Vilja Kohtler Tartu Postimees(2008), 21. jaanuar, lk. 8.

Viljandimaa Paenaste küla mees, sõja läbi teinud Arnold Soosaar tahtis abielluda oma küla tüdruku Leidaga ning koos temaga kolhoosikorra eest linna veidi kergema elu peale minna. Aga Arnoldi pruut oli vaid 18-aastane ning tulevane ämm ei lubanud oma last enne kodust minema, kui sel on leeris käidud. 

Oli aasta 1948. «Kleidiriiet oli siis niivõrd raske saada,» meenutab läinud kevadel leseks jäänud Leida Soosaar. Kuid Arnold tuli selle katsumusega toime: ta sõitis Tallinna ja leidis seal tuttavate kaudu inimese, kellelt sai pruudile kleidi jao hiina siidi. 

Igal kleidil on lugu

Leida käis vennanaise ema õmmeldud valge kleidiga leeris ning 1948. aasta 9. oktoobril sõlmisid Soosaared oma abielu kohalikus külanõukogus. «Seda kleiti ma abielludes ei kandnud, ka pulmapidu meil polnud,» räägib Leida Soosaar. «Too aeg oli väga vaene.»

Teist korda pani Leida Soosaar oma leerikleidi selga paar aastat hiljem, kui ta Arnoldiga Kolga-Jaani kirikus laulatati. «Ega meil siis kah mingit pidu olnud,» kõneleb Leida Soosaar. «Läksime Arnoldiga kirikusse, mu ema oli kah ja oligi kõik. Nagu igapäevane asi oli see käik...»

Arnold viis oma naise maalt tõesti minema, koos ehitasid autolavkaga külast külla sõites raha teeninud Soosaared endale Põltsamaale maja ning kasvatasid üles kolm last. Neil on kaheksa lapselast ja neljandast põlvest viis tüdrukut. «Meie elul polnud viga,» võtab Leida Soosaar 58-aastase abielu lühidalt kokku.

Vaat sellise loo jutustab meile üks vana kolletunud kleit, mis on koos veel 15 pruutkleidiga näitusel Põltsamaal asuvas Jõgevamaa keskraamatukogus. Kui teil on aega, astuge sealt läbi. Jõgevamaa keskraamatukogu töötajate ja nende tuttavate abiga näitusele toodud kleidid räägivad nii mõndagi.

Näiteks saate teada, et minimood jõudis Eestisse juba 1960. aastate alguses, sest 29. augustil 1964 Endliga abiellunud Evi kandis pulmas valget minikleiti. 1970. aastad tõid pruutkleidimoodi valge kõrvale ka teised värvid ning kirjud kangad. 

Defitsiidiaja kleidid

Pitsi, krookeid, loore ja pärgi näeme aga läinud sajandi iga kümnendi pruutidel. Eriti paistavad näitusel silma need pruutkleidid, mille kandjad olid defitsiidiajal riide saanud välismaalt. Näiteks 1974. aasta 6. juunil meremees Elmariga abiellunud Reeda kleit on peenemast pitsist, kui nõukogude kaubandus pakkus.

On, mida mäletada

Sel suvel peavad Jõgevamaa keskraamatukogu maaraamatukogude peaspetsialist Siiri Õunap ja ta abikaasa, Põltsamaa ametikooli õpetaja Alfred Õunap 30. pulma-aastapäeva. 

Õunapid ei kasutanud abiellumiseks noorpaaride salongi abi, ausalt öeldes Siiri Õunap ei mäletagi, kas Põltsamaal toona selline koht oli. Ta ostis oma pulmakleidi kireva riide Põltsamaa kauplusest ja lasi kleidi ning selle juurde käiva pikkade varrukate pluusi teha kohalikul õmblejal. Et toona peeti pulmi ikka kaks päeva, siis oli pruudil tolle aja kombe kohaselt ka pulma teise päeva kleit.

Oma pulmasid iseloomustab Siiri Õunap lühidalt ja paljuütlevalt – «ehtne maapulm». Kahepäevane pidu algas 8. juulil 1978 Torma lähedal peigmehe kodukülas. «Laud oli lookas, nagu tol ajal ikka,» muheleb Siiri Õunap. Mis seal imestada, kui lauale läks pulmadeks kasvatatud siga ja vasikas. Et külmkappe oli tol ajal maal vähe, siis hoiti pulmaroogi palava käes riknemise eest kaevus.

Õunapitel on kolm poega, kuid ämma kleiti pole Siiri Õunap saanud endale veel õmmelda lasta – poisid on ilma pidi laiali. «Nüüd on selline aeg, et enne käiakse kogu ilm läbi ja alles siis võetakse naine,» naerab ta.