Rutt Rimmel Vooremaa(2007), 1. november, nr. 125, lk. 6.

 

Jõgevamaa raamatukoguhoidjad on ikka olnud veidi isepäised, eriti selles osas, mis puudutab reisimist. Ei sobi meile reisibüroode poolt hästi ärakorraldatud ja sissesõidetud reisiprogrammid, meie tahame midagi erilist. Tänavusuvine reisiprogramm „Kirjanduslik Prantsusmaa" sai kokku pärast hulka telefonikõnesid, vaidlusi, materjalide otsimist ja koosistumisi Tensi-Reiside esindajaga.

Reis viis meid armastatud kirjanike ja kirjandustegelastega seotud paikadesse Normandias, Loire'i jõe orus ja Pariisis. Et kümmekond kohta üle jäi, kutsusime kaasa kolleege teistestki maakondadest.

Pikal teekonnal läbi Rootsi, Taani ja Saksamaa kuulame loenguid Prantsusmaa ajaloost, elust ja kommetest. Tervelt kolm tundi kulub kuningate tundmaõppimiseks — on ju nemad Loire'i oru lossides toimunu peategelased. Läbime ka meeldetuletuskursuse Normandias sündinud ja elanud kirjanikest. Samal ajal piserdab vihm bussiaknad mustriliseks ning Prantsusmaa tervitab meid lausa paduvihmas. Läbi uduloori vilksatab hetkeks päike, sadu vaibub ja lõunakaares ilmub nähtavale vikerkaare värviriba. Kas eesolevad päevad tulevad niisama värvikad?

Tutvumine Prantsusmaaga algab kuurortlinnas Dieppe'is, mille lähedal on sündinud Guy de Maupassant ja Alexandre Dumas vanem. Maupassant'i sünnikodu, 16. sajandil ehitatud Miromesnil' lossi kaardi järgi ülesleidmine pole lihtne, sest see turistide poolt veel vallutamata paik on metsa sees peidus. Jõuame siiski kenasti kohale ning meie ees avaneb majesteetlik vaade punatellistest häärberile. Loss on erakätes ning avab uksed külastajaile alles pärastlõunal. Maupassant'i paljude teoste sündmustik hargnebki just siin — Normandia väikestes külades, roheliste põldude ja õunaaedade vahel.

Etretat's, valgete ookeani uppuvate kaljude, ilusate vahvärkmajade ja rohkete lilledega väikelinnas kirjutas Maupassant oma romaani "Pierre ja Jean". Siin seikles ka Marice Leblanc'i legendaarne kangelane Arsene Lupin. Külastame Leblanc'i majamuuseumi, mis on suuresti seotud tema lemmiktegelasega. Nagisevad trepid, äkitselt süttiv valgus, ootamatult käivituv filmilint, peeglisse ilmuvad Lupin'i erinevad näod — kõik see on nõiduslik ja veidi sürrealistlikki.

Ööbimispaigaks oleme valinud Granville'i — linna, mille maalilisust ja sadama lummavat saginat on vaimustusega kirjeldanud Stendhal, Jules Michelet ja Victor Hugo.

 
Tipphetk käsikirjadega

 
Raamatukogutöötajate jaoks kujuneb üheks tipphetkeks kindlasti Avranche'i linnakeses asuva käsikirjade muuseum-raamatukogu külastamine. Siia on koondatud üle 200 Mont-Saint-Micheli kloostri raamatukogu käsikirja, millest vanemad on pärit 9. sajandist. See on üks huvitavamaid keskaegsete käsikirjade kollektsioone Prantsusmaal. Vana kindluse müüride vahele on arhitektuuriliselt põnevalt ehitatud ülimalt kaasaegne muuseum, kus iidsetele käsikirjadele on tagatud ideaalsed säilimistingimused. Väljapanekud jutustavad külastajale lugusid ja legende siinsete pühakute ja palverändurite elust, kloostri rajamisest merest tõusvale üksikule kaljule, käsikirjade kirjutamise saladustest, keskaegsetest materjalidest ja töövahenditest, aga ka trükikunsti leiutamisest kuni digitaalse raamatu sünnini välja.

