Siiri Õunap Vali Uudised(2007), 12. oktoober, nr. 79, lk. 6.

 

Virve Osila on enda kohta öelnud, et on sünnilt, olemuselt ja rahvuselt eelkõige virulane. Virumaa inimesed on oma "kaasmaalase" tegusid hinnanud väga kõrgelt - ta valiti saja Virumaa vägeva hulka.

Virve Osila on oma koduvalla Mäetaguse aukodanik, presidendi teenetemärgi omanik, talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, Albu valla Tammsaare-nimeline lugejapreemia, Paistu valla Minni Nurme ja Salme Ekbaumi luulepreemia jne. Ka kõige kõrgema autasu, milleks on luuletajale-kirjanikule lugejate armastus, on ta auga välja teeninud.

Virve Osila loomingu rohkus on imetlusväärneo Lugejateni on jõudnud üle paarikümne luuleraamatu. Lisaks hulgaliselt näidendid (ka lastele) ja estraadisketse, mida on mängitud harrastusteatrite lavadel saduja sadu kordi. Trükivalgust on näinud publitsistikakogumik "Teretused" (1998), loodusluuletused kalendritele "Peipsi peegeldused"(2002) ja "Ajahetked"(2003), artiklid (päevapoliitilistel ja eetilistel teemadel) maakonnalehes Põhjarannik jne.

Lisaks tavalisele sünnipäevale peab Virve Osila ka teist sünnipäeva - 26. oktoobril 1981. a käis ta 34-aastasena esimese infarkti tagajärjel sõna otseses mõttes ära ka teises ilmas.

Virve Osila on öelnud, et luuletaja saigi temast just pärast seda: "Siis leidsingi luule, õigemini leidis luule minu". Esimene luulekogu "Mälestuste tuul" ilmus 1990.a.

Virve Osila luule on looduslähedane ja siiras. Ta oskab rõõmustada ja tänulik olla väga paljude lihtsate asjade üle. Südamest armastab ta Eestimaad ning oma Virumaad.

 

Laulan lilledest, hommikukastest,

Paesest maapinnast taldade all.

Laulan heledapealistest lastest,

laulan merest, mis sinihall.

 

Laulan varemeist, valest ja valust,

Tuhamägedest, leivast ja tööst,

Mitmest tuhandest hüljatud talust,

Päevapaistest ja tähisest ööst.

 

Laulan rabast ja heinamaalodust,

Viljapõllust ja kartulimaast.

Ja kõik need mu laulud on kodust,

Minu väikesest Eestimaast.

 

Virve Osila nimetab end looduslapseks ja kiviuskseks, kelle lemmikpaigad on surnuaiad ja metsad, lemmikpuuks aga pihlakas - kõigest sellest leiab ta tuge rasketel hetkedel. Murelikuks teevad poetessi headuse defitsiit, ahnitsemine, hoolimatus.

 

Ma ei lase end häirida tõprusest,

mis kui umbrohi Eestimaal vohab;

Hingetuge ma tunnetan sõprusest pihlapuuga,

mis akna all kohab.

 

Meisterlikult oskab ta puudutada inimeste tundekeeli. Olenemata vanusest tunneb tema lugeja, et poetess kirjutaks otsekui temast, mõtleks tema mõtteid, tunneks tema tundeid.

 

Ühe sõnaga öelda võib palju,

ühe sõnaga muuta saab kõik.

Ühe sõnaga lembuse laeva viletsaks

vrakiks lõhkuda võib.

 

Ka oma rasketest elukatsumustest leiab ta positiivset. Virve Osila on öelnud, et luule on tema hingeseisundi väljund, sest paljud tema luulekogud ongi sündinud mingi raske läbielamise või sündmuse ajel. "Võib olla pidigi see niimoodi minema. Kui mul oleks norskav mees, pehmed toasussid ja uhke elamine, vaevalt oleks siis sündinud seesugust luulet," on ta ise mõtisklenud. "Kas ma suudaksin tervena mõista

hädalisi või oleksin niisama alandlik Jumala palge ees? Vaevalt küll."

 

Sa ütlesid: näkku ei lööda.

Ja südamess mind lõid.

Ära vaata mu silmadest mööda,

Argust taluda mina ei või.

 

Väga olulisteks peab Virve Osila kodutunnet ja kodu - see on koht meenutamiseks või ka unustamiseks, kuid kindlasti mitte teistele näitamiseks. Virve Osila kodu juurde kuuluvad soojus, köögilõhn, mõnus äraolemistunne ning mõni südamele armas asi.

 

Kodu on soojus. Ja kodu on

valgus.

Kodu on kõik, mida igatseb

meel.

Kodu on kogu me maailma

algus.

Läheme sealt. Sinna oleme teel.

 

Lugematul hulgal on Virve Osila kirjutanud pühendusi ja kaarditaguseid salme. Otsides oma lähedastele tähtpäevadeks mõnd südamlikku sõna või soovi, oleme enese teadmata kirjutanud sinna tihtipeale just Virve Osila luuleread - need lihtsalt on muutunud üldrahvalikeks.

 

Igaloma rada,

mida mööda ta käib;

igale oma rada

teistest keerukam näib.

Kanda ja kannatada

mõndagi tuleb teel;

raske on armastada ...

vihata raskemgi veel.

Igal on oma rada,

keegi ei tea, kui pikk ...

Minnes võib komistada

ja ... OLLA IKKAGI ÕNNELIK!

 

 

Virve Osila

luuletused (neid on viisistatud poolsada) on inspireerinud mitmeid heliloojaid, enim aga 1994.a Estonial traagiliselt hukkunud Urmas Alenderit, kes esitas oma elu lõpuperioodil palju just tema sõnadele loodud laule. Muusiku kaunitest viisidest ajendatuna ning tema mälestuseks nägi 1995.a. trükivalgust omakorda Virve Osila luulekogu "Hingelind". Elu tahtis aga nii, et silmast silma nad ei kohtunudki ...

Teine väga oluline inimene Virve Osila elus on tema poeg, ETV spordikommentaator Helar Osila.

Kohtumaks lugejatega on Virve Osila, trotsides oma nõrka tervist, palju Eestimaal ringi sõitnud. "Lugeja on mulle väga oluline. Tahan temaga oma loodut jagada, jättes tema otsustada, kas mu tegu on tuumakas või tühine," on ta öelnud. Põltsamaa ja selle ümbruse rahvas saab Virumaa poetessiga kohtuda kohvilauas küünlavalgusõhtul "Hingelindu kuulates" 16. oktoobril kell 18 Põltsamaa raamatukogus. Laulu- ja luulepõimikuga Virve Osila sõnadele ja Urmas Alenderi viisidele esinevad Reine Koppel ja Jaana Koppel.

Kohapeal saab paluda poetessilt tema luulekogudesse autogrammi.

Sissepääs kirjandusõhtule on tasuta. Olete oodatud!