Ülle Lätte  Vali Uudised(2010), 31. märts, nr 24, lk. 5.

 

Põltsamaa raamatukogus viibis seekordse salongiõhtu külalisena Maire Aunaste.

Mil kombel valisite ajakirjanikuameti?

Kui ma ei saanud minna näitlejaks õppima, otsustasin, et näitlemisele kõige lähem eriala on ajakirjanikuamet. Hea, et Viljandi kultuurikoolis näitejuhtimist õppisin. Muidu ma televisioonis end nii vabalt ei tunneks. Kümme esimest aastat tundsin end seal siiski väga halvasti. Kaamera ees tuleb osata mõtelda ja selleks on vaja sisemist vabadust, ilma milleta inimene kaamera ees töötada ei suuda.

Teie esimene kaamera ees olek?

Mäletan esimest saadet, mille tegin viimasel kursusel õppides, koos kursusevenna Vahur Kalmrega. Olime saatejuhid saatele, mis rääkis Tartu levipäevadest. See oli noortesaade, mis koosnes muusikast, ja meie olime Tartu üliõpilased, kes seda üritust tutvustasid. Mul oli seljas õlgadest liiga kitsas valge pintsak, must ilusast siidist seelik ja kohutavalt kõrged kontsad, rinnas oli suur punane roos. Tundsin end nagu hädapätakas, sest olin liiga üles löödud. Pintsak pigistas ja kaela polnud üldse ollagi, sest pintsaku väljalõige kadus tänu liiga kokkusurutud õlgadele ära. Suu kuivas hirmust, olin täiesti ebanormaalne. Olin täiesti kontrastiks tavalisele elule, mis mind ümbritses. Nii jubedaid saateid nagu see tuli pärast veelgi. Usun, et päras seda saadet mõtlesid noortetoimetuses kõik seda, et Maire Aunastet pole võimalik mitte kunagi televisioonis kasutada.

Pärast ülikooli oli esimene saade Eesti raudtee ajaloost, tegime selle Balti jaamas Raudteemuuseumis. Rezissöör, kes seda saadet tegi, ütles pärast, et astus tänu sellele saatele kaks sammu surma poole. Et see, mida ma tegin ja kuidas ma rääkisin ja kui krampis ma olin, see oli nii õudne. Tundsin end televisioonis halvasti kümme aastat, enne kui harjusin.

Mis andis jõudu televisioonile mitte käega lüüa?

Ma teadsin, et ma lähen uudistetoimetusse tööle, kust ma välja ei paista, sest jään kaamera taha. Kõik lood, mida tegin kunstist, sotsiaaltööst ja teadusest, nende tegemisel kasutati fotoaparaati. Mina koostasin tekstid ja lugesin need linti. Mõne väljaande juures tegutsevat kirjutavat ajakirjanikku ei saa keegi arvustada selle eest, milline ta välja näeb, kas tal suu kuivab või käed värisevad. Keegi ei näe muud kui kirjatüki all nime.

Ma ei saanud oma ametile käega lüüa, sest läksin ülikooli 25-aastasena. Mu tee sinna oli väga pikk. Kolmedega tunnistusel poleks ma kunagi filoloogiasse sisse saanud. Sellepärast läksin komsomoli löökehitusele, sest olles tööline, sai minna ülikooli ettevalmistusosakonda. Kui selle kolmedega lõpetasid, said ülikooli sisse. Siis oli selline aeg. Ma ei julgenud tööline olla Eestis, vaid läksin Tseljabinski traktoritehasesse, kus pidin poolteist aastat tegema fantastiliselt rasket tööd. Pärast seda õppisin seitse kuud ülikooli ettevalmistusosakonnas, seejärel veel neli aastat ülikoolis. Olin kõik need aastad valmistunud televisiooni minekuks. Ma vihkasin kirjutamist, sest olin selles väga ebakindel. Ma ei mõelnud hetkekski, et lähen ajakirjanikuna ajalehetoimetusse tööle, samuti mitte raadiosse, kus pidi linte lõikama.

Ometi valiti Teid Eesti teiseks naissaatejuhiks?

Kuulsuse tõi mulle saade "Reisile sinuga". Kuid Eesti TV-s on alati olnud nii vähe naissaatejuhte, et raske on kaheksandaks tulla, kui vaid kolm naissaatejuhti tööl on. Televisioonis saab mitut moodi töötada. Alates "Reisile sinuga" saatest olen kõik saated ise välja mõteldud. Iseenda poolt välja mõteldud saate eeliseks on see, et 1993. aastal olin koondamist ootavate saatejuhtide nimekirjas. Televisiooni jaoks oli väga raske majanduslik aeg. Ma ei tahtnud, et mind palgalt maha võetakse, ja mõtlesingi reisisaate välja. Kui olukord on väljapääsmatu, tuleb ise väljapääsu otsida.

Miks tuli mõte Eestist välismaale minna?

