« Tagasi

Katrin Karisma:"Olen alati püüdnud õnnelik olla"

Ülle Lätte Vali Uudised(2009), 13. veebruar, nr. 12, lk. 2.

 

Näitleja ja laulja Katrin Karisma koos Enno Eriksoniga esinesid Põltsamaa raamatukogu salongiõhtuloma "Karismaatilise duoga". Karisma oli lahkelt nõus andma intervjuu Vali Uudised lugejatele.

Miks valisite näitlejatee?

Ema käskis. Lõpetasin 1965. aastal Tallinna 21. Keskkooli. Ma olen Järvakandist pärit. Suvel oli lavakunstikateedrisse täiendav vastuvõtt, üks tütarlapse ja üks poisslapse koht. Ema ütles, et mine konkursile, et las Panso vaatab, mis frukt sa oled. Saingi kooli sisse ja lõpetasin selle 1968. aastal.

Emal oli Teie näitlej. teesse usku?

Valikute tegemise aeg on raske. Kuna ma olin kooli ajal lavale tikkunud ja laval käinud, siis ema soovitas proovima minna. Mina oleksin tegelikult hambaarstiks tahtnud õppida, oleksin praegu pururikas olnud. Aga ega ma ei kahetse.

Kui suur oli sel ajal lavakunstikateedrisse konkurss?

Ühe koha peale oli kaheksa tahtjat. Kuid see pole praegusega võrreldes midagi. Avaldusi oli tookord viiesaja ringis, kuid koos dramaturgide ja lavastajatega võeti kateedrisse vastu vaid 19 õpilast. Enamus nendest tütarlapsed. Seega nendele oli konkurss palju suurem kui poistele. Teatrisse võetaksegi rohkem mees- kui naisnäitlejaid, sest enamus näidendeid on kirjutatud nii, et mehi on nendes rohkem.

Teie tütar Piret õpib praegu lavakunstikateedris Põltsamaa noortega samal kursusel?

Jah, Liis Lass ning kaksikud Märt ja Priit Pius õpivad minu tütrega koos. Väga toredad noored on. Olen neid vahetevahel näinud. Kuid palju ma seal käia ei saa, sest minu lapsele ei meeldi. Ta ütleb, et ei saa siis rahulikult tegutseda, kui mina juures olen.

Olete õnnelik, et tütar Teie tööd jätkab?

Ausalt üteldes olen küll.

Aga kõige tähtsam on see, et tema oleks õnnelik. Ja minu meelest ta on.

Kas Te ise olete õnnelik?

Olen elus alati õnnelik olla püüdnud. On inimesi, kes on elus õnnelikud ja on teisi, kes ei oska seda olla, virisevad ja vinguvad. Osa inimesi on selliseid, kes löövad käed tööle külge ja püüavad probleemidest üle saada, sest probleeme on ju kõigil. Eriti praegu on olukord nii hull selles mõttes, et kui hommikul lehe lahti lööd, hakkab peale - üks asi on ühes kohas pahasti, teine on teises kohas pahasti. Samas me elame ja tuleme sellest välja. Kui me oleme üksteise vastu hoolivad ja lahked, suhtume probleemidesse ühiselt ja paneme seljad kokku, siis me saame kõigest üle.

Teatavasti kolisite pealinnast Aegviitu? Mis ajendas Teid maale maja ehitama?

Elu läks nii, et sain isa käest päranduseks tüki maad. Maa oli katastrisse kantud elamumaana, kuigi selle peal kasvas tihe mets. Olen tüüpiline eestlane, kes tahab elada omas majas ja oma kodus. Hommikul paljajalu murule astuda või talvel läbi lumesahina postkastist lehte tooma minna. Maatükk oli minu lapsepõlve mängumaa lähedal, kuhu vanaisa kunagi suvekodu ehitas ja kus elasid minu vanemad ja kus elab nüüd mu vend. Võtsin kaks aastat hoogu, siis hüppasin pea ees vette ja ehitasin isa käest saadud maale maja. Olin seal kogu aeg tegev: kiskusin ehitajatega ja nii edasi, nagu ikka need asjad käivad. Nüüd olen väga rahul, elan nagu muinasjutus. Vaatan aknast välja, näen puid ja lund.

Millega maal tegelete?

No millega ikka! Täna rookisin lund. Mul on seal aed ja ... Põhiliselt on aias majaümbruse muru ja kaks suuremat lillepeenart. Üks peenardest on astanguline, seda ma nimetan Katariina terrassiks. Teine, jalajäljekujuline, on maja ees kahe suure männi all. Sinna olen pannud nii palju lilli, kui mahub. Selleks aastaks on mul isegi sibullilled maha pandud. Lumikellukestel on juba otsad väljas ..

Kuidas on praegu Teie suhe teatritööga?

Teatris on mul paar etendust, milles mängin. Ja kontserte annan. Olen ka Tallinna linnavolikogus, kesklinna halduskogus ja veel mitmesugustes komisjonides. Aega mul üle ei jää, pigem võiks seda rohkem olla.

Mida peate oma elu kõige suuremaks õnnestumiseks?

