Reisijutt- Suvelõõskav Itaalia
Piret Põldre Vali Uudised(2007) 5. jaanuar.
1., 2. päev
Sõit läbi Baltimaade, Poola, Tšehhi ja Austria.
Bussisõidul näed palju sellist, millest lennuk üle tuhiseb. Läti ja Leedu oma pisitalude, põlismetsade ja tasandikelt toitu otsivate toonekurgedega. Betoonpitsist tarade taga on poolakate lopsakatesse pelargoonidesse ja viljapuuaedadesse mähkunud majad. Kuni Tatrateni ääristavad teid lõputud vilja- ja maisiväljad, kartulipõllud ja päevalillenurmed. Igas külatänavas ja teeharus on rooma-katoliiklikule Poolale omased pisikesed lillede ja lindikestega ehitud pühamud. Metsi on siin vähe, ainult mõni üksik siilukene ülesharitud põllulaamide vahel või silmapiiril tumendamas. Tšehhis ning Austrias paitavad silma savipunaste katustega mägikülakesed.
3. päev
Piacere!
Peale Austria kuuskede ja pöökidega pikitud Alpi nõlvu ning kahetornilisi kirikuid terendabki reisi sihtkoht Itaalia. Põhja-Itaaliat iseloomustavad võimsad igilumiste tippudega Dolomiidi mäed. Kaljude vahel siuglevad jääliustike lõigatud marmorvalged jõesängid ahtakeste malahhiitroheliste veelintidega.
Itaalia on 4/5 pindalast mägine maa. Põhja- Itaalia on rikastunud tänu tööstusele, siia põgenevad noored, sarnaselt Eestile, vaesemast põllumajanduslikust Lõunast õnne otsima.
Keevaverelised itaallased on jalgpallipisikuga jalgrattamanjakid, neid kel viimast mainitut rohkem soleerivad mägiteedel hulljulgelt busside ja autode ees. Eurooplasigi on nakatanud jalgratta- ja suusaturism Dolomiititesse. Põikame sisse imeilusasse olümpia- ja suusakuurortlinna Cortina d´Ampezzosse, mida ümbritsevad igas ilmakaares sinetavad sakilised lubjakivimürakad.
Et jõuda vapustavate mägivaadetega kuurortlinnakesse Canazeisse, tuleb bussil kerida end üha kõrgust võttes mööda kitsaid serpentiinteid üles kõrgemate mäetippude Sasso Lungo (3179 m) ja Marmolada (3343 m) jalamile. Mulje on õõvastav, isegi bussiaknast kaetuna: metsikud luuderohud väänavad endid mööda puid päikese poole, alla vaadates eksib pilk maad otsides puude latvadesse või põhjatusse kuristikku. Kui mäekurude kõrgusenäit merepinnast on 1500 m, võimaldavad bussijuhid nõrganärvilistel samal ajal Toto Cutunio "L`Italiano" saatel sulgeda oma silmad:
"… sono un italiano, un italiano vero…"
Kes silmi lahti hoiab, selle kõrgusekartus kaob nagu poleks seda kunagi olnudki. Harjutamine tekitab harjumuse- traditsioonilised külakesed ja sinna viivad teed asuvadgi astmete kaupa järskude kaljude peal. Majad on kõrge vundamendiga, esimesel korrusel on laut ning teisel, rõduga ümbritsetul, asuvad eluruumid. Kõikjal nii rõdudel kui aiavaasides armastatakse kasvatada rohelusele ja kaljudele vastukaaluks veripunaseid pelargoone.
4. päev
Lombardia ja Taskaana
Hommikujaheduses ronime liivakivimäe tippu vaateplatvormile imetlema meister Looduse kätetööd - Segonzano moreenpüramiide. Looduspargis asuvad "Segonzano mehed" on erosiooni toimel tekkinud lõbusad kivimütsiga sambad. Aeg, sademed ja tuullihvivad neid aga üha edasi.
Pisa linna poole viib sõit üle Lombardia madalike. Siin ja Toscana tasandikel on väga palju üksildasi villasid, katuse all tellis kivimüürid püsti mustavate aknasilmade ümber, sünkjad küpressid sõduritena ümber. Itaalia suuremajõe PO deltas kasvatatakse madalatel vesistel põldudel riisi, põldude vahele on istutatud maaparanduseks papleid, et vee alt maad võita.
