Riik hakkas ütlema, mida inimene võiks lugeda ja mida mitte
Helve Tamm Vali Uudised(2012), 6. jaanuar, nr. 2, lk. 6.
Kultuuriministeerium on raamatukogudele andnud kätte käsu osta tänavu riigi poolt antavast rahast poole eest riiklikult auhinnatud või riigi toel valminud eesti kirjanike teoseid. Kuigi väliselt on kultuuriministeeriumi eesmärk tagada kõikidele inimestele võimalus lugeda kultuuriajakirjandust ja eesti kirjanduse paremikku igati positiivne, jätab see siiski suhu halva maigu, kuna on selge märk rahvale oma ideede sunniviisilisest pealesurumisest.
Käesolevaasta pole vahest kellelegi majanduslikult kerge, pigem vastupidi. Ka raamatukogudele. Kuigi riik on aastaks 2012 rahvaraamatukogudele eraldanud ligi 1,6 miljonit eurot, ei tähenda see, et toetus oleks suurenenud. Vastavalt uuele korrale tuleb antavast summast 800 000 eurot kasutada eesti autorite auhinnatud teoste ja kultuuriajakirjade ostmisele. Teisisõnu, saadavast toetusest 50% on kindel sihtotstarve. Ka siiani on raamatukogud muretsenud osa raamatuid riigi poolt ette antud nimestike alusel, kuid saanud seda teha siiski lähtuvalt lugejaskonna nõudmistest ja vajadustest. See tähendab, et kallimad ja/või vähemloetavad kultuuriajakirjad muretseb endale ennekõike keskraamatukogu ning laenutab neid siis väiksematele kogudele. Nii on jaotatud ka muu kirjandus. Sel moel ei pea üks väike raamatukogu kulutama oma niigi väheseid summasid trükistele, mida kohalik rahvas üldse või väga vähe loeb.
Aasta alguses kultuuriministeeriumi poolt laiali saadetud kindla suunitlusega nimekiri nõuab aga kõikidelt ühesugust lähenemist. See on väiksemad raamatukogud pannud keerulisse olukorda, seda enam, et riigipoolne toetus pole ju suurenenud. Ka pole rahva nõudlus kõnealuste auhinnatud teoste järele tõusnud. Eriti probleemne ja võimalik, et isegi teravalt negatiivsete tagajärgedega on see nõudmine aga näiteks Narva raamatukogudes ja teisteski kohtades, kus venekeelne lugejaskond on märkimisväärne. Taoline pealesunnitud eesti kirjanike lugemine ei loo mingeid sõprussidemeid venekeelse elanikkonnaga ega tõsta omagi rahva juures haritust.
Kultuuriminister Rein Lang leiab, et muud ajaviitekirjandust (siia hulka kuuluvad koka- ja aiandusraamatud, ka meie inimeste elulooraamatud jne), mida suur osa elanikest tegelikult loeb, võiksid raamatukogud muretseda endale kohaliku omavalitsuse toetuste eest. Eesti keelde tõlgituna tähendaks see, et raamatukogud peaksid olema elitaarsed kohad, kus propageeritakse ennekõike kõrgkultuuri (kusjuures kõrgkultuuri olemuse määravad ära kindlad komisjonid), mitte teenima meie rahvast sellena nagu see on.
Raamatukogudele algas raske aasta
Jõgeva maakonna keskraamatukogu direktor Rutt Rimmel tunnistas, et alanud aasta eelarve on äärmiselt pingeline.
"Raamatukogule tuleb vahest selle sajandi kõige raskem aasta. Nii väikese eelarvega ei ole me siiani pidanud toime tulema. Vähemalt minu ajal mitte. Summad, mida saame ja mida maksma peame, on väga muutunud. Eelarvet oli tõesti raske kokku panna ning palju asju sai ümber tõstetud, et kõik ikka tasakaalus oleks. Sättisime eelarve nii, et töötajate arv ja palgad ei muutuks. Aga majanduse koha pealt peame loomulikult tasuma need maksud, mida vaja tasuda ja millega oleme lepinguliselt seotud, peame täitma ka riiklikke kohustusi, mida siis riik ka suures osas finantseerib. Näiteks teavikute ost. Ühe elaniku kohta on see 1,57 eurot. Selle summa, mis meile tuleb, jaotan maakonna raamatukogude vahel ära, vastavalt sealsete elanike arvule.
Mis nüüd uue nõudmisega muutub? Peab ütlema, et raamatuid ei saa enam osta nii nagu varem. Samas oleme nagunii kogu aeg järginud riiklikku teavikute ostmise suunda ehk siis oleme muretsenud ikka eesti kirjandust, meie kirjanike teoseid, eestlust käsitlevat kirjandust, lastekirjandust ja väärt- ja teatmekirjandust. Neid väljaandeid olemegi ostnud riikliku toetuse eest. Selleks on raamatupidamises eraldi eelarverida. Nüüd kultuuriministeeriumist alla tulnud nimekiri teoste suunast mõjutab nii mõndagi. Kui varem ostsime kogu riigilt saadud summa eest, pidades sealjuures silmas ette antud kriteeriume, teavikuid oma äranägemise järgi, siis nüüd tuleb selleks üks eelarverida juurde. Tähendab, saadavast rahast tuleb 50% kohta hakata pidama eraldi arvestust. Vot selle raha eest ostamegi nüüd neid väljaandeid, mis mahuvad kõnealusesse nimekirja. Varem pole me suures osas kultuuriajakirju ostnud ja praegu tekitab see probleeme, sest paljudes maakohtades pole nende järele mingit vajadust. Siiski oleme küll seda meelt, et paar kultuuriajakirja peaks ka maal olema ja need meil ka on. Neid on päris palju. Praegu koostangi just kultuuriajakirjade tellimuste tabelit ning kõik maakonna raamatukogud, kes on mulle oma andmed saatnud, on kõik neid ka tellinud. Aga see ei tähenda, et tellitud on absoluutselt kõiki kultuuriajakirju, sest üks pisike raamatukogu ei vaja neid. Pealegi on olemas raamatukogudevaheline laenutus ning need ajakirjad ei vanane. Kultuuriajakiri pole selline väljaanne, mis järgmine päev aegub. Praegu ongi raamatukogud täitsa hulluks minemas, sest raha õieti pole, kuid tellima peab. Maakonna raamatukogud on praegu tõesti väga mures ja ärevil. Konkreetset sellekohast lepingut pole ministeeriumist tänaseks ka veel tulnud. Kui see tuleb, siis on seal kindlasti kõik kirjas, mistõttu praegu pole õige veel mingeid oletusi teha," andis Rimmel olukorrast ülevaate.
