Helve Tamme Vali Uudised(2012), 16. nov, nr. 89, lk.5.

Numeroloogiliselt erilisel päeval, 11.11.2011. aastal kell 20.11 näidati Põltsamaal raamatukogus Eesti rahva ühisloomingut, talgute korras loodud filmi "Täitsa lõpp". Linateose teeb eriliseks ka see, et seal mängisid päris kandvaid rolle põltsamaalased Matti Adoma seenior ja Jaak Valdre.

Sel märgilise tähendusega kuupäeval esilinastus teos 111 kohas üle Eesti. Ja seda põhjusega, sest käisid ju filmivõtted sel suvel kõikjal maakondades. Põltsamaa võib siinjuures aga eriliselt rõõmu ja uhkust tunda, sest just siin toimus varem filmi näitlejakoolitus ning just siit valiti välja kaks osatäitjat kandvatesse kõrvalrollidesse. Jaak Valdre mängis hullumaja sanitari, kes kahe teise osalisega üritas hullumajast põgenenud Brendat kätte saada ,ning Matti Adoma seenior astus üles Ervinina, kelle kinnisideeks sai seoses maailmalõpu tulekuga endalt elu võtta.

Filmitalgutena valminud film maailmalõpule eelnevatest tundidest, on eestlaste ühistöö, sest ideed sündmuste kohta tulid erinevatelt inimestelt. Sestap ei olnudki filmivõtete alguses veel päris kindel, kuidas lugu tegelikult lõppeb. Ette rutates tuleb möönda, et eks see lõpp vajus natuke ära küll ja vahest just seetõttu, et ühtki puändiga ideed loo kokkutõmbamiseks polnud.

Iseenda pilamist parasjagu

Lugu ise räägib detsembrikuust aastal 2012, mil maailmale ennustatakse lõpu saabumist. Kuidas keegi seda teavet vastu võtab ja kuidas oma viimaseid tunde taeva all veedab, rahva poolt kokku ehitatud film näitabki. Kui päris aus olla, siis läbivaks jooneks kõikides sündmustes oli iroonia ja iseenda üle vaikne pihku itsitamine. Näiteks või Ervini (Matti Adoma) lugu. Elas mees terve elu rahulikult vaesena ning siis, just enne maailmalõppu võidab loteriiga miljoni. Mida sa hing selle miljoniga kaduvas ilmas enam teed?! Ja nii üritabki ta "viiel erineval moel" ennast tappa. Nagu arvata, kõik asjata. Sillalt vette hüppamine lõpeb praamile kukkumisega, autoga kuristikust allasõitmine puujuurika külge kinnijäämisega ning kui ta rongi ees raudteel viimset õhtusööki sööb kargavad ei-tea-kust välja noormees ja jumalasulane ning päästavad ta ära. Täielik ebaõnn!

Teine pisike riukaliku konksuga naeruturtsatus tegijailt oli Lenna Kuurma pildile toomine. Eriti see, kuidas ta pildile toodi. Kõikjal reklaamiti varakult, et üheks peaosaliseks on Lenna Kuurma ning filmi alguseski näidati tema ringreisibussi ja kaugel taustal kostis muusikat. Aga sellega Lenna näitamine piirduski. Alles viimaste sündmuste kokkuvõttes sai näha lauljatari kukalt ning päris lõpus paariks sekundiks ka tema nägu. Muigama ajab asi seetõttu, et mujal filmimaailmas on ammuilma kasutusel võte, kus "raskesti söödava" filmi müümiseks ja vaatajate ligimeelitamiseks on reklaamidele suurelt peale pandud mõne kuulsa osatäitja nimi. Tegelikult astub seesama näitleja vaid hetkeks kaadrisse, surub korraks kellelgi kätt või lehvitab bussiaknast. Eks ka talgufilm õppis parimailt.

Ka hullumaja sanitarid (nende hulgas Jaak Valdre), ei jäänud oma miimika ja hullult aktiivse tegevusega ühelegi elukutselisele näitlejale alla. Kõiki osalisi vaadates unustasid tõesti hetkeks ära, et mööda ekraani ei silganud sugugi profid, vaid amatöörid. Ja väga hästi mänginud amatöörid.

Põltsamaa on ennast filmilukku jäädvustanud

Põltsamaa raamatukogu saal oli reedel filmivaatajaid peaaegu täis. Ka meie linnapea Jaan Aiaots, lapsepuhkusel olev kultuuri- ja haridusnõunik Kadri Suni ja majandusnõunik ning Põltsamaa Filmiklubi liige Maimu Kelder tulid omakandi meeste suuri tegusid vaatama. Filmi kommenteerides jäädi siiski napisõnaliseks ja tagasihoidlikuks, kuid kokkuvõtteks leiti, et "päris vahva film oli". Natuke võõras tundus filmis animatsiooni kasutamine, kuid "see on maitse küsimus," leiti viimaks.