Siitkandist on pärit kuulsad parma singid ja juustud. Jõest lõuna poole algavad Apenniini mäed, mööda mäenõlvu kulgevad vastassuunalised viaduktid kord üksteise kohal, siis jälle kõrgemal või madalamal kõrvuti. Kiirteede vahele on istutatud hurmavaid valgeid ja roosasid oleandreid. Vasakule ja paremale teepervedesse jäävad viinamarjaväljad, mille juures kasvavad põltsamaalasele südamelähedased roosid (neile tulevad kahjurid varem, andes nõnda märku õigest ajast, mil istikuid on vaja mürgiga töötlema hakata). Kõikjal tundub olevat argipäevast hoolimata vaikne laupäevaõhtu - põldudel töötavaid inimesi pole näha, üksikud agromasinad mitmete
ja mitmete kilomeetrite tagant.
Pisa linnas näitab vahemere kliima oma tõelist palet . väga palav ja päike lõõskab pilvitust taevast. Pisa toomkiriku luuvalge kella torn (12. sajandist) vajus viltu juba püstitamise ajal. Näha on, et ehitaja on üritanud viga märgates torni ka kuidagi viltuselt laduda, et olukorda päästa. Hiljaaegti õõnestati maad mittevajuva külje alt ja sedasi sätiti kuulsus uuesti paika. Viltu oli ta sellegipoolest. Giid räägib anekdoodi:
Mida ütleb Osama Bin Laden, kui ta näeb viltust Pisa torni? - "Pagana amatöörid!"
Mida ütleb Juhan Parts?
- Pole ta nii viltu midagi ...
Pisa kompleksi ümbrus on turistidest tulvil ja itaallased püüavad oma temperamendile kohaselt äri ajada: suveniiriputkad kõikvõimalike kaldus Pisa figuurikestega jms pudi-padiga.
5. päev - Vatikan ja Rooma
Bussisõit turistide linna Rooma kulgeb mööda teed, mida ääristavad hõbepajusarnased oliivipuud ja tikksirged tumerohelised küpressid. Legendi järgi rajasid linna emahundi kasulapsed kaksikud Romulus ja Remulus.
Lõuna pool linna asuv Via Appia Antica on kuulsam tee maailmas, sellel asuv Quo Vadise kirik aga ristiusu sünni sümbol. Tänu Roomale on ristiusk meilgi, niivõrd kui ta meil on. Igal külakesel on siinkandis oma pühakoda, mis nagu kanaema oma pere keskel kõrgub meie maakirikute moodi, aga kodusemad ja väiksemad. Metsi siin polegi, selle asemel laiutavad maastikul küpresside kõrval oma uhkeid kroone piiniad (pika okkaga ja rusikasuuruste käbidega männid) ja plataanid. Sõites kuulame jutustusi igavese linna hiilgeajast, mis kestis kuni 5. sajandini ehk alistumiseni germaanlastele. Riiki valitsesid kurikuulsad keisrid, alates täiuslikust Julius Caesarist ja töönarkomaanist Traianusest kuni küünilise Constantinuseni. Nimetamata ei saa jätta ekstravagantset Nerot, tarka Marcus Aureliust, aga ka veidrikku Julianust, viimast paganlikult valitseda soovivat keisrit.
Praegune Uus-Rooma on väga kapitalistlik. Kitsaste teeolude ja tiheda liikluse tõttu domineerivad tänavaliikluses mootorrattad ja motorollerid, naised manööverdamas võrdselt meestega. Siin on palju hotelle, autosid, poode, kõikvõimalikke müütajaid, kes vahendavad või valmistavad piltpostkaarte, raamatuid, suveniire jne. Tase ja kvaliteet on seinast- seina, alates kunstist kuni väga mageda ja halvakvaliteedilise prahini. Rooma teab väga hästi, milleks külalisi vaja on, seepärast tuleb siin hoolega meeles pidada, et rämpsumüüjale ja kerjajale vastu tulles toetame sellist eluviisi. Näitlemine, mille juurde käivad nuruvad ja meelitavad pilgud ning elav žestikuleerimine, on lõunamaalastel veres.
