« Tagasi

Siiri Laidla- kirjanik, kes oskab vaadata läbi lapse silmade

Helve Tamm  Vali Uudised(2010), 5. november, nr. 84, lk. 5.

Kirjanik Siiri Laidla sügavalt armas lapsemeelsus ei väljendu ainult tema teostes, vaid ongi üks tema olemuse tahke. Vahest seetõttu õnnestubki tal niivõrd hästi mõista neid probleeme ja elumuresid, mis laste hinge rõhuvad, näha täiskasvanute maailma väikese inimese seisukohalt ning leida selle kõige juures lahendusi fantaasialennu kaudu.

Põltsamaa lastele oma lugusid nukumängu abil jutustamas käinud tartlanna Siiri Laidla tunnistas, et kirjanikuks on ta oma elus saanud küllaltki hilja, 45-aastasena. Siiski on ta enne seda sepistanud luuletusi ning väiksemaid lugusid. Ühed tema värsiread on saanud isegi viisi. Ka ühe muukeelsetele lastele suunatud eesti keele õpperaamatu on ta sõbratariga kahasse kokku pannud ning vihiku illustreerinud. Tõsisemalt on teda sulge haarama tõuganud aga kõikvõimalikud kirjanduskonkursid ja -võistlused, kus esialgu sai ennast lihtsalt proovile pandud ning hiljem juba suure põnevusega osaletud. Ja võidetud on neis omajagu.

Aga ikkagi, mis tegelikult paneb teda kirjutama ja just lastele? Kust võtab ta need õiged sõnad, mida väikestele inimestele öelda ja teha seda veel nii, et isegi täiskasvanud tunnevad oma hinges midagi liigahtamas?

"Ühel hetkel, kui olin õues koeraga jalutamas, kargas äkki pähe mõte hakata kirjutama. Jalutades tuli pähe ka üks tegelane, apteegitont. Ja see saigi paberile. Mul oli siis vanematega raske aeg. Mõlemad vanemad olid väga haiged ning võib öelda, et olukord oli tõesti hull," liikus ta mõtetes ajas tagasi. Vanemate haigus ning nende hooldamiseks antud hingejõud oligi vahest see olukord, mis äratas temas ellu omalaadse fantaasiamaailma. Nii nagu lapsed põgenevad reaalsuses toimuvate hullude sündmuste eest enda loodud muinasjuttudesse, nii leidis temagi elujõudu enda kujundatud lugudest. Ja kuigi ta ise seda ei räägi, võib tema sõnade tagant aimata valulikku muret, millele parimaks arstirohuks olid oma südames sünnitatud tegelaskujud. Või kas need kujud ongi üldse fanaasia? Ehk seisabki tema kõrval alati üks väike ja eakas haldjamemm, kes ravitseb vajadusel tema hinge ning lohutab seal, kus seda kõi-ge enam vaja?

''Minu lugudes on alati üks vanem tegelane, kes on äärmiselt soe, elutark ja sõbralik ja kes ei esita mitte kellelegi mingeid tingimusi. Tema annab siis nõu või on lihtsalt kõrval toeks," näitab ta kõikide laste sügavat soovi saada oma ellu samasugune vanaisa või vanaema või lihtsalt keegi, kes aitaks neil armastusega eluraskustest üle saada. Sellised toetavad raamatutegelased sündisid ja sünnivad tal elust enesest. Näiteks raamatukogunõid Rosaalie lugu algas Haapsalust, kus ta olude sunnil pidi raama-tukogus ööbima.

Kunagi püüdis ta kirjutada ka ühte tõelist poistekat ehk sellist poistele mõeldud lugu, kus oleks palju seiklusi ning peategelaste põnevaid ettevõtmisi, kuid välja kukkus asi "ikka nii nagu alati". Kirjanik tunnistas, et kuigi loos olid kõik nn poisteka jaoks vajalikud komponenid olemas, kujunes lugu kokkuvõttes sama sügavalt hingeliseks ja lüüriliseks, nagu on kõik tema teisedki raamatud. Ka täiskasvanutele on ta jõudnud kirjutada kolm teost, kuid enam meeldivad ikkagi lasteraamatud.

''Lastele kirjutades peab jälgima, et keel oleks lihtsam, kuid seal saab lasta fantaasial piiranguteta lennata. Täiskasvanutele kirjutades selliseid muinasjutte juba ei loo, kuid neis on jälle võimalik kasutada mitmesuguseid keelelisi nüansse," möönis Siiri Laidla, kes õppinud erialalt on eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Tema jutt maailmast, iseendast ja oma raamatutest on äärmiselt köitev ning fantaasiat toitev. Sa muudkui kuulad ja kuulad ning võidki ääda teda kuulama. Jutustamise käigus avaneb aegamisi ka tema enda hing või õigemini tõstab temas pead sügavale peitu pugenud väike laps, kes vajab lihtsalt armastust ja kinnitust, et kõik halb läheb mööda. See väike tüdruk elab ääretult põnevas muinasjutumaailmas, kus leidub kohti ka tontidele ja nõidadele, kuid kes pole oma kurjast nimest hoolimata kunagi kurjad. Meis kõigis on olemas see väike tüdruk või poisike, kuid me oleme ta ära unustanudja igapäevaprobleemide alla matnud. Kirjaniku lood raputavad ta aga taas elule.

Siiri Laidla lugude fenomen on nende mitmekihilisus. Sealt leiab enda jaoks terasid laps ja täiskasvanu, kuid ennekõike aitavad tema raamatud mõista väikese inimese vaatenurka elule. Seega võiksid ka lapsevanemad tema lugusid lugeda, et oma lapsi paremini mõista. Ta on vaieldamatult selline kirjanik, kes paneb täiskasvanud lapse silmade kaudu maailma uue ja selgema pilguga vaatama.