« Tagasi

Enne kirjanikuks saamist sunniviisil raadioinseneriks

Ülle Lätte Vali Uudised(2008), 16. aprill, nr. 29, lk. 4.

Ülemaailmsel lasteraamatupäeval, mil Põltsamaa raamatukogu lasteraamatute osakond korraldas ühisgümnaasiumi viiendate klasside õpilastele ürituse, oli külaliseks kutsutud kirjanik Valeria Ränik  

Kirjanik Valeria Ränik  ütleb, et tema emapoolne suguvõsa on juba väga mitmeid põlvkondi Hiiumaalt pärit. Tema vaar olevat kunagi Eestist Kaukaasiasse kolinud.

"Minu suguvõsa on seal mitu korda kohta vahetanud. Ema kolis Moskvasse ja jäigi sinna. Mu vanaema aga elas  Kaukaasias ja mina käisin tema juurde. Minu lapsepõlvemälestused on seotud   Kaukaasia loodusega. Aga vanaema elas eestlastest eemal.

Kakskümmend aastat  tagasi ma otsustasin, et tulen Eestisse, et minu lapsed kasvaksid siin. Leidsin oma sugulased, kes Kaukaasiast olid välja rändanud ja tagasi Eestisse tulid, alles siis üles, kui ma ise Eestisse tulin," räägib Ränik ja täiendab öeldut, et kindel otsus Eestisse tagasi tulla küpses tema peas juba 8-aastaseks saades.

Eesti keel Moskva  eestlasi ei huvitanud

Et eesti keelt eneses alal hoida, õppis kirjanik seda ka Moskvas olles.

"Minus oli trots, ma isegi mõtlesin omas keeles. Leidsin sealt ka eestlasi ja tahtsin, et nad minuga eesti keeles suhtleks. Kuid eesti keel ei huvitanud neid enne, kui  Eestis algas vabadusvõitlus.  Siis tuldi mind sealt taga otsima, et nendel olevat nüüd  seltsid loodud. Kuid kui ma  seal elasin, ei huvitanud see mitte kedagi. Nad rääkisid  kodus oma lastega vene keeles. Ma otsustasin, et seal mina lapsi ei muretse, muidu juhtub ka nendega nii," jutustab Ränik.

"Olen võimeline kõigega   hakkama saama"

Kuna kirjaniku esimene kõrgharidus, mille ta omandas, oli raadiotehnikaalane, hakkas ta Eestis uuesti ülikoolis käima, et teist kõrgharidust saada.

"Kui ma Moskvas kooli lõpetasin, olin alles 16 ja ei saanud ametlikult veel ära kolida. Pidin kuhugi kooli  astuma, aga kuna ma tahtsin  ära minna, viidi mind hoopis kaugõppesse üle. Siis öeldi, et ma olen juba sõjasaladusi näinud ja pean nüüd kohapeal olema," meenutab Ränik ja jätkab: "Paar kuud jõudsin  insenerina töötada. Siis lasin ma end ära koondada. Suhtlesin seal olles Moskva korrespondendi Maarika Villaga. Leppisime omavahel kokku,  et tema helistab mulle töö juurde ja mina räägin sellel  telefonil, mida pealt kuulatakse. Pärast seda koondati  mind suurepäraselt."

Ränik tunnistab, et inseneriala talle ei istunud, kuid  ta on selline inimene, kes on  võimeline kõigega hakkama saama.

Kirjutama hakkas juba  Moskvas inseneriks olles

lnsenerina töötades kirjutas Valeria Ränik sahtlisse. Esimene luulekogu "Orb", mis Eestis 1990. aastal ilmus, on sajaprotsendiliselt seal  kirjutatud. Enne ilmumist  seisis käsikiri kolm aastat kirjastuses.

"Ma esitasin selle kirjastusse 1987. aastal, siis ma juba käisin Eestis. Esmalt  ma kolisin Peedule ja sealt  edasi Tallinnasse. Siis oli  mul käsil ka teine luulekogu,  "Ellujäämine," ning mõlemad kogud ilmusid enam-vähem korraga. Praeguseks ilmutatud raamatute üldarvu kirjanik ise enam täpselt ei tea. Arvab, et see võib umbes 40 ringis olla. Luuleraamatuid on ilmunud kaheksa. Väga palju on Ränik kirjutanud loomadest. Eriliselt sümpaatsed talle ilvesed.

Tunnen nendega hingesugulust," seletab kirjanik,  miks ta sedavõrd ilvestesse kiindunud on. Et ilvestest kirjutada, käis kirjanik neid väga pikka aega Elistvere loomapargis jälgimas.

Tahtsin nende hingeelu tundma õppida," mainib ta.  "Lõpuks nad harjusid minuga ja näitasid mulle kõik oma peresaladused ära."

Kirjanik peab mõtlema sellelegi, kuidas oma tööst elatuda

Valeria Ränik räägib, et ta on vabakutseline kirjanik  ning tema tööks on raamatute tegemine, seda sõna otseses mõttes. Kirjanik kirjutab ja fotografeerib, tema lapsed  sisestavad tekstid arvutisse,  teevad maketid, toimetavad,  kujundavad ja küljendavad. Ränik tunnistab, et trükikoda teeks küll uhkemalt ja  ilusamini, kuid tema enese  moodusel tuleb raamatutegemine odavam.

Trükikojal ei ole muud  vaja teha kui raamatud ära  trükkida. Kogu tehniline töö  on eelnevalt meie endi poolt  tehtud. Mõnikord on kultuurkapital andnud natuke raha,  kuid enamasti oleme raamatute trükkimise endi poolt ka  kinni maksnud. Seda eelmise raamatu müügist saadud rahast," selgitab kirjanik.  Raamatute müümine käib trükikoja müügiosakonna  kaudu, kes teeb raamatule  reklaami ja võtab müügitulust teatud protsendi.

"Sel kombel võib ära elada," tunnistab kirjanik.