Vatikan
Paavstiriik Vatikan asub kindlusmüüride taga, kuhu pääsemiseks tuleb seista tunde kestvas elavas järjekorras. Roomas ja Vatikanis on palju vaadata: 43-hektari suurusele maaalale mahuvad maailmakuulsad vaatamisväärsused Peetri basiilika, Sixtuse kabel, muuseumid ja paavsti residents Kristliku maailma keskusel on oma juriidiline süsteem, käibevahendid, raadiojaam, päevaleht ja postkontor. Püha Peetruse katedraal (valmis 1626. a) on suurem ja võimsam ristiusu kirik maailmas, mille kupli projekteerija on Michelangelo. Põrandal, seintel, laes kõikjal on läikiv kuld ja lihvitud
marmor. Kirik nagu Vatikani muuseumgi on maast laeni tulvil 15. sajandi kõrgrenessansi suurkujude töid. Kohe sissekäigu kõrval paremat kätt on üks kauneim Michelangelo loomingu näide- Pieta . Jeesus Maarja põlvedel, mida pärast 1972. aastal toimunud kallaletungi hoitakse turvaklaasi taga.
Elav järjekord viib märtrisurma surnud apostel Peetruse kujuni, mille parema jala suur varvas on miljonite palverändurite puudutustest õhukeseks kulunud. Püha Vatikani muuseumis üllatavad Raffaeli stanza'd oma värvikirevusega, tuntum neist Ateena kool (1511) asub Allakirjutamise saalis (Stanza della Segnatura), kujutades filosoofe ja õpetlasi. Aukartustäratavad kogud gobeläänidest ja marmortaiestest, millest nimekam ja traagilisem on hellenistlik skulptuurigrupp Laokooni preester koos poegadega, pärit1. saj pKr. Legend pajatab,et Trooja preester Laokoon hoiatas puuhobuse linna toomise eest ja viskas selle pihta oma oda. Seepeale tulid merest kaks suurt madu ja põimusid ümber Laokooni ja tema mõlema poja ning surmasid nad.
Lärmakas Sixtuse kabelis, kuigi kõikjal on vaikust nõudvaid silte ja karabinjeere, altariseinal on stseenid Viimsest kohtupäevast ning laes imeilusad Michelangelo freskod maailma loomisest. Pattulangemislugu reedab suure kunstniku naistepõlgust - madu on naise näo ja rindadega.
Rooma
Jalutuskäik Euroopa kultuuri hälli Rooma tänavatel viib meid piaza di Spagna'le, mis on kuulus oma treppide ja Kolmaimi kiriku poolest ning barokse piazza Navona kuulsate purskkaevude juurde. Fontana Trevi, arhitekt Nieola Salvi poolt loodud, on Rooma ilusaim ehe. Vesi pärlendab päikesepaistes Neptunuse ja teda ümbritsevate triitonite skulptuurigrupi vahel, kust purskab rohe-siniseid veejugasid. Siin tuleb üle õla visata vette üks münt, tagamaks oma peatset naasmist.
Maailmakuulus vare Colosseum on oma kohal seisnud juba ligikaudu kaks aastatuhandet. 50 tuhat pealtvaatajat mahutava vägeva sammaskäikudega ehituse algatas Vespasianus 72. a. Ülikud ja pööbel istusid eri korrustel, nautides areeni keskel toimuvaid veriseid etendusi. Ladina tarkusetera "Homo homini lupus est" hingas siin küll tõele lausa kuklasse.
Ehitis, mis pole varemeis, on Panteon - ilma akendeta ruum, kuhu paistab valgus ülalt kuplist 9 m laiast alati avatud august alla. Siin asuvad Raffaeli ja Vittorio Emmanuele hauad. Viimane oli Sardiinia kuningas, kes 1861. a ühendas kõik Apenniini poolsaare riigid, Sardiinia ja Sitsiilia ühtseks kuningriigiks. Hästi säilinud ja glorioosne Vittorio Emmanuele monument asub Kapitooliumi künkal.
