Riina Mägi Vooremaa(2007), 1. veebruar, nr. 13, lk. 8.

Öeldakse, et kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde. Mõni ime siis, et nüüd, talvel, mil jõgevlased Mustvees naljalt ei käi, tuli Mustvee ise jõgevlaste juurde — mustveelanna Larissa Korobova maalide ja graafika näol, mis sellest nädalast väljas Jõgeva linnaraamatukogu lugemissaalis. 

Larissa Korobova on 32 aastat Mustvee Vene Gümnaasiumi õpilastele geograafiat õpetanud. Viimased kümme aastat teatakse teda kodulinnas ja kaugemal aga ka kunstnikuna ning kohaliku muusika- ja kunstikooli kunstiosakonna õpetajana. Kui alguses maalis ta täpselt nii, nagu tema sisetunne talle dikteeris, siis hiljem tegi ta läbi Eesti Kunstiakadeemia juures korraldatud kolmeaastase õpetajate täiendkoolituse.

"Läksin sinna mitte paberi päras, vaid sellepärast, et aru saada, kas see, mida ma teen, on umbkaudugi see, mis peaks olema," ütles Larissa Korobova. "Koolitus aitas mul käe n-ö lahti saada. Ühtäkki tundsin, et see justkui polekski mina, kes pintsli või pliiatsiga kätt liigutab, vaid nagu tuleks impulss kusagilt mujalt."

Kui varem prevaleerisid tema tööde hulgas erksavärvilised akrüülmaalid — selliseid sai näha ka tema viie aasta tagusel Jõgeva-näitusel —, siis eile pidulikult avatud näitusel on hoopis rahulikumates toonides pildid ning akrüülmaalide kõrval on pastellmaale ja graafikatki.

"Kuna mu suguvõsas on ühinenud vene ja eesti juured, siis laulabki mu süda mõnikord nagu venelase, mõnikord nagu eestlase oma," ütles Larissa Korobova. "Varasemat, erksavärviliste akrüülmaalide perioodi nimetangi ma naljatamisi oma vene perioodiks ja nüüd on siis käes vist eesti periood."

Oma suures armastusest — Peipsist — ei saa Larissa ka sellel näitusel üle ega ümber. Isegi siis, kui ta kunagi aastaid tagasi Mustveest ära kolida kavatses, oli just Peipsi see, kes ta ümber "veenis". Larissa läks enne lahkumist järvega hüvasti jätma ja... jättis hüvasti hoopis ärakolimismõttega. Ka Larissa kunstiõpilased, kui neile vaba teema anda, maalivad-joonistavad, nagu kokku lepitult, tavaliselt ikka järve. Vaat selline müstiline asi on Peipsi.

Larissa piltidel on järv tõesti müstiline ja romantiline. Helkleb sinakates-rohekates ja roosakates värvides ja pillub vahuseid laineharju. Järvel sõidavad aga paadid või purjekad ning järve kohal lendavad kajakad. Ütlete, et trafaretne lahendus? Aga võib-olla hoopis armas ja südamest tulev nägemus.

On ka kauneid suvevärvides maastikke ja lillepilte — nii maalitute kui joonistatutena. Joonistanud on Larissa nii tuši, pastapliiatsi kui ka tintenpeniga. Aga mustvalgeks pole ta peenelt välja "nikerdatud" pilte siiski tahtnud jätta, vaid on neile kuivpastellidega siiski natuke koloriiti juurde andnud. Eriti põnevad on mõned natuke abstraktsemas stiilis maastikujoonistused: põnevatest joonestikest moodustuvad justkui poolkogemata stiliseeritud puud, künkad, lilled jne.

"Üks šveitslane ütles neid pilte vaadates, et see on just minu isikupärane stiil ja et ma peaksin just seda edasi arendama," ütles Larissa.

Mõned tema enda meelest head tööd jäid tal aga Jõgevale toomata, sest need lihtsalt osteti ära ühte Tallinna erakogusse.

Larissa ise on ka koguja: ta on koos oma õpilastega aastaid Mustvee kanti ja sealseid vanausulisi puudutavat vanavara kogunud ning kogutu on nüüd väljas muusika- ja kunstikooli majas asuvas vanausuliste muuseumis. Geograafia, kunst ja vanavarakogumine on Larissa meelest talle võrdselt tähtsad.

"Kui üks neist ära võtta, siis see poleks enam mina," ütles Larissa.