Sellist mõtet ei tulnud, läksin lihtsalt oma mehega kaasa. 44-aastasena ja üpris aruka inimesena ei oleks mul kunagi tulnud mõtet oma karjääri pooleli jätta. Aga kuna mees ütles, et tema nüüd läheb ja tulgu ma kaasa. Mõtlesin, et lähen paariks kuuks, kuid jäin kauemaks. Ka TV1 läks vahepeal pankrotti ja mul polnud enam kohta, kuhu tagasi tulla. Seega polnud vaja kiirustada. Kui Ilmar Raag tuli, kutsus ta mind tagasi tööle. Ma mõtlesin Ameerikas välja saate "Meie" 32 esimest teemat, saatsin selle meili teel ETVsse. Saade kinnitati.

Olite Ameerikas võõra rahva seas ja täiesti tundmatu?

See meeldis mulle väga. Töötasin illegaalina ja tegin rasket tööd. Tegelesin vanurite hoidmisega, koristasin ja töötasin hotellis. Kuid sel asjal polnud perspektiivi. Tuli valida oma tee. Ma polnud kunagi mõelnud, et peaksin ajakirjanikuna juba pensionile minema ja oma töö lõpetama, siis selle pärast polnud mõtet Ameerikasse jääda. Ma ei saanud seal isegi omale pangas arvet avada. Selline on illegaalide saatus.

Olete välja andnud kolm raamatut?

Praegu tunnen, et kirjutamine tuleb minu jaoks üsna lihtsalt, paremini kui rääkimine. Kui mul oleks vaid, millest kirjutada, siis ma ainult kirjutaksin. See on asi, mida ma nagu varrukast raputan. Mäletan ilma märkmeid tegemata pisidetailidena kõiki asju ja oskan kirjeldusi panna paberile nii, nagu see kõik toimuks praegu. Esimese artikli kirjutasin ma 38-aastasena. Kui ma hirmust kirjutamise ees üle sain, sain aru, et see pole väga oluline, mida teised minust mu kirjutiste põhjal arvavad. Inimene kardab kirjutada hirmust, et teda lolliks peetakse. No ma pole kõikidest lugejatest targem, kuid mul on oma mõtted ja kui need on siirad ja ausad, siis võivad need kedagi huvitada. Arvan, et olen kirjutades väga omanäoline, ei kirjuta nii nagu teised. Tähtis on see, et ma kirjutan ausalt ja nendest asjadest, mis pole tavapärased.

Mida mõtlete Eesti elust sellisena, nagu ta praegu on?

Eesti elu on erinevates kohtades väga erinev. Ma ütlen, et ajakirjanikule on väga kasulik tulla vahepeal taevast maa peale. Eriti, kui sa oled televisioonis ja oled saatejuht. Kui ma tegin saadet "Meie", siis sõitsin mööda Eestit ringi ja nägin, kuidas inimesed elavad. Kuid Tallinnas televisioonimajas võidki jääda mõtlema, et kõik on väga tore, mul on ju kõik väga hästi. Ajakirjanikule on väga tähtis mitte tegeliku eluga sidet kaotada.

Ma arvan, et näiteks Toompeal ei teata, kuidas Eestis tegelikult elatakse. Rahvas tuleb panna sellisesse avameelsesse olukorda, et inimesed ise hakkavad rääkima. Alles siis saab aru, kuidas nad elavad. Kui ma käin praegu maakohtades, näen, et inimestel pole raamatu ostmiseks raha. Ja kui üks väriseva käega eakas pensionär tuleb ja siiski raamatu ostab, näitab see seda, et inimesed pole mandunud. Ma arvan, et inimesed näljasurma ei sure, kuid see, et nad jäetakse ilma võimalusest elada normaalset elu, on kohutav. Olen viimastel aastatel reisinud ja näinud väga paljusid inimesi, kes ei jõua võib-olla mitte kunagi minna teatrisse või kontserdile. See, et nii noored kui ka vanad peavad elama mitteinimväärset elu ega saa endale mitte midagi lubada, see on õudne. Kusagil on tehtud viga ja see on tehtud terves maailmas. Tulin just KüproseIt. Linnad on tühjad, ainsad inimesed, kes on poes, on müüjad. Keegi midagi ei osta, keegi kusagil ei käi, nagu fantoomlinnas. Olukord oli nii õudne, et hirm tuleb peale.

Olete mõtelnud euroraha tulekule?

Kõige rohkem kardan ma seda, mis saab Eestis siis, kui tuleb euroraha. Siis läheb meil väga raskeks. Küsisin Kreekas inimeselt, kuidas neil euro tuli. Ta ütles, et kui enne saime ühe raha eest kuus leiba, siis pärast euro tulekut saime sama raha eest ühe leiva. Kõik riigid, kus on euroraha juba käibel, räägivad kõik ühte ja sama asja. Kõik on rääkinud jubedusega ajast, mil euro tuli. Kõige sellega peab ka eestlane arvestama. Mina kardan euro tulekut väga. Mina ei usu, et meil see kergemini läheb.