Enne kirjanikuks saamist sunniviisil raadioinseneriks
Ülle Lätte Vali Uudised(2008), 16. aprill, nr. 29, lk. 4.
Ülemaailmsel lasteraamatupäeval, mil Põltsamaa raamatukogu lasteraamatute osakond korraldas ühisgümnaasiumi viiendate klasside õpilastele ürituse, oli külaliseks kutsutud kirjanik Valeria Ränik
Kirjanik Valeria Ränik ütleb, et tema emapoolne suguvõsa on juba väga mitmeid põlvkondi Hiiumaalt pärit. Tema vaar olevat kunagi Eestist Kaukaasiasse kolinud.
"Minu suguvõsa on seal mitu korda kohta vahetanud. Ema kolis Moskvasse ja jäigi sinna. Mu vanaema aga elas Kaukaasias ja mina käisin tema juurde. Minu lapsepõlvemälestused on seotud Kaukaasia loodusega. Aga vanaema elas eestlastest eemal.
Kakskümmend aastat tagasi ma otsustasin, et tulen Eestisse, et minu lapsed kasvaksid siin. Leidsin oma sugulased, kes Kaukaasiast olid välja rändanud ja tagasi Eestisse tulid, alles siis üles, kui ma ise Eestisse tulin," räägib Ränik ja täiendab öeldut, et kindel otsus Eestisse tagasi tulla küpses tema peas juba 8-aastaseks saades.
Eesti keel Moskva eestlasi ei huvitanud
Et eesti keelt eneses alal hoida, õppis kirjanik seda ka Moskvas olles.
"Minus oli trots, ma isegi mõtlesin omas keeles. Leidsin sealt ka eestlasi ja tahtsin, et nad minuga eesti keeles suhtleks. Kuid eesti keel ei huvitanud neid enne, kui Eestis algas vabadusvõitlus. Siis tuldi mind sealt taga otsima, et nendel olevat nüüd seltsid loodud. Kuid kui ma seal elasin, ei huvitanud see mitte kedagi. Nad rääkisid kodus oma lastega vene keeles. Ma otsustasin, et seal mina lapsi ei muretse, muidu juhtub ka nendega nii," jutustab Ränik.
"Olen võimeline kõigega hakkama saama"
Kuna kirjaniku esimene kõrgharidus, mille ta omandas, oli raadiotehnikaalane, hakkas ta Eestis uuesti ülikoolis käima, et teist kõrgharidust saada.
"Kui ma Moskvas kooli lõpetasin, olin alles 16 ja ei saanud ametlikult veel ära kolida. Pidin kuhugi kooli astuma, aga kuna ma tahtsin ära minna, viidi mind hoopis kaugõppesse üle. Siis öeldi, et ma olen juba sõjasaladusi näinud ja pean nüüd kohapeal olema," meenutab Ränik ja jätkab: "Paar kuud jõudsin insenerina töötada. Siis lasin ma end ära koondada. Suhtlesin seal olles Moskva korrespondendi Maarika Villaga. Leppisime omavahel kokku, et tema helistab mulle töö juurde ja mina räägin sellel telefonil, mida pealt kuulatakse. Pärast seda koondati mind suurepäraselt."
Ränik tunnistab, et inseneriala talle ei istunud, kuid ta on selline inimene, kes on võimeline kõigega hakkama saama.
Kirjutama hakkas juba Moskvas inseneriks olles
lnsenerina töötades kirjutas Valeria Ränik sahtlisse. Esimene luulekogu "Orb", mis Eestis 1990. aastal ilmus, on sajaprotsendiliselt seal kirjutatud. Enne ilmumist seisis käsikiri kolm aastat kirjastuses.
"Ma esitasin selle kirjastusse 1987. aastal, siis ma juba käisin Eestis. Esmalt ma kolisin Peedule ja sealt edasi Tallinnasse. Siis oli mul käsil ka teine luulekogu, "Ellujäämine," ning mõlemad kogud ilmusid enam-vähem korraga. Praeguseks ilmutatud raamatute üldarvu kirjanik ise enam täpselt ei tea. Arvab, et see võib umbes 40 ringis olla. Luuleraamatuid on ilmunud kaheksa. Väga palju on Ränik kirjutanud loomadest. Eriliselt sümpaatsed talle ilvesed.
Tunnen nendega hingesugulust," seletab kirjanik, miks ta sedavõrd ilvestesse kiindunud on. Et ilvestest kirjutada, käis kirjanik neid väga pikka aega Elistvere loomapargis jälgimas.
Tahtsin nende hingeelu tundma õppida," mainib ta. "Lõpuks nad harjusid minuga ja näitasid mulle kõik oma peresaladused ära."
Kirjanik peab mõtlema sellelegi, kuidas oma tööst elatuda
Valeria Ränik räägib, et ta on vabakutseline kirjanik ning tema tööks on raamatute tegemine, seda sõna otseses mõttes. Kirjanik kirjutab ja fotografeerib, tema lapsed sisestavad tekstid arvutisse, teevad maketid, toimetavad, kujundavad ja küljendavad. Ränik tunnistab, et trükikoda teeks küll uhkemalt ja ilusamini, kuid tema enese moodusel tuleb raamatutegemine odavam.
Trükikojal ei ole muud vaja teha kui raamatud ära trükkida. Kogu tehniline töö on eelnevalt meie endi poolt tehtud. Mõnikord on kultuurkapital andnud natuke raha, kuid enamasti oleme raamatute trükkimise endi poolt ka kinni maksnud. Seda eelmise raamatu müügist saadud rahast," selgitab kirjanik. Raamatute müümine käib trükikoja müügiosakonna kaudu, kes teeb raamatule reklaami ja võtab müügitulust teatud protsendi.
"Sel kombel võib ära elada," tunnistab kirjanik.