« Tagasi

Raamatukogu on külakese vaimukeskus

Helve Tamm  Vali Uudised(2011), 16. nov, nr. 89, lk. 4.

Kui õpetajate mured on riigis lõpuks tänu palgateemal protsessimisele tähelepanu alla tõusnud, siis praegu näib olevat järjekord jõudnud raamatukogudeni. Nimelt on kultuuriminister Rein Lang otsustanud, et reformida tuleks lugejatele pakutavat kirjandust ja väljaandeid. Siiski kipub siin vägisi pähe küsimus, kas nimetatud teema pole tegelikult katse selle varjus rahvaraamatukogusid hoopis kinni panna.

Rahakeskses maailmas võiks olla vähemalt üks koht, kuhu andmise üle pidevat külma arvestust ei peetaks. Ja just raamatukogud peaksid olema need, kus lugemas käiakse trükiseid, mitte raha.

Sellest, et raha on vähe ning seetõttu on tegevustes vaja läbi viia ümberkorraldusi, saavad aru kõik. Ja kui sellest otse ja ausalt räägitakse, on ühise arutelu käigus võimalik leida parimad, kõikidest osapooltest lugupidavaid otsuseid. Meil pole taolisi meetmed millegipärast kunagi kasutatud. Ikka hõigatakse kõrgemalt poolt maha üks sisuliselt arutu mõte ning keerutatakse selle ümber vahtu üles. Samal ajal lõigatakse toimuva varjus kuskilt lõdva randmega jupp maha. Ilma asjatundjatega nõu pidamata, ilma austuseta selle ala inimeste vastu.

Iga amet vajab professionaalseid oma ala oskajaid. Ja valdavalt nii ongi, sest muidu ei saaks töö toimida. Selleks õpitakse aastaid ning lisatakse koolis omandatud teadmistele kogemusi, rääkimata isikuomadustest, mida iga ala aluspinnaks vajab. Ei saa olla nii, et täna oled raamatukoguhoidja ning homme töötad liini taga. Ka ei saa olla nii, et eile raamatukogus töötanud inimene hakkab täna liinitööle astudes kohe ettevõtet reformima. Millegipärast see eluline tõsiasi aga ministrite kohta ei kehti. Täna siseminister, homme kultuuriminister ja ülehomme välisminister ... Nende teemadeväli on väga suur, väga paljusid inimesi puudutav ning kõikides neis valdkondades orienteerumiseks on vaja asjatundjate abi. Keegi ei oota ministritelt kohest teemade-probleemide valdamist, sest on loomulik, et üks inimene ei saa teada absoluutselt kõike, kuid tahaks loota neilt mingisugustki austust oma ala asjatundjate vastu. Abija nõu palumine ning küsimuste ühine arutamine seda ju näitabki. Kahjuks seda ei tehta ega taheta teha.

Praegu on üleval küsimus, millist lugemisvara peaksid rahvusraamatukogud endale muretsema. Iga vähegi mõtlev inimene näeb, et see küsimus on praeguseks muutunud suisa jaburaks. Raamatukogudel on ju olemas seadusega kindlaks määratud juhend, mille järgi kogud endale kirjandust muretsevad. Näiteks on eelistuste loetelu eesotsas rahvakultuuri ja eestlust käsitlev kirjandus, mille hulgas on samuti meie endi kirjanike teoseid. Väikesed rahasummad ja lugejate huvi otsustab siin samuti, milliseid väljaandeid kogu vajab ja milliseid saab ta vajadusel teistest raamatukogudest tellida.

Jõgeva maakonna keskraamatukogu direktor Rutt Rimmel tunnistas, et kuna muusikaajakirjale ei leidunud ühtki lugejat, tuli see tellimuste nimekirjast välja arvata. Kui aga kellelgi on soov ja vajadus mingi teose või trükise järele, tellitakse see siia mujalt. Mitte keegi ei jää millestki ilma ning ministri poolt maha hõigatud kriitika pole sugugi asjakohane.

"Jõgevamaa raamatukogud on aastaid järginud töökorralduse juhendit ning toimetanud raamatupidamises väga täpset arvestust selle kohta, milliseid raamatuid riigi eelarvest ostetakse. Ja seda iga raamatukogu puhul eraldi. Kui riik eraldab piirkonna ühe elaniku kohta 1,57 eurot, siis on selge, et väiksemad raamatukogud ei saa kõiki raamatuid osta, sealhulgas ka eesti kirjandust," selgitas Rimmel.

Miks siis on praegu kõnealune teema nii teravalt päevakorras? Kas ikkagi võib olla tegemist ideega vähendada raamatukogude arvu? Aga just siinkohal tahaks astuda väikeste raamatukogude eest barrikaadile.

Eestis on küllalt mõne majakesega külasid, kus elab käputäis inimesi, kus pole enam ammu postkontorit, kauplust ega muid teenuseid, sest need on raha pärast ära kaotatud, kuid seal lähikonnas on tegutsemas veel raamatukogu. See on koht, kuhu tullakse omavahel juttu ajama, internetti surfama, lehti lugema ja endale meelelahutuslikku kirjandust laenutama, sest poest ei jõua enam raamatuid osta. Raamatukogu on koht, kus saad astuda korraks igapäevaelust kõrvale, unustada südant vaevavad mured ja tunda ennast inimesena. Olgem ausad, raamatukogu täidab maakohtades sotsiaalset, harivat, vaimset ja hingelist ülesannet. See on inimeseks olemises ja jäämises äärmiselt oluline. Võib ju panna neid raamatukogusid kinni ja väita, et sama ülesannet saab täita ka näiteks külaselts ja sotsiaaltöötajad. Aga kas ikka saab? Raamatukogudes on midagi erilist, valgustavat ja vaimset. Vahest on just raamatud ja sealsed töötajad need, kes taolise õhustiku loovad?! Ükskõik, milles see fenomen ei seisne, kuid tõsiasi on, et raamatukogude väärtust ei saa mõõta rahas ega isegi mitte raamatutes. See on sealsete töötajate ja raamatutest täidetud keskkonna sünergia

Kui lõhume praegu ilma asjasse sügavamalt tungimata ära paljude aastate jooksul üles ehitatud, käima lükatud ja toimivat süsteemi, ei kahjusta see enam ainult umbmäärasel moel kuskil kedagi. See on otsene kallaletung meie rahva vaimule, mida pole siiani saanud murda ükski võõras valitsus. Kas nüüd suudame sellega ise hakkama saada?

Raamatukogutöötajad on tagasihoidlikud ja toimetavad oma toimetamisi ilma suurema kärata. Ometi on nende palgad palju-palju väiksemad kui õpetajatel ja põhjust plakatitega Toompead "vallutada" rohkemgi veel.

Nii jääbki ka praeguses olukorras keskraamatukogu direktor ikkagi tasaseks ja sõbralikuks, kuid näha on, et tedagi vaevab sel teemal tõsine mure. Mure tuleviku pärast ja selle pärast, et midagi on kuskil teoksil.

''Raamatukogutöötajad pole protestijad. Nad teevad vaikselt oma tööd. Kui nad saaks poolegi õpetajate palgast ... Ehk on praegu aeg meie käes, anda endast märku ja näidata raamatukogude probleeme. Kahju muidugi, et vajaliku tähelepanu saamiseks peab kõik toimuma läbi negatiivsete uudiste," mõtiskles Rimmel.