« Tagasi

Eesti graafilise kirjakunsti suurkuju tööd Põltsamaal raamatukogus

Helve Tamm  Vali Uudised(2010), 13. oktoober, nr. 77, lk. 5.

Neljapäeval avati Põltsamaal raamatukogus tuntud ajalehe- ja raamatukujundaja, disaineri, kirjakunstniku ja trükigraafiku Tõnu Soo tööde näitus. Väljapanek on fragmente tema 1970.-80-ndate aastate loomingust.

Kõiki, kes näituse ruumi astuvad, tabab esimesel hool segadusega seotud üllatus. Saali ehtivad plakatid on täis sigri-migrija üksteisega kokku põimunud kujundeid ning esiti näib, et kõigest sellest ei saa üldse aru. Aga lähemal silmitsemisel hakkab lugu omasoodu hargnema. Kõigepealt tunnevad keskealised inimesed kindlasti ära kunagise kultuurilehe Sirp ja Vasar (praegu ainult Sirp) päise ning ehk teisigi nimetusi. Töid veelgi lähemalt ja tähelepanelikumalt vaadates aga leiab üksteisest läbipõimunud või rangelt ruudustiku meenutavast mustrist sõnu. Sügaval N Liidu ajal oma loomingu tipul olnud Tõnu Soo rääkis, et sel ajal oli väga tähtsal kohal ideoloogia, mida süstiti inimestesse kõikvõimalike hüüdlausetega või mõjutati inimesi sümboolika kaudu. Selle ajastu inimesed mäletavad näiteks kindlasti ajalehtede veergudel 1. mai paraadiks kirja pandud hüüatusi, mida rahvas pidi tribüünist möödudes hõikama.

"Need hüüdlaused on siin kirja pandud," näitab Soo ühte plakatit, kust esimesel vaatlusel ei märkagi teksti lugeda. Aga tõesti, natuke pikemat süvenemist ja mustrist hakkavad välja kooruma sõnad ja laused.

Soo teab, et iga märk ja sümbol kannab endas inimestele alateadlikku sõnumit. Seda teadsid ka N Liidu juhid ning kasutasid neid rahvale ajuloputuse tegemiseks. Samas kardeti kunstnikke, kes võisid samu võtteid vastupidiselt kasutada ning protesti või kehtiva ideoloogia vastase sõnumi oma loomingusse peita ja nii rahvast omakorda mõjutada. Autor kõneles, et kontroll kunstnike loomingu üle oli väga range, igat sõna uuriti läbi ja kahtlustati, et mõni võõrsõna võib riigikorrale ohtlikku tähendust peita.

"Selliseid tegusid peeti riigi reetmiseks ning karistuseks võis olla lausa surmanuhtlus," avas Soo möödunud ajastu telgitaguseid.

Tõnu Soo teab enda kogemustest väga hästi tsensuuri külmust ning pidevalt õhus olevat kahtlust. Tema loomingu puhul pole see üldsegi imekspandav, sest kõik tema loodu annab selleks põhjust. Nimelt on ta sõnade tähed keeranud keeruliseks peegelpildiks või mustriks või teinud mõlemat samaaegselt. Nii ongi tundmatuseni ära disainitud näiteks sõnad "draggonades", "holioodid", "mürsad". Ja ta ei müra mitte ainult sõnade ja tähtedega, vaid ka kujutistega, keerab need samuti sõlme, laseb juugendlikus stiilis voogama ning eksitab vaataja mõistuse enda müstilisse joonestikku. Mida kauem tema töödesse süüvid, seda sügavamale need sind tõmbavad ning lõpuks tunned, et oled samuti keerdus ja iseendaga peegelduses nagu välja pandud graafilised lehed. Tõnu Soo töödes on tabamatut maagiat ja võimalik, et ka nn ajuloputamist.

"Sellise disaini ja kirjakunsti tegemiseks on vaja tunda Freudi ja Jungi, tunda psühholoogiat," rehmas ta samas käega oma loomingu suunas.

Tõnu Soo on oma loomingus haruldus. Ka tema jutustamine on midagi sellist, mida pole võimalik kirjeldada. Ta võtab kuulaja märkamatult oma sisemaailma kaasa ning äkki avastad end ekslemas tema mõtete labürindis, kust tagasitee leidmiseks oleks tulnud lausa herneid maha raputada.  Ja just siis, kui oled ennast lootusetult kaotanud, jätab ta su juhmistunult üksi tundmatusse ning astub ise sujuvalt hoopis teise teema lainetele. Kui oled segi aetud peaga ja arulageda pilguga enda ette vaadates mõnda aega vaikuses toibunud, tõusevad tema räägitust kui  udust esile alguses sõnad, siis laused ning lõpuks sokeerib kuulajat tema mõtete äkiline mõistmine. Kõik on täpselt nii nagu tema loomingu puhul, kus vaid joonte asemel keerlevad ja põimuvad ümber vaataja-kuulaja sõnad. Jääb mõistatuseks, kas Tõnu Soo peegeldab ennast oma loomingus või on looming Tõnu Soo peegeldus. Teist temasugust pole, kuigi mingil moel meenutavad tema hüpnotiseerivad jooned ja kujundid Eduard Viiralti kunstnikukäekirja. Kunstikriitik Tõnu Kaalep on kirjutanud: "Soo looming on sedavõrd iseseisev süntees kõigest võimalikust". Kriitiku hinnangul on kõigis Soo töödes tunda inimest, emotsionaalset ja karismaatilist, kohati isegi raevukat ja plahvatusohtlikku. Kaalep nimetab teda veel arheoloogiks, kes tegeleb mitmekihilise ajaloo uurimisega, ja isegi vastupanu sümboliks, mis maskeerunud ametliku nõiakultuuri servaala nähtuseks.

Ükskõik kuidas teda nimetada, päris täpset definitsiooni vist ei leiagi. See-eest on nii ta ise kui ka tema looming ääretult põnev ja mitmekihiline, kõrgele lendav ja samas vägagi maine, kindel ja selge ning samas üks suur arusaamatus. Aga just see ongi intrigeeriv, uudishimu ülesküttev ja paeluv. Pärast tema näituse nägemist on suur võimalus, et hakkad vaatama maailma j a kunsti hoopis teise, uue pilguga.

Tõnu Soo on sündinud 3. märtsil 1944. aastal. On tegelenud ja tegeleb siiani graafikaga ja trükigraafikaga, disainiga ja kirjakunstiga ning annab prae-gu neid teadmisi noortele edasi Euroülikoolis. Kunstimaailmas nimetatakse teda Eesti graafilise disaini suurkujuks. Tema kirjakunsti näitus jääb avaruks 31.oktoobrini.