Minu meelest on õnnestumine see, et ma üldse siia maailma olen sündinud. Elu iseenesest on olnud jõnksuline ja käänuline. Aga see, et mul on kolm hästi tublit last, see on minu elu kõige suurem õnnestumine. Nad on terved ja tublid, saavad elus edasi ja on õnnelikud. Mul on ka neli lapselast ja kõige vanem neist saab sügisel 20 aastaseks, kõige noorem sai neljaseks. Poeg, kes sel aastal saab 40, tegeleb transpordifirmas finantsküsimustega. Tütar töötab If Kindlustuses ja tegeleb noorte inimeste väljaõpetamisega. Noorim tütar õpib kõrgemas lavakoolis esimesel kursusel. Vahetevahel, kui meil on perekondlikud kooskäimised, siis ma vaatan ja mõtlen, et oi issand, kas need on tõesti minu lapsed. Ma ei usu, et nad juba nii suured on. Minu vanem tütar Mariann on väga jõuline isiksus. Ta võtab kohe asjal sarvist kinni, kui midagi teeb. Vahetevahel aga tuleb ette, et ta nutab telefoni otsas, et kõik käivad tema käest abi küsimas, aga keegi kunagi ei küsi, kas tal omal abi vaja on. See on nii armas. Ütlen talle, et mina olen ju olemas ja kui midagi on, siis kohe helista ja ma tulen jooksujalu. See on sageli nii, et inimesed, kes tunduvad väga tugevad ja saavad kõigega hakkama, on samasugused kui kõik teised. Nad vajavad hoolivust, hellust ja lähedust.

Kui tihti pere koos käib?

Ühised kokkusaamised on meil sünnipäevadel, jõulupühadel, vabariigi aastapäeval ja nii edasi. Maal on hea, seal on omaette olek ja ruumi jätkub kõikidele.

Millised on Teie tulevikuplaanid? On Teil mõni kindel asi, mida tahate teha?

Põhimõtteliselt pole, sest ma olen juba küllaltki, no ütleme keskealine või üle selle. Mida ma siin suuremat ette võtta saan? Maja on valmis ja midagi uuesti ehitama hakata ma ei taha. Sel aastal on mul soojas üks väga huvitav ja suurejooneline projekt, kuid ma ei taha sellest veel rääkida. Kui see tuleb, siis tuleb märtsikuus ja kohalikel valimistel kavatsen uuesti kandideerida. Alates 2000. aastast olen ma poliitikas. Alguses läksin sinna nagu valge leht, aga nüüd olen juba kogenud. Mulle meeldib see, et Eestis hästi arenenud kodanlik ühiskond. Inimesed julgevad öelda, mida mõtlevad, julgevad oma muredest ja probleemidest rääkida. Ja kui varem oli Tallinn ja ülejäänud Eesti, siis nüüd on see juba rohkem põimunud ja see on hästi tore.

Teie arvamus majanduslangusest?

Majanduslanguse teema on päevakorral hommikust õhtuni. Me oleme nendest probleemidest teadlikud, kuid see on üle paisutatud. Loomulikult peavad kõik inimesed mõtlema, kuidas sellest välja tulla, kuid kui mulle päevade viisi seda nina peale määritakse, siis hakkab vastu. Peale selle on ju veel ka muu elu. Tahaks ringi käia ja näha, kuidas elavad teised rahvad, kuid reisimine on ikka ja alati seotud kuludega ja paaril aastalolen ma sellega veidi tagasi tõmmanud.

Millistesse maadesse tahaksite reisile minna?

Mind huvitavad Põhjamaad, ma pole näiteks Norras käinud. See pidi olema väga ilus maa ja mulle meeldivad väga Norra sportlased. Veel tahaksin ma minna Itaaliasse, kus ma pole ka käinud. Kagu Aasia maad on ka päris huvitavad. Seal olen pisut ringi käinud, kuid tahaks rohkemat näha. Eks näis, kuidas elu mulle ressursse jagab. Türgi ja Egiptus on mul läbi käidud. Vahepeal sai Ameerikas laulmas käidud. Lendasime läbi kogu Ameerika, ühest linnast teise. Olen käinud veel Inglismaal, Prantsusmaal, Jaapanis, Vietnamis, Filipiinidel, Tais, Luxemburgi ja Brüsseli kant on samuti läbi sõidetud. Natuke ikka olen reisinud. Hiljuti käisin Soomes koolitusel. Varem sai rohkem Helsingis käidud, kuid seekord olime Hämeenlinnas. Seal on nii ilus ja puhas ja inimesed on väga hoolsad. Neil on käiku läinud haldusreform ja nad on selle väga hästi läbi mõtelnud. Soome on heaoluühiskond ja inimese eest hoolitsemine on nii kõrgel tasemel, et see on lausa kadestamisväärne. Meie endid nendega võrrelda ei saa, oleme tunduva tagapool.

Milliste poliitilist probleemidega Te is Tallinnas tegelete?

Tallinnas olid ohtliku ettevõtted, kelle tootmi: protsessi juures oli plalhvatusohtlikke gaase jne. Need ettevõtted ei olnu riskikindlustust sõlminud. Inimesed aga elavad nende asutuste läheduses ja kindlustus peab ettevõttel kindlasti olemas olema Loomulikult ei taha keeg et midagi juhtub, aga võib siiski juhtuda. Sellise probleemiga ma siis tegelesingi. Nüüd on nendel kaheksal ettevõttel riskikindlustus olemas ja probleem on lahendatud. Kuid pidevalt tuleb ette igasuguseid asju. Inimesed tulevad, räägiva oma probleemidest.

Üks kena vanaproua tuli kord minu vastuvõtule ja rääkis, et tema lapselapsel on koolis olemas terviseraamat ja teine on perearst juures ja neid andmeid ei saa kokku viia. Pärast aga ütles mulle: "Teate, ma tahtsin teile nii kangesti lilli tuua, aga kardan korruptsiooni. Ma tõin teile kolm lillesibulat."

Ta kinkis mulle gladioolisibulad ja need läksin nii ilusasti õitsema. See oli nii armas!

Inimesed on väga toredad.