Erika Pahla Vali Uudised(2008), 16. mai, nr. 37, lk. 5.

 

Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis Virumaal Kullaaru mõisas, kus ta isa töötas aidamehena ja valitsejana praost Gebhardti juures.

1872-1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni saksa algkoolis. 1877 lõpetas kiitusega Tallinna kreiskooli. 1889 astus Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid katkestas õpingud rahapuuduse tõttu.

Bornhöhe elutee kujunes kirevaks ja seiklusterohkeks. Ta oli eriti nooruses püsimatu ja rännuhimuline, vahetas tihti töö- ja elukohti. Nii on ta töötanud joonestajana, raudteeametnikuna, koduõpetajana (Venemaal, kus kohtus ka Lev Tolstoiga), kooliõpetajana (Põltsamaal, Kaukaasias jm), teatrikriitikuna, keelte- ja lauluõpetajana. Seigelnud ajakirjaniku ja karikaturistina Tallinnas, Berliinisjm. Rännanud Türgis, Pärsias, Lääne-Euroopas. 1893 asus Bornhöhe Tallinna kohtuametnikuks. 1907-1917 oli ta Jõhvis ülemtalurahvakohtu eesistuja ja 1919-1923 Tallinnas rahukohtunik.

Eduard Bornhöhe oli mitmekülgsete annetega. Ta tundis huvi võõrkeelte, kunsti ja muusika vastu. Esialgu tahtiski ta asuda maalikunsti õppima. Selleks andis lootusi ka ristiisa Eduard von Gebhardt, kes oli Düsseldorfi kunstiakadeemia professor ja lubas ristipojale muretseda akadeemias prii kooli. Kahjuks läksid Bornhöhe varasemad joonistused kaduma ja ta loobus. Säilinud joonistused annavad tunnistust aga vaieldamatust andest.

Samuti paelus Bornhöhet muusika. Alustanud viiulimängust, on ta õppinud oma sõnul aja jooksul kõiki pille mängima. Peale viiuli on talle eriti meeldinud klaver ja orel. Bornhöhe oli küll iseõppija, kuid kuulajatel on tulnud alati tema mänguoskust imetleda.

Kreiskooli lõpus või vahetult pärast lõpetamist on Bornhöhe hakanud tegema kirjatöökatseid. Kirjutatut avaldama õhutas ilmselt tädipoeg Aleksander Mohrfeldt,

kes oli Tartus Meelejahutaja toimetaja. 1878 ilmus eraldi raamatuna Bornhöhe pooltõlkeline seiklusjutt "Röövel ja mõisnik". Meelejahutajas avaldas ta seikluslik-humoristliku loo "Üks leht "Vana pagana" tähtraamatust". Bornhöhe töid iseloomustavadki põnevad seikluslikud süzeed ja humoristlik elukujutus.

1879. a augustis asub Bornhöhe kihelkonnakooli abiõpetajana tööle Põltsamaale. Tema eluruum on olnud koolihoone põhjapoolses otsas teisel korrusel. Maja omaaegse kuju, samuti teisi motiive Põltsamaalt on Bornhöhe jäädvustanud joonistustena.

Põltsamaa kihelkonnakool, mida juhatas Gustav Beermann, on olnud tol ajal üks paremaid Viljandimaal. Bornhöhe on olnud populaarne õpetaja. Omades huumorimeelt ja olles kergesti süttiv, on Bornhöhe osanud õppeaineid huvitavalt, elavalt ja kaasahaaravalt edasi anda.

Kolmanda õpetajana on koolis töötanud koolijuhataja vanem tütar Emilie Rosalie Beermann. Tema on tutvustanud õpilastele ka Bornhöhe raamatut "Röövel ja mõisnik". Üksteise järel on õpilased selle põneva raamatu läbi lugenud. Kooliperel on olnud ka teada, et nende õpetajal on uue teose kirjutamine käsil. Bornhöhe on E. R. Beermanni vastu suurt sümpaatiat tundnud. Tal on E. R. Beermannist valminud pliiatsijoonistus "Tundmatu tütarlapse E. S. portree" (1879). Põltsamaa kihelkonnakooli katusekambris kirjutab 17aastane Bornhöhe 1879 jutustuse "Tasuja", lõpetab selle Tallinnas, kus "Tasuja" 1880 ka trükis ilmub. E. R. Beermannist on saanud ka "Tasuja" Lodijärve lossipreili Emilia von Raupeni prototüüp. "Tasuja" jääb Bornhöhe loomingu peateoseks. Selle ilmumine oli eesti rahvusliku liikumise kõrgaja kõige tähtsamaid sündmusi. Teos ületas märgatavalt tolleaegse eesti kirjanduse üldise taseme ja oli esimene algupärane ajalooline jutustus. "Tasuja" ajalooliseks taustaks on 1343. a Jüriöö ülestõus. Jutustus kujutas esmakordselt eestlaste ülestõusu rõhujate vastu. 1890 ilmus Bornhöhe teine ajalooline jutustus "Villu võitlused", mis on samuti seotud Jüriöö ülestõusuga.

Kolmas ajalooline jutustus "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" (1893) läheneb ajaloolisele seiklusromaanile. 1969 valmis selle jutustuse põhjal "Tallinnfilmi" üks menukamaid filme "Viimne reliikvia". Kirjanik on avaldanud oma sõpradele, et "Vürst Gabrieli Agnese prototüübiks oli ta kaunis abikaasa Constanee Pehlmann, kellega Bornhöhe abiellus 1898. a.

Bornhöhe on kirjutanud ka satiirilisi jutustusi - "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892). Selles naerab ta välja neid inimesi, kelle narruseks on kuulsus, raha või armastus. Loetuim on selle teose esimene osa "Kuulsuse narrid", kus pilkealusteks on "kirjanik" Salomon Vesipruul ja "leiutaja" Jaan Tatikas.

Tähtis osa eesti reisikirjelduse väljaarendamisel on E. Bornhöhe reisikirjadel Euroopast, Palestiinast, Volgamaadest. Eriti raamatuga "Usurändajate radadel" (1899).

Lastele on Bornhöhe tõlkinud muinasjutte ja kirjutanud ümberjutustuse "Robinson", mis tugineb otseselt Daniel Defoe teosele.

Kuigi Bornhöhe ise suhtus oma kirjanduslikku tegevusse kui kõrvalharrastusse, annavad tema teosed tunnistust väljapaistvast andest. Tema ajalooliste jutustuste loetavus ja levik on olnud erakordselt suur. Bornhöhe mitmekülgsel kirjanduslikul loomingul on püsivalt kaalukas koht eesti kirjanduses.

E. Bornhöhe suri 1923. aastal ja maeti Kopli kalmistule. 1951. a maeti põrm ümber Metsakalmistule.