« Tagasi

Emmed emotsioonijahil

Riina Mägi Vooremaa(2007), 10. mai, nr. 52, lk. 4.

 

Kuus ema, viisteist last ja kolmkümmend pilti — selline võiks olla nädal tagasi Jõgeva linnaraamatukogu lugemissaalis avatud näituse "Tee minust pilti, emme!" valem. „Me ei taha nende piltidega näidata, kui ilusad lapsed meil on, vaid me püüdsime piltidele jäädvustada nende erinevaid emotsioone," ütles näituse korraldamise eestvedaja, aastase Joosepi ema Hele.

Hele, Anu, Karmen, Ele, Marika ja Helbe (et perekonnanimed näitusega seotud trükistes sihiteadlikult mainimata jäeti, ei hakka ma neid avalikustama ka siin) kohtusid mullu novembris Tartu Rahvaülikooli poolt Jõgeval korraldatud Gordoni perekoolitusel. Ja avastasid, et neil on palju ühist ning et neil on üksteise seltsis väga huvitav ja rikastav olla. Järgmisena tegid nad koos läbi sama rahvaülikooli fotokursuse Noh, ja sealt polnud siis ju enam kuigi pikk maa mõtteni panna välja ühine fotonäitus.

Materiaalse poole pealt tulid appi Kultuurkapitali maakondlik ekspertgrupp, Tartu Rahvaülikool ja Jõgeva linnavalitsus, linnaraamatukogu võttis näituse oma katuse alla ning vabakutseline fotograaf Johannes Haav hakkas tehniliseks toeks: skaneeris paberkandjal fotod, korrigeeris piltidel arvutis värve ning trükkis need A4 formaadis paberile.

„Poleks uskunudki, et väike töötlemine ja suur formaat fotole nii palju juurde võivad anda!" imestas kolme tütre ema Ele.

Tegi imet

"Juhan suutis meie piltidega imet teha!" lisas viie lapse ema Marika. „Fotodel endil on aga kalduvus aja jooksul huvitavamaks minna: mõnikord avastad alles aasta või paari pärast, kui põnev või armas hetk sai pildile talletatud."

Anu, kelle kaks last juba täiskasvanud, üks aga alles koolieelik, oligi välja otsinud ka paari aastakümne tagused mustvalged fotod.

"Neid sai veel ise pimikus ilmutatud," ütles Anu. "Nüüd vajutad ju ainult kaameranuppu!"

Nüüdseks juba täiskasvanud tütre ja poja käest küsis Anu igaks juhuks järele, kas nad ikka lubavad oma lapsepõlvepilte näitusele panna.

"Neil polnud selle vastu midagi, sest kes neid selliste piltide pealt ikka enam ära tunneb," ütles Anu muiates. "Vanaema käest, kes samuti ühele pildile jäänud, ei saanud ma paraku enam luba küsida: teda meie hulgas enam pole."

Fotokursusel käimise kõige otsesemaks tulemuseks oli Anu sõnul see, et perre sai soetatud digifotoaparaat.

„Kinkisin selle mehele, siis saan tema käest laenata," ütles Anu.

Kõige raskem oli kuue näituseautori meelest suurest hulgast fotodest viie näitusele mineva välja valimine.

"Et igaüks paneb välja täpselt viis fotot, oli kindel nõue, sest muidu oleks näituse eelarve lõhki läinud," ütles Hele. "Aga katsu sa viit välja valida, kui iga pildi taga on su enda ja su lapse emotsioonid!"

Maailm värvilisemaks

Lõpptulemusega jäid emmed ise siiski üsna rahule.

"Natuke kripeldab ainult sellepärast, et nüüdseks on juba natuke paremaidki pilte arvutisse kogunenud," ütles kahe lapse ema Helbe. „Oleme Helele hirmus tänulikud, et ta sellise asja ette võttis ja meid tagant utsitas."

Marika meelest oli vahva juba seegi, et näituse avamisel üksteise pered ära nähti.

"Isekeskis oleme palju kokku saanud, aga lapsi olime näinud ju ainult piltide pealt ja abikaasadest ainult kuulnud," ütles Marika. "Mina tunnen küll, et olen tänu perekoolitusele ja fotokursusele leidnud väga toreda sõpraderingi, kellega igasuguseid probleeme arutada ja lihtsalt koos olla."

Fotonäituse tegemine oli kuuele emmele võimalus end tavapärasest oluliselt erineval viisil teostada ja tunda end loomingulise isiksusena. Ning avastada üllatavaid tahke ka oma laste isiksuses. Mõnikord tulevad need fotol paremini välja kui niisama suheldes.

"On hea tunda, et inimesed, kes tahavad midagi ise teha ja endast teistele anda, pole end veel sugugi sulgenud lõpmatusse mammona-, töö- ja tarbimiskapslisse ning et on inimesi, kellega koos tegutsedes muutub maailm värvilisemaks," kirjutas Hele näitusevoldiku tekstis. Jääb üle vaid temaga nõustuda.

Eriti hästi sobib emmede lapsepildinäitus muidugi praegusesse emadepäeva eelsesse aega. Näha saab seda aga mai lõpuni.