Roomas näib üldse valitsevat vana vaim, tänapäev elab otsekui loorberitel puhates, nii enesekindel, et ei suvatsegi endast midagi näidata . Selleks, et tunnetada praegusaja Itaaliat, tuleb astuda sisse mõnda neist lugematutest tänavakohvikutest, võtta istet ja einestada. Tassi kohvi juues silmitseda mööduvaid inimesi ja lasta ajal voolata. Osavatele suhtlejatele itaallastele on väga tähtsad tutvused ja isiklikud teened, mille kaudu aetakse korda palju igapäevaelu asju. Seetõttu lokkab riigis korruptsioon, ehkki enamuse aega on võimul olnud kristlik-demokraatlik partei. Nii nagu mujal Euroopas on ka siin tendents ilmalikustumisele, mida ei takista isegi katoliiklusest läbiimbunud kultuur.
Itaallaste kõige tähtsam söögikord on õhtul: pasta eelroana, praad, magustoit ja vein. Hommikul söövad nad kohvi kõrvale saiakest dzemmi ja võiga. Lõunaks kerget salatit, näiteks tomati ja pehme mozarellaga. Aga laias laastus võib itaalia toidud, mida pakutakse restoranides ja toidubaarides, võtta nimetaja alla sai lisanditega: pasta, tortelliinid, pitsa, panini, tramezzini, koogid, küpsised. Kohane oleks lugeda Itaalias "Meie Isa Palvet" asendades salmis Mtt 6:11 "Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev" sõna "leib" sõnaga "sai". Lisaks kuumadele jookidele pakutakse toidu kõrvale peamiselt veini (näiteks kvaliteetveinidest meilgi tuntud Chianti't), mineraalvett ja populaarset grappa't (viinamarjapuskarit, mille kangus on 40°).
6. päev -Vesuuv
Vesuuv on Euroopa kuulsam tulemägi, mida külastab aastas ligi miljon turisti, rahvasuu nimetab seda ka "kuradi katlaks". Üle tuhande meetri kõrguse hiiglase otsa saab tõusta bussiga üsna kõrgele ja need mäenõlvad on meelikõditav elamus, mida toetab ebaharilik looduspilt. Nõlva mööda üles kraatri servani matkamine on igati jõukohane ka tasase maaga harjunud inimestele, kuigi jalge all on hangunud laava ja kohati üle labajala ulatuv liivaga segatud tuhk ning kiviprügi. Tippu jõudes kaotab väsimusepisiku piltilus vaade Napoli lahele ja ümbritsevatele pruunidele tardunud laavaväljadele. Üks Vesuuvi legendidest pajatab kolmest viinamarjast, mis leiti pärast vulkaanipurset. Kristus andis igale ühe oma elustava pisara ja neist sai alguse kolm kohalikku viinamarjasorti, millest valmista takse valget, roosat ja punast värv aperitiivi ja likööri vahepealset jooki - Kristuse pisarad ehk "la erimae Christi". Kummaline, et inimesi ei kohuta elav vulkaan, vaid siin kasvatatakse viinapuid ja ehitatakse uuesti üles oma elu - jalamil elab ligi miljon inimest. Uinunud tuldpurskav mägi on otsekui šampusekork - kui seda kõvasti loksutada (näiteks maavärin), tuleb võimas purse ja sisemus võib peaaegu põhjani tühjaks joosta. Aktiivsuse suurenemist ennustavad ette piirkonnast põgenevad linnud ja loomad. Eelmisel korral hävis kümmekond kilomeetrit Vesuuvi suust eemal asuv Pompei linn, mis nüüd on välja kaevatud, et juhuse tahtel taas kord maetud saada. Uus purse peaks tulema jälle väga võimas. Praegu võib tuulevaikse ilmaga kraatri kohal väävlivingu haista, muud saatanlikku see päratll suur lehter ei ilmuta.
Pompei - surnud linn
24. oktoobril 79. aastal Vesuuvi poolt hukatud Pompei kaevati 6 –7 meetrise tuhakihi alt välja alles 19. sajandi lõpus. Vulkaani jalamil asuvad varemed annavad suurepärase ettekujutuse sellest, milline oli roomlaste elu keisrite aegu.
Sammastega templid, kaubatänavad, pagaritöökojad, ülikute majad, veskid, köögid, templid, basii1ika, teatrid, termid- kõik annab aimu kunagiste vanaaegsete linnade möödunud hiilgusest. Tuha all konserveerusid hoonete seinamaalingud ning põrandate ja kõnniteede mosaiigid ...
