Sofile ette ajaloolist ebatäpsust. See on aga pehmelt öeldes veider, sest filmi mõtte väljatoomiseks saaks vabalt kasutada iga rahva traagilist ajalooperioodi. Ebainimlikud olud võimendavad ebainimlikku käitumist ning kinnisideid ja vihkamist, mis ebainimliku käitumise esile kutsuvad. Eestis toimunud punaterror on filmis pelgalt taust ja ei midagi enamat. Me peame olema Sofile tänulikud, et tema loomingu kaudu saavad Eesti traagilisest ajaloost aimu needki, kes sellest varem mitte midagi ei teadnud.

Et eelneva jutu võib vabalt ka jamaks lugeda, selle tõestuseks nüüd väljavõte Joonase filmiblogist: ''Mis teeb sellest halva filmi? Mitte Sofi Oksaneni romaan, mis pole just Dostojevski, aga ka kaugeltki mitte nii karjuvaIt saamatu kui film. Mitte katse müüa vägivalla, inimkaubanduse ja kommarite roimade ausa käsitluse pähe lamedat kitši, millel pole õieti miskit pistmist reaalsusega, olgu see kaugem või lähem. Mitte odav sadomasohhistlik šokeerimispüüe, omamoodi silmakirjaporno, mis õhinal kiimleb sellesama vägivalla ümber, mida ta justkui tauniks. Mitte isegi küüniline misantroopia, ihar sobramine võõras valus, vähem empaatiline kui esimees Ansip.

See kõik ei pruugiks olla probleem, kui see oleks kätketud kunstiliselt veenvasse vormi. Aga ei ole. Stsenaariumi st alates ja muusikaga lõpetades on Jokise Puhastus naeruväärsete tohletanud klišeede prügila, vähima värskuse ja leidlikkuseta. Lõputu pesupulbrireklaamide rodu. Tagatipuks kroonib üdini võltsi ja ebausutavat lugu haledalt saamatu eesti dublaaž. Kahetunnise linaloo paarkümmend loomuliku hääle sekundit jagunevad võrdselt Taavi Eelmaa ja ühe kärbse episoodiliste rollide vahel. Tänu taevale, et see pole Eesti film. Piinlik, et see äpardus üldse kuidagi Eestiga seostub. Nagu Mai Loog Facebookis ütles: "Borat tegi kasahhidele teene võrreldes sellega"."

Eks huvilisel endal tuleb tõe väljaselgitamiseks "Puhastus" ära vaadata. Üks on aga kindel: kinolinalt nähtu ei jäta ükskõikseks mitte kedagi.