« Tagasi

Raamatukogus võluvad vaatajaid kaks näitust

Helve Tamm  Vali Uudised(2010), 5. november, nr. 84, lk. 3.

Jõgeva maakonna keskraamatukogus pandi nädala alguses üles kaks põnevat näitust: Ehalill Halliste gobeläänid "Tanu all. Eesti mõrsjad ja noorikud" ning Põltsamaa Käsitööseltsi liikme Anne Üti niidigraafika.

Tuleb kohe alustada sellest, et alates esmaspäevast raamatukogu galeriid täitvad etnograafilisel teemal gobeläänid on hämmastavad ning näitavad, kui kaunid olid tegelikult kunagi kihelkondades meie mõrsjad. Niivõrd värvikirevad, kihelkonniti erinevad, kuid samas ühise nimetaja - ilusad - alla mahtuvad. Kaugusest vaadates näed, kuidas värvid sulavad üksteisesse, lähevad sujuvalt üle teiseks ning on samas konkretsete joontega tervikuks tõmmatud. Astudes aga lähemale, tõdeb vaataja üllatusega, et eemalt arvatud värv koosneb hoopiski mitmest täiesti erinevast toonist. Kui akvarelli või õliga on sellist värvide mängu loomulikult võimalik saavutada, siis lõngade ja niitidega samal moel manipuleerimine näib olevat küll kõrgem pilotaaz. Aga nii see on ning seetõttu võiks tekstiilikunstniku loomingut nimetada pigem vaibamaalideks.

Ehalill Hallik tunnistas, et tegelikult sai taolise sarja idee alguse tema hajameelsusest. Jõhvi kontserdimaja tellis talt mullu oma galeriisse suurte akende vahele vaibad ning pani tähtajaks 2011. aasta kevade. Talle jäi aga aastaarvuna meelde hoopis 2010. Nii ta pingutaski kõigest väest, et töödega õigeks ajaks valmis jõuda, sest 16 vaiba tegemine tähendab tegelikult aasta aega tööd. Nimelt nõuab ühe vaiba ruutmeetri punumine aega 100 tundi. Näitusele pandud gobeläänid pole küll nii suured, kuid neist ühe valmistamiseks kulus 80-120 tundi. Siia juurde tuleb kindlasti arvestada tohutut eeltööd idee, kavandite ja tööjoonistega. Kui aga selgus, et ta oli oma töödega ajast ette rutanud, idanes idee korraldada juba valmisolevate gobeläänidega näituseturnee.

"Nii saigi hakatud tehtud sarja igale poole viima, et teised ka neid näeksid," muigas kunstnik oma apsu peale, lisades, et Põltsamaa raamatukogu on praeguseks juba viies näitusekoht.

Halliste sõnul on meeldiv see, et Ida-Virumaa rahvas on hakanud eriti viimasel ajal kõrgelt hindama Eesti etnograafiat. Ja suurimaks üllatuseks on, et suuremat huvi näitavad üles siin just vene rahvusest inimesed. Nii viiski elu ja juhus kunstniku kokku mõrsjatanu teemaga, milleks inspiratsiooni sai kunagi tuttavalt saadud vanadelt postkaartideIt. Ta jutustas, et pruudi näo koos tanu ga vaibale kandmine jäi igavaks ning mõjus juhuslikuna, seetõttu tõmbas ta portreele ümber raamid. Raamide mustrid ja värvid kujunesid seelikutel, tanudel või jakkidelolevate ornamentide põhjal. Kõik koos annab vaibale põneva vormi ning terve sarjana mõjub jutustavalt.

"Oma osa mängib vaipade juures ka ruum, kus nad on. Iga saal on erinev oma suuruse, kõrguse ja valgusega. See kõik muudab vaipade mõjuvälja ning alati tuleb neid üles sättida sellises järjekorras, mida just nimetatud ruum vajab. Ma polegi seetõttu neid mingisse kindlassse järjekorda pannud," selgitas Halliste.

Teine äärmiselt põnev näitus on fuajees asuv Anne Üti niidigraagika "Tikand ja geomeetria". On kaarte ja on raamitud pilte. Iseenesest on tehnika ju lihtne - nõelaga paberisse augud sisse ning siis värvilise niidiga neist läbi tõmbamine. Teost lähemalt vaadates võib aga tõdeda, et lihtsusest on asi küll väga kaugel. See, kuidas ja kust august niite täpselt läbi tõmmata, kuidas seda kõike veel üheks pildiks kokku vormida, nõuab tõelist nn kirurgitööd. Anne Ütt tunnistas, et tema teebki seda tööd suure luubi abil.

"See tehnika on geomeetriline illusioon. Tõesti puhas geomeetria. Suur töö on mustri mingilt fotolt või pildilt mahasaamine ning selle siis geomeetriliseks kujundiks viimine. Aga tegevus on niivõrd paeluv, et kui ma alguses andsin sellele tehnikale sõrme, siis nüüd on ta võtnud terve mu käe," märkis Ütt, kes antud tehnikat viljeleb praeguseks umbes aasta ja näitusele jõudnud tööd on valminud kolmveerand aasta jooksul.

Oma töid tutvustades, rääkis ta, et kasutatav tehnika on sisuliselt värviliste pingul niitide võrgustik punktide vahel, mis loob geomeetrilisi mustreid Tehnika ajalugu ulatub 18. sajandi lõppu, mil nõelaga paberisse aukude torkimisega kaunistati kaarte ja täiustati joonistatud või maalitud pilte. Aukude torkimist tuli teha mõlemale paberi poolele ja kasutati selleks ka erineva suurusega nõelasid. Niidigraafika ilmaletoojateks võib aga nimetada 19. sajandi Inglise naismatemaatikut Mary Everest Boole ning hiljem täiustas olemasolevat Prantsusmaa matemaatik-füüsik Paul de Gastejau. Hiljem muutus tehnika lõbuks ning selle abil kaunistati raamatuid, kaarte ja loodi pilte.

Liialdamata võib öelda, et mõlemad näitused on vapustavad oma peenes tehnikas ning üldises mõjus. Keda aga niidigraafika rohkem huvitab, saab oma kätt proovida ja uudishimu rahuldada lähiajal käsi töösel tsis toimuvatel kursustel. EhaliIl Halliste näitus jääb avatuks novembri lõpuni ja Anne Ütti oma 20. novembrini.