Ajalookonverents lõi silla mineviku ja oleviku vahel
Raivo Feldman Vali Uudised(2006), 5. juuli, nr. 50, lk. 4.
Põltsamaa linna juubelipidustused toimusid põhimõttel "igaühele midagi". Juubelipidustuste raames toimus konverents "Põltsamaa eile, täna, homme". Keda ei köitnud sportlikud üritused või meelelahutusprogramm, sai konverentsil oma vaimu värskendada.
Konverentsil esinesid lektoritena Helen Piisang, kes andis ülevaate Põltsamaa linnast aastatel 1925-1939. Vilja Roots iseloomustas teenekamaid tegelasi Põltsamaa linna algaastatest ja nende tegemisi. Arho Tuhkru kõneles Põltsamaa linna aukodaniku hr. Herbert Kuurme ennastohverdavast tegevusest Põltsamaa kiriku taastamisel ja pärandi hoidmisel. Sirje Undusk andis ajaloolise ülevaate rahvaraamatukogudest Põltsamaal ning linnapea hr. Jaan Aiaots tutvustas huvilistele Põltsamaa linna aastal 2006.
Valgustusajastu Liivimaa vaimne isa Hupel tegutses Põltsamaal
Kuigi Eesti ajaloolased püüavad Hupeli tegemised ja tähtsuse maha vaikida, oli tegemist siiski äärmiselt aktiivse ja viljaka inimesega Eesti kultuuriloos. Hupel oli pikka aega Põltsamaal pastoriks, ega soovinud siit lahkuda. Piirkond oli viljakas ja rikas ning tänu sellele oli ka pastori elujärg muretu ning võimaldas tegeleda Eesti kultuuri arendamisega.
Hupel sai kirjamehena esmakordselt tuntuks 1766. aastal Peter Ernst. Wilde meditsiinilise ajakirja "Lühhike öppetus" tõlkimisega eesti keelde. 1771. aastal tõlkis Hupel eesti keelde meditsiinilise raamatu "Arsti ramat nende juhhatamiseks, kes tahtwad többed ärraarwada ning parrandada". Riia raamatukaupmehe Johann Friedrich Hartknochi toetusel asutas Hupel 1770. aastate algul Põltsamaal lugemisseltsi, mis tegutses 1790. aastate lõpuni. Tegemist oli esimese lugemisseltsiga Eestis, millest said alguse teised lugemisseltsid ja rahvaraamatukogud.
Raamatukogude traditsiooni jätkab tänasel päeval Põltsamaal Jõgeva maakonna
Keskraamatukogu, mis on väga hästi varustatud nii raamatutega kui ka tänapäeva raamatukogus vaja minevate tehniliste vahenditega.
Pärandihoidja
Herbert Kuurme pole asjata Põltsamaa linna aukodanikuks nimetatud. Tänu tema julgusele ja pealehakkamisele sai Põltsamaa kirikust esimene pärast suurt hävitavat sõda taastatud kirik Eestis. Taastamine toimus Stalini ajal ning oli seetõttu seotud väga suure riskiga nii hr. Herbert Kuurmele, kui ka tema mõttekaaslastele.
Taastatud kiriku pühitsemine toimus juba 1952. aastal, kuigi esialgu ilma kirikutornita, mis valmis aastal 1969.
Kirikus talletatakse koguduse ja seega ka piirkonna ajalugu. Nii on see ka Põltsamaal ja kuigi Stalini ajal ning ka pärast seda sooviti kiriku arhiiv Põltsamaalt korduvalt ära viia, suutis Herbert. Kuurme selle siiski säilitada. Kogu kiriku arhiiv asub ka tänasel päeval siin, mitte kusagil kaugel mitmesse kohta laialipaisatuna. See annab tõsisele huvilisele hea võimaluse piirkonna ajaloopärandiga tegelemiseks.
Pole midagi uut siin päikese all
Esimese iseseisvusaja omavalitsuse probleemid olid üsna sarnased tänase päeva probleemidega. Koolimajade ehituse ja remondiküsimused oli päevakorral siis ja on ka nüüd. Teedeehitus ja remont olid olulised siis ja on teravalt päevakorras ka nüüd. Tervishoiuküsimused vajasid lahendamist ja vajavad ka nüüd lahendamist jne. jne.
Põhilised erinevused tu1enevad materiaaltehnilise baasi erinevustest. Kui varem oli elektrijaam linnale eluliselt vajalik, siis praegu räägitakse küll elektrijaama taastamisest, kuid ei unustata mainida, et siin toodetav elektrienergia omab marginaalset tähtsust. Esimesel iseseisvumisajal peeti eluliselt tähtsaks raudteed, millest täna üldse ei räägita. Räägitakse gaasitrassist, mille ehitamine ei olegi nii kindel kui arvata võiks. Pole võimatu. et gaasitrass jääbki ehitamata nagu kunagi raudtee.
Probleem number üks oli ja on muidugi rahapuudus. Rahapuudus oleks nagu loodusseadus, mis kehtib alati ja kõikjal. Samas sunnib vähene raha tõsiselt mõtlema ja arenguprioriteete paika panema.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Põltsamaa linn oli, on ja loodetavasti ka jääb. Kindel on see, et ka probleemid olid, on ja jäävad.