Üllatavalt hästi on säilinud pronksskulptuurid, mille paremik on ära viidud kunstihoidlatesse. Tänavad on sirged ja kivisillutistega, majad ridamisi üksteise küljes nagu vene küladeski (bütsantsi mõju). Katuseid ja lagesid pole - need langesid laavatuha all sisse. Kui Pompeid hakati 6meetrise kihi alt välja kaevama, siis valati tühimikud kipsi täis. Nõnda valminud lämbumiseelses seisundis inimfiguure, mõnel käed näo ees, on võimalik Pompeis vaadata, dramaatilisemad on hoiul Napoli muuseumis.
Mida rohkem lõuna poole, seda itaalialikumaks hakkab poolsaareriik muutuma ehk meenutama filmides ja postkaartidel nähtut. Napoli lahte piiravad kaunid kaljusaared ületavad kõik kujutlused. Capri, kõige populaarsem saar Itaalias, asub Sorrentost vaid
pooletunnise tee kaugusel. Laevasõit sinna läbi soolase merevett täis tuule valmistab ette vaimu ja ärgitab meeli iga saarele läheneva meetriga. Saar on ilus igast küljest vaadatuna: üks suur ja liikuv pilt värvidemängust, kus hallid metsikud rahnud on kirjatud roheliste tupsudega, sinises pilvitus taevas paistab alati päike ning soojus ja valgus võimendavad lõunarnaise looduse kirevust. Kohale jõudes asume avastusretkele mootorpaadiga ümber saare. Kõrged ja järsud, võlvide ja eenditega kaljud langevad peaaegu püstloodis vette.
Saarekaljustiku sees asuvad koopad - grotid, mis helklevad mitmes värvitoonis. Salapärane Grotta Azzurra on siniselt küütlev urge, kuhu madala sissekäigu tõttu pääseb ilusa ilma korral üksnes väikese paadiga.
Marina Grandest (pisike sadamalinn) aste ülespoole jääb Capri linn, kus on kütkestavad lopsaka taimestiku ga avalikud aiad, kuulsam neist Aphrodite purskkaevuga Augustuse park. Lõputult lõunamaiseid lilli, ilutaimi, oliivi- ja magnooliapuid. Sidrunipuud, oleandrid ja kaktused kasvavad siin puukõrgusteks ning aaloed laiutavad vabalt oma lehti üle müüride, mis on seda imetabasem, et tegemist on kiviste kaljusaartega. Bussisõit viib mööda kitsaid serpentiinteid kõrgele mägedesse saare suuruselt teise linnakesse Anaeaprile. Rohkem linnu saarel polegi.
See rohelusse uppuv linnake on kuulus oma võrratute luksuselamute poolest, millest külastatavamad on Tiberiuse Villa Jovis ja Rootsi arsti Axel Munthe rajatud Villa San Michele.
Siinkandis tulebki lihtsalt mõnuleda varjulistes terrassibaarides, limpsides kohalikku sidrunilikööri "Limoncellot" või lesida Aadria mere soojas soolases vees lahke päikese käes, kus albatrossid teevad päevitajate kohal naudisklevaid tiire. Saare ritsikate ennastunustav, meeliuinutav saagimine uinutavad aja ja elurnured. Capri on väga kallis, aga ravim aja ja kiirustamise vastu ongi hindamatu.
8. päev – Kesk- Itaalia Marche maakond
Ületame poolsaart pikisuunas jaotava Apenniinide mäeaheliku, et jõuda Aadria mere rannikule. Apenniinide kõrgus on 2912 m. Suurim mägi on EI Sasso, mille alt läbi kaevatud tunneli pikkus on üle kümne km. Kesk-Itaalias Marche maakonnas asuvad Euroopa suuremad jõe poolt uuristatud maa-alused koopad. Frasasso tohututes allmaasaalides kasvavad mineraalide rahustavas vaikuses üksteise poole stalaktiidid ja stalagmiidid [Frasassi].