Teised vaatajad, sealhulgas ka meie meesosatäitjate lähedased tunnistasid, et tegelikult kardeti filmi venimist ja igavat sündmustikku. Nähes aga lõplikku varianti, oldi meeldivalt üllatunud.

"Ma olen seda melu kogu suvi kõrvalt näinud ning siis arvasin küll, et äkki on lugu kuidagi tüütult veniv, aga täna (reedel) vaadates ... täitsa vaadatav," mõtiskles üks Matti Adoma lähedastest.

Matti Adoma seenior ise tunnistas esmaspäeval Vali Uudistele, et "emotsioonid toimunust on siiani sedavõrd laes, et mõlemad osalised polnud ka alanud nädala alguseks sündmuste melust välja tulnud". Kõiki läbielamisi, põnevaid seiku, koosolemisi vahvate inimestega ja lõpuks filmi esilinastust ei ole tema sõnul võimalik veel kirjeldada. Toimunu vajab seedimiseks ja settimiseks natuke aega.

"Tegelikult filmiti palju rohkem, kuid lõpuks jõudis ekraanile vähem. Muidugi tuli neil teha karm valik, mida panna ja mida mitte. Aga peab ütlema, et kogu see aeg oli väga vahva aeg. Ja reede õhtul oli Tallinnas filmi valmissaamise puhuks ka suur ja pidulik vastuvõtt ja siis käis president Ilves isiklikult samuti kohal ning surus meil kõikidel kätt. Igal juhul minu jaoks oli selles filmis osalemine üheks elu tippsaavutuseks. Ja ... Põltsamaa on kohe kindlasti praegu kuulsaks tehtud ning hirmus hea on tunda, et elad Põltsamaal ja oled põltsamaalane," rääkis oma muljetest Adoma.

Tal on igati õigus, sest põltsamaalaste kinofilmis osalemist ei saa kohe kuidagi maha kustutada ning seda saavad kunagi näha ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed jne. Muidugi, kui just maailmalõppu vahepeal ette ei tule.

Filmitalgud oli Kinobussi loodud projekt, mis kestis terve käesoleva aasta ning millel oli hariv eesmärk ja mille käigus haarati kaasa kogu ühiskond, tegemaks Eesti teemadel üht ühist filmi. Kõnealuse filmiga tähistatakse samuti Eesti filmi 100., juubeliaastat. Tegijad ise on linalugu nimetanud ulmedokumentaalfilmiks, mille sisu tugineb Eesti legendidel ja keerleb maailmalõpu teema ümber. Linateos valmis filmiproffide juhendamisel ja rahvale talgute vormis. Kõikides maakondades filmiti üks stseen või osa tervikust, mis ühtseks tervikuks seoti.

Filmi peategelased Mihkel ja Brenda (hullumajast põgenenud) üritasid sõita Ida-Virumaale. Nimelt sai Mihkel filmi alguses hoobi vastu pead, keeras natuke ära ja hakkas arvama, et kui ta ohverdab Lenna (Lenna Kuurmaa), päästab ta sellega maailma. Nii sõidavadki nad Virumaa poole, kuid takerduvad Hiiumaale suunduvasse rahvamassi ning peavad seepärast korraks teise suuna võtma. Teadjamad inimesed kuulutasid, et just Hiiumaal ootab maailmalõpus kõiki pääsemine.

Pärast mitmeid seiklusi jõutakse siiski Virumaale tuhamägedesse. Seal saadakse kokku Brenda tulnukast emaga, kes saatiski sanitarid oma tütart kinni püüdma, et nad saaks teda kosmoselaevale vedada ja Maalt põgeneda. Brenda jääb Mihkliga aga Maale.

Kas maailmalõpp tuli või mitte, jäägu iga vaataja otsustada.

Filmi üldjuht oli Mikk Rand, filmi produtsent Gerli Veermäe, näitlejate juhendajad olid Piret Simson, Janek Joost, Margus Jaanovits, Margus Prangel, rezissööre juhendasid Andri Luup, Rene Vilbre, Rasmus Merivoo, Mikk Rand, Jaak Kilmi, Arbo Tammiksaar ja Ilmar Raag. Operaatoreid juhendas CJ Kask. Stsenaariumi on rahva toel kirja pannud Aina Järvine, Margit Keerdo ja Peep Pedmanson.