Süngete müüridega piiratud mereäärset St. Malo'd on nimetatud korsaaride ja maadeavastajate linnaks, siin on sündinud ja elanud kirjanikud Hugues-Felicitè Robert de Lammennais ja Francois-Rene de Chateaubriand. Viimast peetakse prantsuse romantismi isaks, kelle üleeuroopaline mõju ulatus juba 19. sajandil eesti kirjandusse. Linnamüüridelt saame heita pilgu rannikulähedasele kaljusaarele Grand Be'le, kus kirjanik on leidnud oma viimse puhkepaiga. Mõõna ajal on võimalik jalgu märjaks tegemata külastada tema hauaplatsi. Lihtsal kiviristil pole märgitud ei nime ega aastaarve.

Uinuv kaunitar

Normandia on hoidnud meid vihmast prii, sõit Loire'i poole sisemaale kulgeb aga koos mitmete tugevate sajuhoogudega. Ja jälle ilmub meie teele vikerkaar, mis seekord ulatub poolkaarena üle kogu taeva, toetades üht serva pidi lausa maanteele. Sõidame vett pritsides otse läbi vikerkaare.

Ussè loss asub keset paksu ja sünget Chinoni metsa, kuhu viib kitsukene, bussiga vaevalt läbitav tee. Just Ussè muinasjutulossike oma romantiliste tornide ja tornikestega on olnud inspiratsiooniallikaks jutuvestja Charles Perrault'le kuulsa uinuva kaunitari ehk Okasroosikese loo kirjutamisel. Kompleksi kuulub ka lossikirik, millele heidavad varju kaks iidset seedripuud, mis legendi kohaselt on istutatud kirjanik Chateaubriand'i poolt.

Villandry lossi hooned ei ole nii suurejoonelised, ometi on Honore de Balzac seda oma lemmiklossiks pidanud. Lossi võlu on tema renessanssaedades, mis taastati 16. sajandist pärit käsikirjadelt leitud jooniste ja kavandite järgi. Aiad on rajatud kolmele eri tasandile, terrassid ääristatud pärnapuude, pukspuuhekkide ja viinamarjapõõsastega. Kõnnime armastuse aias, muusikaaias, aga ka kapsa- ja kõrvitsapeenarde vahel. Istume veeaias tiigi kaldal ning naudime pärnaõite magusat aroomi. Unistuste puhkus...

Loire'i oru romantilisima, üle Cheri jõe viivale sillale rajatud Chenonceau lossi, mida on nimetatud ka kuue daami lossiks, üheks majaemandaks oli 18. sajandil madame Dupin, kirjanik George Sandi vanaema. Ajal, mil tema juures töötas koduõpetajana Jean-Jacques Rousseau, kujunes Chenonceau's üks oma aja kuulsamaid kirjanduslikke salonge. Siin käis koos tuntud prantsuse intellektuaale, nende hulgas Voltaire, Charles de Secondat Montesquieu, Denis Diderot jt. Just siin, jälgides madame Dupini poega, arvatakse Rousseau olevat märkmeid teinud oma kuulsa „Emile" tarbeks.

