Erika Pahla Vali Uudised(2008), 13. juuni. nr. 45, lk. 5.


Jakob Tamm pärines Tartumaalt Nõost. Ta lõpetas 1881. a Tartu (venekeelse) Õpetajate Seminari. Hinnatud kooliõpetajana töötas Tamm Adaveres, Pilistveres ja Põltsamaal. 1893. aastast kuni surmani oli ta Väike-Maarja kihelkonnakoolijuhataja. Jakob Tamm suri Väike-Maarjas ja on maetud kohalikule kalmistule.

Seminariperiood oli J.Tammele otsustava tähtsusega. Ta õppis Tartus vene ja saksa keelt, süvenes vene klassikalisse kirjandusse, astus Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, tegi esimesed kirjanduslikud katsetused ja tõlketööd. 1882. aastast peale ilmus J.Tamme töid ajakirjanduses. Esimese algupärandina ilmus Sakalas (1882) luuletus "Vana maja'',(,Kõrts'').

1883. a sai Tamm abiõpetaja koha Adaveres Eduardikoolis, mida pidas ülal kohalik mõisnik. 1883. sügisel kirjutas ta tsükli lastelaule, mis ilmusid "Meelejahutajas" 1885 ("Hällilt elule") ja 1887 ("Tütarlapsuke tegevusel''). Adavere-päevilt pärinevad ka lugulaul "Võitlus põrgu vastu", ballaad ,,Ärkvel" ja luuletus "Ahervars".

1890 asus J. Tamm abiõpetajana tööle Põltsamaa lähedases Eesti Aleksandrikoolis, kus õpetas ajalugu, maateadust ja eesti keelt. Oma aineid esitas ta hoolikalt, osalt loengutena. Kunagised Aleksandrikooli kasvandikud on Tamme nimetanud õpilaste vaimseks juhiks, kes püüdis võimaluste piires tõsta nende rahvustunnet ning armastust eesti kirjanduse vastu. Oma raamatukogust on ta laenutanud meelsasti eesti kirjandust ja mänginud kaasa õpilaste poolt esitatud näidendites. Põltsamaal töötades avaldas Tamm luulekogu "Ärganud hääled" kaks annet (I sisaldab luuletusi 1881-1883 ; II 1884-1886). Põltsamaal on tal valminud neli luuletust üldpealkirjaga "Dr. M. Veske mälestus", 1891-1893 on ta kirjutanud palju ema mälestusele ja lapsepõlvekodule pühendatud luuletusi. Ta värsistas siin muinasjutu "Kuldking" (1890), ballaadi "Ussipealik", kirjutas regivärsilähedases sõnastuses luuletuse "Hundi loomine".

J. Tamm oli meisterlikumaid valmide kirjutajaid eesti kirjanduses ("Punik", "Siga" jt.). Tamme meeliszanriks oli rahvaluulele tuginev lugulaul. Ta on õnnestunult värsistanud muinasjutte ja muistendeid, pajatusi ja elupilte ("Ahervars"), kirjutanud rahvaluuleainelisi ballaade ("Ussihari''), näidanud mõisnike julmust ja ahnust ("Orjakivi", "Röövli häätegu"), tauninud ihneid peremehi ("Odavad orjad'') või jutustanud lihtsalt mõnd salapärast lugu. Oma paremate töödega tõusis ta 19. sajandi lõpu eesti silmapaistvamate luuletajate hulka, mitmed ta tööd muutusid koolilugemike raudvaraks. Tamm omab suurt tähtsust ka vene ja saksa kirjanduse tõlkijana.

Teosed : Ärganud hääled I-II (1892) ; Jakob Tamme lugulaulud (1914) ; Ballaadid ja valmi d (1951) ; Kogutud luuletused (1959) ; Väike luuleraamat (1965).