« Tagasi

Noored kirjanikud viisid inimesed ja luule omavahel kokku

Helve Tamm  Vali Uudised (2012) 16. november, nr. 88, lk. 6.

Üheksandat korda mööda raamatukogusid tiirutav tuur "Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes" tõi läinud reedel Põltsamaale raamatukokku noored sulesepad Veronika Kivisilla ja Jürgen Rooste.

Luuletajad Kivisilla ja Rooste on suured sõbrad, hingesugulased ja vereõde-venda juba kaua aega. Isegi mõlema lapsed on neil sama vanad. Ja tuleb tunnistada, et samaväärselt andekad, sisukad ja hinge liigutavad on ka mõlema luuletused.

"Veronika on väga kaua olnud kirjanduse juures. Nii kaua, kui mina mäletan, ja isegi kauem, kui ma mäletan, on ta kogu aeg laule kirjutanud. Ja ka laulnud, vana- ja koorimuusikat, folkloori. Peab ütlema, et mõnda aega oli tema pilk sellel tekstil, mis on aastatuhandeid olemas olnud või mööda neid liikunud. Ta on kõikide nende vanade tekstidega igas plaanis tegelenud ja peab ütlema, et on väga tore, et inimene jõuab kirjutamiseni pärast seda, kui on palju lugenud. Muidu vahest kipub asi olema nii, et kirjutatakse lugu, ka elulugu ära ja alles siis hakatakse enda ümber vaatama ning uurima, mida teised on kirjutanud," tutvustas Rooste oma sõpra.

Kivisilla andis omalt poolt tema kohta teada, et tutvusid nad Tallinna ülikoolis õppimise ajal, sattudes ühele kursusele.

"Ta käis siis kogu aeg paber näpus ringi, kirjutas midagi ja muudkui rääkis, et tule, ma loen sulle midagi. Tol ajal ei osanud me mõeldagi, mis meist tulevikus saab, kuidas oma tegevusega edasi elame. Aga üks on kindel, me oleme saanud ja jäänud väga headeks sõpradeks. Võiks öelda, et lausa hingesugulasteks. Kuna mul enam venda pole, siis oleme ka nagu verevend ja -õde," andis Veronika Kivisilla teada.

Ja tõesti, kuulates mõlema luulet, tuleb tõdeda, et kuigi erinevad, on mõlema loomingus sõlmpunkte, kus mõlema mõtted kas täiendavad teineteist või kasvavad teise emotsioonidest, nägemustest, läbielatust ja tajudest omalaadseks välja. See on üllatav ja samas midagi sellist, mille peale poleks ilma nendega kohtumata ehk tulnudki.

Eesti kirjandus suri, et taas sündida

Rooste möönis, et kirjanikupõli, kui tegutseda ainult sellel alal, pole meie väikeses Eestis praktiliselt mõeldav. Et olla üdini ja ööpäev ringi kirjanik, peab olema juba eelnevalt äärmiselt rikas. Aga ole sa siin maal ükskõik kui andekas, ainuüksi sulesepa ametiga leiba lauale ei too. Sestap on tulnud neilgi laiendada oma tegevushaaret ning toimetada kas ajalehe juures, koostada õpikuid või anda oma loomingulist annet sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.

"1990ndate aastate keskel jõudis eesti kirjandus sinna, kuhu ta mingil hetkel pidi jõudma. See oli olukord, kus ta tundus mõttetu. Ühesõnaga, 1991. Aastal oli eesti kirjandus väga vajalik. Ta oli võitlusvahend, oli väga tähenduslik, sest palju sai lugeda ridade vahelt ja üldse kandis ta võitluslikku meelelaadi. Sel ajal olid kirjutajad üldrahvalikult tähtsad. Neid austati tohutult ning nende töödest otsiti salasõnumit. Näiteks Juhan Viidingu kohta saab öelda, et kuigi tema tekstid olid hoopis teise tähendusega, nähti neis ikkagi mingeid vihjeid ja salasõnumeid. Aga järsku, 1990ndate keskel, muutus inimestele kõik muu palju tähtsamaks. Tähtsamaks muutus materiaalne eluolu. See on sarnane sellega, mis juhtus kirikuga, kus aastatel 1989-1991 tormasid kõik kirikusse, sest varem oli see keelatud. Siis loodeti, et Jumal annab kõike, nii vabaduse kui muu. Aga siis tuli välja, et Jumal ei annagi raha, uut autot ega muid asju. Ja 1990ndate keskel hakkas kirik rahvast tühjaks voolama. Ja nii juhtus ka eesti kirjandusega. Eesti kirjandus jäi üksi. Muidugi polnud olukord üdini must, sest ka sellest perioodist tõusid tähena üles mõned kirjanikud, nagu näiteks Kivirähk. Ometi üks tühimik selles ajas oli. Oli selline hetk, kus uusi ja noori kirjanikke juurde ei tulnud ning vanadel kirjanikel oli eksistentsiaalne kriis. Paljud kaotasid nagu järje käest ega leidnud enam oma kohta uues maailmas, oma keelt ja sõnu. Näiteks Doris Kareval tekkis pikk-pikk avaldamispaus, Viiding jooksis omadega nii puntrasse, et lõpetas elu enesetapuga. Temaga juhtunu kohta on mitmeid versioone, kuid üks on kindel- talle uus aeg ei sobinud. Ta tundis ennast mõttetuna, ei leidnud muutuvas ajas kohta ja tundis, et kõik väärtused lähevad valesse kohta, et inimesed väärtustavad valesid asju," avas Rooste meie kirjandusmaastikul toimunut.