Da Vinci jälgedes

Leonardo da Vincigi elas ja töötas oma viimastel eluaastatel Loire'i orus. Kuningas Francois I andis tema käsutusse väikese Clos-Lussé lossi, kus tänapäeval on avatud kunstniku majamuuseum. Kõnnime Leonardo ajastut kajastavates eluruumides, kus ajastu hõng on selgemalt tunda kui kusagil mujal. Seintelt võime lugeda suurmehe geniaalseid ütlusi ja luuleridu. Alumisel korrusel eksponeeritakse tema kui leiutaja jooniste järgi valmistatud masinate vähendatud mudeleid, mis osutuvad ka tehnikavõhikust raamatukogutöötajale äärmiselt põnevaks. 40 masinat 400 aastat ajast eest! Lossi juurde kuulub veel Leonardo da Vinci teaduspark, kus osa leiutistest on valmis ehitatud originaalsuuruses ja mõned isegi töötavana. Siin näeme pöörlevat tanki, kuulipildujat, lennukruvi, veevõtumasinat jm. Puude vahele on riputatud Leonardo hiigelsuured ja läbipaistvad joonistuste koopiad ning fragmendid maalidest. Isegi giid on vaimustuses — ka tema on siin esimest korda.

Päeva lõpetame Loire'i oru kõige säravama, renessanssarhitektuuri pärliks nimetatud lossi, Chambord' lossi külastamisega. Arvatakse, et selle ehituse kavandite autoriks võis olla Francois I ettepanekul Leonardo da Vinci. Läbi tiheda metsa ehk endise jahipargi suurele lagendikule jõudnud, küsime endalt: on see miraaž või lehekülg muinasjuturaamatust? Oleme päeva jooksul lähemalt tutvunud nelja lossiga ja mitmest veel möödagi sõitnud, aga niisugust suurejoonelisust pole me osanud oodata. Valgest kivist hoone, ümarad ja kandilised tornid, katuseakende ja rõdude rägastik, kaunistused loomakujude ning lillornamentide ja sümbolitega — siin võib näha kuningate suurusehullustust. Eks seda lossi kasutatigi peamiselt õukondlaste pidutsemiskohana. Meie jaoks on tähtis, et siin etendati õukonnale tuntud autorite näidendeid. Nende hulgas esietendus ka Moliere'i proosakomöödia "Kodanlasest aadlimees".

Vihmane Pariis

Normandia ilust ja losside võlust hingetud, toob saabumine tuulisesse ja vihmahoogudega Pariisi nii mõnelegi pettumuse. Rodin'i kunsti naudime vaid majamuuseumis sees, õueskulptuuride vaatamiseks läheb vaja väga suurt vihmavarju. Luxenbourgi pargi ilu ja hiilgus jääb üldse nägemata, nii tugev on sadu.

Reisi kirjanduslik kava viib meid lausa kahte surnuaeda. Viime lilled Eduard Viiralti hauale Pere-Lachaise'i kalmistul ning seisatame hetkeks ka teiste suurkujude hauakivide ees. Kirjanikest on siia maetud Honore de Balzac, Jean-Baptiste Moliere, Henri Barbusse, Jean de La Fontaine, Marcel Proust, Gertrude Stein, Oscar Wilde jt. Tavareisijale (loe: reisibüroodele) suhteliselt tundmatule Montparnasse'i kalmistule on maetud kirjanikud Guy de Maupassant, Charles Baudelaire, Samuel Beckett, Maurice Leblanc, Jean-Paul Sartre jt. Kahjuks peame meile huvipakkuvad hauaplatsid viletsavõitu kalmistuplaani järgi ise üles otsima. Lausa auküsimuseks saab Maupassant'i haua leidmine: on ju meie reis just temaga palju seotud olnud. Ja seal ta puhkabki, õitsev roosipõõsas kalmu ehtimas!

Reisi viimase ettevõtmisena ronime treppidest üles kõrgele Montmartre'i mäele Sacré-Coeur'i kiriku juurde, kust avaneb võrratu vaade vihmamärjale suurlinnale. Ja äkki ilmub õhtutaevasse Pariisi katuste kohal vikerkaar, seejärel aga veel teinegi. Kaks vikerkaart Pariisi kohal — milline vaatepilt! Ja siin sünnibki idee nimetada meie reisi REISIKS VIKERKAARE ALL.

Ka järgmiseks aastaks on raamatukogutöötajatel plaanid tehtud. Nimelt sõidame lusiaanide eepose jälgedes Portugali avastama.