San Marino
Mägedes, mis näevad õhtu saabudes üha metsikumad välja, asub Euroopa vanim riik - San Marino. Riigile pani aluse Marini nimeline kiviraidur, kes kristlaseks saades pidi põgenema keiser Diocletianuse tagakiusu eest. Üks rikas kristlasest daam kinkis talle maa ja sellel maal asubki linn praegu. Linnupesariigi läbimõõt kõige laiemast osast on 12 km. Majakesed asuvad tihedalt üksteise vastas, poekeste akna- ja ukseluugid kutsuvalt avali. Õued on suletud, aga katustel on sellised oaasid, mida tänaval kõndides ettegi ei kujuta. Suurem tuluallikas on siin kaubandus - puuduvad tolliformaalsused. Linna kaitsevad pühakud San Marini San Leo, San Agatha ja tüsedad kindlusemüürid, millelt avanevad hunnitud vaated Kesk-Itaalia tasandikele.
9. päev - Veneetsia
Mootorpaadiga keset merd asuvasse muinasjutulisse Veneetsiasse saabudes on otse ees Suure kanali suue ja doodzide (vana Veneetsia riigi valitsejad) gooti stiilis sammasrõdudega marmorpalee. Aadria kuninganna on üks ainulaadsemaid linnu, kus kogu elu on surutud ahtale maaribadele kanalite vahel. Linn tekkis pärast Rooma riigi kokkuvarisemist, kui mööda maad liikusid barbarite jõugud hobuste seljas. Laguuni saartele (118 saart, praegu alles jäänud kümmekond) põgenenud inimesed ehitasid siia linna. Kaupmehed rikastusid tänu kaubandusele idamaadega ja tõusid aadlikega samale tasemele. Endisest doodzide hiilgusest on järel veel üsna vähe ning pigem jääb
mulje hääbuvast, umbunud, mustast ja kehvast elust. Palee ees loksuvad süsimustad kirstjad gondlid - vesitänavate liiklusvahendid, kus sõudja seisab ahtril püsti. Veid aega tagasi gondoljeerid veel laulsid, praegu kohtab lauljaid vähe, aga elamust pakub kallile hinnale vaatamata nende zongleerimine läbi kitsamate ja laiemate kurviliste kanalite kindlasti.
Gondlisõidul näeb Veneetsia aknapüüneetendusi, mis tekitavad igatsuse Veneetsia veebruarikuiste maskikarnevalide järele. Siin on just õige koht neid pidada - armastus, seiklus, salapära ja muinasjutt ootavad iga nurga taga. Vesi loksub siin vastu lävepakku ja romantilisele kohtamisele saab gondliga popserenaadi lauldes:
Serenata
Serenata mica della Luna
se la canti portera fortuna. Serenata
serenata.
Autosid, mootor- ja jalgrattaid siin ei ole, kõik liiguvad kas jala või veesõidukitega. Vesi joodab, sõidutab, veab, ühendab ja on kanalisatsiooni eest. Kõrged mitmekordsed majad kerkivad otse vesisest peauulitsast, kõrvaltänavad on koridorisarnased kitsasteed, kus vaevu kahekesi küljetsi kõndima mahub. Lugematud käänakud moodustavad labürinte, milles võib hõlpsasti ära eksida ka kaardi olemasolul. Ehitused on vanad ja pleekinud, aga samal ajal ikkagi arhitektuursed vaatamisväärsused oma uhkete rõdudega ja marmornikerdustega [lagunenud], nii et kõrgele vaatamine võtab kaela kangeks, aga alumine vaade on pideva inimvoo tõttu peidus. Kõige rohkem keeb Veneetsias elu Markuse platsil, kus asub samanimeline torn ja kirik - hilisbütsantsi stiilis, romaani ja gooti mõjutustega, kullakarva mosaiikmaalingute ja ümarate kuplitega imeilus ehitis. Sellel väljakullausa voolab turiste eri kultuuridest ja kaubitsejaid, kes võistlevad peenete äridega, mis pakuvad kuulsat Murana klaasi, pitsilisi päevavarje ja sulgedega karnevalimaske. Siin mängivad vabaõhuorkestrid, sõlmitakse abielusid ja siin elutsevad kuulsad Markuse platsi tuvid, kes piiravad aplalt neid peo pealt sööta üritavaid turiste.