« Tagasi

Kirjanikke Põltsamaalt Ernst Särgava

Erika Pahla  Vali Uudised (2009), 9. jaanuar, nr. 2, lk. 2.

Jakob Tamme järglasena asus 1893. aastal Eesti Aleksandrikoolis abiõpetajana tööle Ernst Särgava (aastani 1935 Karl Ernst Peterson). Särgava oli sündinud Pärnumaal Vana-Vändra vallas. Pärast, Tartu II (vene õppekeelega) Õpetajate Seminari lõpetamist 1889. a töötas ta kooliõpetajana Vändras, Sindis, Põltsamaal, Kose- Uuemõisas ja 1906. a alates Tallinna koolides. Särgava suri Tallinnas 1958. a ja on maetud Metsakalmistule.

Kirjanduslikke katsetusi alustas ta seminaripäevil, kuid õpilaspõlves kirjutatud luuletused ja lühijutt „Nä]g" („Olevik", 1880) ei äratanud tähelepanu. Soodsa kriitika osaliseks saì aga jutustus „Ei iialgi!" (1895) mis oli seminaris kirjutatud jutu „Viiulnik" ümbertöötlus.

Eesti Alcksandrikoolìs õpetas Särgava ajalugu, maateadust, vene ja saksa keelt, võimlemist, laulmist ning eesti keelt. Eesti keele õpetajana püüdis ta tundides äratada huvi kirjanduse vastu. Innukalt tegutses Särgava lauluõpetajana, asutades suure laulukoori kõrvale valikkoori.

Särgava kirjanduslikus tegevuses moodustavad üheksa Põltsamaa aastat (1892-1902) tähtsa etapi. Ta kirjutas siin oma kaalukamad ja ühiskonnakriitilisemad jutustused,  mis ilmusid üldpealkirja „Paised" all kolmes eri raamatus. „Paised" I (1899) sisaldab kaks jutustust „Ühe härja elulugu" ja „Marjad silmas". „Paised" II (1900) jutustuse „Issanda kiituseks" ja „Paised" III (1901) jutustuse „Tulge  appi!". Viimase järjena ilmus Teatajas (1901) „Oheliku onu jõulunägemine". „Paisete" sarjas analüüsib kirjanik kaasaja  sotsiaalseid olusid, näidates ühiskonnas valitsevaid vastuolusid ja elu varjukülgi. Romaan ,,Rahva-valgustaja" (1904)  vaatleb satiiriliselt väikese kirikualeviku olustikku. Teoses  on vaatluse all põhiliselt kooli-ja seltsielu küsimused, peategelasteks vastandlike vaadetega koolmeistrid. Nende  jutustustega tõusis Särgava üheks tähtsamaks kriitiliseks realistiks eesti kirjanduses.

1905. aasta paiku Särgava radikalism vaibus. Ta kirjutas mõisniku ja talupoja vahekorda käsitleva novelli „Kolonist" (1906). mis lõpeb poolte leppimisega. Temalt ilmuvad naisküsimust käsitlevad jutustused „Liisi" (Teataja, 1905) ja ,,Elsa"(1907).

Tallinnas hakkas Särgava aktiivselt osalema seltsielus  ja poliitilises tegevuses. Koostas eestikeelseid kooliraamatuid, millest anti välja kordustrükke. Tähelepanuväärivad  on tema „Ennemuistsed jutud lastele" (1909) ja eriti „Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest" (1911).

Särgava on kirjutanud kaks näidendit, millest „Sõnajala  õis" (1920) käsitleb moraaliküsimusi. Menukamaks osutus  aga komöödia „Uus miniister!" (1922). Viimistlemata jäi  J. V. Jannseni aegset Vändrat käsitlev kultuurilooline romaan „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!", mille  kallal Särgava töötas elu viimaseil kümnendeil (ilmus 1968,  redigeerinud O. Jõgi). Särgava paremad novellid ilmusid  kogus ,,Kurvad linnud" (1989, koostanud M. Mikli).