Kõige paremini iseloomustabki toonaseid kirjanike läbielamisi ehk Juhan Viidingu isikliku elu lugu. See räägib, et ajal, kui rahvas oli vabaduse tuulte eufoorias ning pühale altarile aukohale tõsteti ja kuningakrooniga pärjati Raha, lükati vana koli hulka prügimäele kõik muud väärtused ja nimelt hingelised ja vaimsed väärtused. Kui üks Hansapanga uus kontor avas sel ajal piduliku vastuvõtuga oma uksed, kutsuti kokkutulnutele esinema ka Juhan Viiding oma õpilastega. Kirjanik oli õpilastega selleks puhuks spetsiaalselt ette valmistanud luulekava, kus räägiti rahast läbi aegade ja ajastute Eestis.

"Samal ajal, kui nad luulekava esitasid, hakkasid kõik tähtsad pankurid, poliitikud ja teised asjalised omavahel lobisema ja klaase kokku lööma. Mitte keegi ei kuulanud esinejaid. Kui Viiding polnud kuni selle hetkeni tükk aega midagi joonud, siis sel päeval ta jõi ega peatunud enne, kui oma elu lõpetas. Seal nähtu ja kogetu oli tema jaoks liig."

Hinnatud kirjandus võrdub suur jama kodus

Looduses on aga alati nii, et kui midagi on väga ühele küljele kallutatud, hakkavad tasakaalu taastamiseks tööle vastasjõud. Nii astusid 1990. aastate lõpus areenile uued ja noored kirjanikud. Kokku ligemale 50 noort kirjutajat. Võib öelda, et tekkis värske ja jõuline laine, mis tõi liigse materiaalsuse kõrval taas päevakorda vaimsed väärtused. Selles uues laines heljus kindlalt ja särava tähena näiteks Kontra.

"Ma arvan, et kirjandusajaloos toimus siis väikene, kuid oluline nihe. Praeguseks, vähemalt mina usun, on eesti kirjandus leidnud endale oma õige koha. T'iraažid on küll väikesed ja paljud meie kirjanikke ei loe ning paljud on kõhkleval seisukohal, kas see, mida avaldatakse, on ikka kirjandus. Tõsiasi on lihtsalt see, et tänaseks on kirjandus niivõrd palju muutunud, et teda ei saa kunagisega enam võrrelda. Võib öelda, et kirjandus on nüüdseks järele jõudnud sellele, mis siis maailmas toimus. Ja on natuke ka seda nägu.

Tuleb tunnistada, et eesti kirjandus on oluline olnud alati siis, kui ümbritsevas plaanis midagi juhtub. Näiteks I maailmasõda või Stalini ajastu või eelräägitud 1990ndate algus. Ikka siis, kui tunti ennast rõhutuna. Seepärast on praegu hea, et eesti kirjandus on seal kohas, kus ta parasjagu on. Teda natukene loetakse ja natuke ei loeta ka ja tal pole ühiskonnas suurt rolli. Hea on kõik seepärast, et kui eesti kirjandus peaks äkki omandama ühiskonnas suurt rolli, tähendab asi automaatselt, et meil on mingi suur jama majas. Parem on, kui meie kirjandus on praegu tagaplaanil, kui see, et ühiskonnas on suur jama," leidis Rooste.

Luuletused jõudsid südameteni

Roostel on õigus. Praegu eesti kirjanike loomingut natuke loetakse ja natuke ei loeta ka ja mõnikord ollakse vägagi kriitiline selles, kas paberile jõudnud sõnad annavad ikka kirjanduse mõõdu välja või mitte. Siinjuures on natuke paremas positsioonis ehk proosakirjanikud, kuna paljudele on jutustavat vormi suukohasem lugeda kui luuletusi. Ometi, kohtumine luuletajate Veronika Kivisilla ja Jürgen Roostega, keeras senise, kindlasti ajast arust aegunud seisukoha täiesti uude suunda. Enda ja teistegi loomingu elav, ilmekas ja mõnus esitlus oli parim viis viia kuulajaskond luulemaailmale lähemale. Näidates, et igas luuletuses on peidus rohkem kui ainult sõnad ning andes iseenda esitluse läbi maitsta, et luuletused suudavad hingekeeled tõesti laulma panna. Pole mingitki kahtlust, just et seda mõlemad suutsid.

Kohtumisele tulnud huvilised pidid ürituse lõpus tõdema, et nad poleks kunagi arvanud, et luuletused võivad olla sedavõrd nauditavad.

"Huvitav on see, et kui teie luuletusi loete, siis on luuletused hoopis teistsugused. Ma poleks kunagi arvanud, et luuletused on nii põnevad," tunnistas üks proua. Tal on õigus. Hingesugulasi-luuletajaid olekski võinud kuulama jääda. Aga vahest kõige olulisem ja hindamatu väärtusega oli mõlema külaskäigu juures see, et nad tegid eesti kirjanikud taas oma rahvale kalliks.