Lugemiseelistused ei näita haritust
Teemaks olevat n-ö sunniviisilist rahva harimist ei pea Rimmel õigeks, kuna olukorda ei saa hinnata sugugi mustvalgeks. Ja nimelt seetõttu, et Eestis on piisav hulk kogusid, kus valdava osa lugejaist moodustavad vene keelt kõnelevad inimesed.
''Vene inimene läheb selle peale väga tigedaks, sest see raha on ikkagi maksumaksja raha jaka nemad on maksumaksjad. Aga tema saab selle korra järgi ju venekeelset kirjandust vähem," möönis Rimmel.
Kultuuriministeeriumi teates on kõnealuse teema kohta märgitud vaid, et "valdavalt venekeelse lugejaskonnaga raamatukogud peaksid saama lisaks osta keeleõppeks vajalikke vestlussõnastikke ja sõnaraamatuid."
Rääkides kultuuriministeeriumi kaudsest eesmärgist väärtkirjanduse kaudu eesti rahvast harida, tahaks neile kindlalt vastu vaielda. Armastusromaanide või kergema ajaviitekirjanduse lugemine ei näita mingil juhul inimese hariduse ega harituse taset. Viimati nimetatud raamatuid loevad ka paljud kõrgharidusega inimesed ja peamiselt põhjusel, et need aitavad vaimul igapäevastest probleemidest välja puhata. Õhtuti taoliste kergete raamatute lugemine maandab edukalt inimese sisepingeid ja stressi ning aitab muresid unustada.
''Võtame näiteks vanema kõrgharidusega inimese. Ta on oma pika elu jooksul läbi lugenud kõik maailma ja ka meie oma klassika ja nüüd on ta pensionil. Ta tahab nüüd lihtsalt midagi kergemat ja ajaviitelist lugeda. Kas ta ei või siis vanas eas lugeda mingit õrna jailusat armastusromaani? Ja vabandage väga, aga eesti kirjanduses on roppusi ikka väga palju. Tõlkekirjandusest seda nii palju, võib öelda, et praktiliselt üldse mitte, selliseid inetuid väljendeid ja sõnu ei leia. Olgem ausad, meie väärtkirjandus on kohati ikka väga räigete sõnadega, mida minusugune esteet välja ei kannata. Kõva häälega mina sellist eesti raamatut teistele ette lugeda ei saa. Raamat ise võib ju väga hea olla, kuid seal kasutatud sõnu ei suuda mina küll välja öelda," arutles Rimmel.
Olles ise tohutul hulgal mitmesuguseid teoseid läbi lugenud, tunnistas ta, et näiteks tema stressimaandajaiks on kriminullid. "Kas ma olen siis seetõttu harimatu või madala haritustamisega või alaarenenud?"
Harimatuse juured ei peitu raamatukogudes
Arutledes käsiloleva teema üle tõstatas Rimmel üles valusa küsimuse.
"Kui hinnatagi praeguste raamatukogukülastajate lugemiseelistuste põhjal inimesed n-ö madala haritusega inimesteks, siis kas ei peaks äkki selle põhjusi otsima hoopis kuskilt mujalt? Ma ei usu, et raamatukogud on selle kõik tekitanud. Arvan, et see on ikka kuskilt ühiskonnast tulev põhjus, mitte raamatukogudes olevatest raamatutest. Pole mõtet vibutada näppu raamatukogude suunas, vaid otsida probleemi juuri mujalt. Ja kui nüüd küsida, miks inimesed ei taha kõrgkultuuri, siis kas pole põhjus äkki ka selles, et inimesed on sellest kõigest väsinud? Oma vabal ajal tahavad nad lihtsalt natuke lõdvemalt olla. Raamatukogud ei ole ühiskonna hädades süüdi," mõtiskles ta. Täpselt samuti ei saa praegu raamatukogusid süüdistada selles, et venekeelsele elanikkonnale on pakutav lugemisvara hulk väike ja nagu näha, väheneb veelgi.
Tõsi ta on, et väänata raamatukogudel käsi süüdistusega, et neis pakutav ei lase inimestel oma haritust tõsta, pole mingil juhul õige. Tänasel päeval teevad raamatukogud enda poolt tõesti kõik, et lugejaskonda harida. Igas vanuses inimestele korraldatakse kõikvõimalikke harivaid üritusi, tutvustatakse kirjandust ja kirjanikke ning pakutakse silmaringi laiendavaid näitusi. Ka meie maakonna raamatukogudes.
Nagu Rutt Rimmel ütles, nn harimatuse ja oma maa autorite mitte-eelistamise põhjusi tuleb otsida mujalt. Ehk isegi meie endi kirjanike hulgast, sest tõeliselt head raamatut loevad ju kõik, olgu autor kust ja kes tahes.