Lugemine jääb lugema
Jüri Leesment Vooremaa(2006), 21. oktoober, nr. 122, lk. 2.
Eile alanud üleriigiliste raamatukogupäevade juhtlauseks on "Lugedes rikkamaks". Raamatud ja lugemine loevad ja jäävadki lugema ka tänasel infoajastul, õpetades mõtlema ja tunnetuse tagamaid tajuma.
Seda, et raamatuid loetakse üha vähem ja vähem, võetakse selles väsitavas võidujooksus materiaalsete hüvede poole kahjuks enamasti paratamatusena. Pole lihtsalt aega ja tuhat muud põhjust. Paraku viib taoline suhtumine meid arengus hoopis tagasi.
Sõnad, mida ei loeta
Infoallikana on raamatu roll uute võimaluste tulvas muidugi pidevalt kahanev. Aga tunnetuslikult on see jääv, kuigi järjest elitaarsemaks muutuv. Ja Eesti, kus lugemisharjumus mingil hetkel erandlikult suureks tõusis, on siin muu maailmaga ühtlustumas. Seekord siis halvas mõttes.
Haritlaste poolt pidevalt esile toodud probleemid, nagu madal funktsionaalne kirjaoskus, abitus eneseväljendamisel, suutmatus seoseid näha ja lugemisharjumuse üldine allakäik on meedias ikka aeg-ajalt tähelepanu all. Ei saa öelda, et asjade muutmiseks midagi ette poleks võetud, ent ka siin jäävad sõnad vaid sõnadeks. Mida kas ei loeta või ei saada neist aru.
Hakata seletama raamatute lugemise tähtsust sellele, kes neid kunagi pole lugenud, on täiskasvanute puhul enamjaolt kasutu, väheste eranditega. Laste puhul on võimalusi ning neid ei tohi maha magada.
Kui rahvas enam raamatuid ei loe, olgu põhjus milline tahes, on vaimses mõttes tegemist samasuguse tulevikku ähvardava reaalse ohuga nagu see, kui naised enam lapsi ei sünnita või mehed end surnuks joovad.
Lugemine on töö
Iseenesest heade asjade, nagu televisiooni, arvutite ja interneti võidukäigu kõige kurvem kaasnähe on lugemisharjumuse kadumine ja kõik sellest tulenev. Paraku ei ole tundide kaupa kiiresti liikuvaid olendeid jälgiv arenev olevus võimeline süüvima asjade sisusse, ehitama endale sobivas tempos üles loogilisi mõttekäike, nagu seda on võimalik teha lugedes.
Nii valmistab ta oma tulevikku ette vaid mingi samasuguse nuppudega asjanduse taga töötamiseks. Loobudes vabatahtlikult mõtlemisest, mis ju tegelikult inimest loomast või robotist kõige olulisemalt eristabki.
Muidugi väljendub lugemus kõige otsesemalt sõnavaras, mille suurus on üks harituse põhinäitajaid. Palju lugenud laps ei peagi eriti reegleid tuupima, vaid kirjutab automaatselt õigesti.
Seega pole lugemine mitte niivõrd ajaviide või meelelahutus, vaid töö. Vaimse tegevuse osakaalu tõusuga üha rohkem. Aga seda on eestlaste muidu terve talupojamõistus tõrkunud vastu võtmast. Ning ütluses, et mul pole lugemiseks aega, nähakse ikka märki tublidusest. Pigem peaks nii mõtlejaist kahju olema. Mina lugevat last kartulit kõplama ei ajaks.
Samas pole ühegi ajastu võimukandjad unistanud ülearu haritud rahvast, sest seda on raske valitseda. Mõnusalt mõistlikud käsitöölised ja kaupmehed on ju kõige alus. Maksavad teadmised, mis on mõõdetavad.
Siiski on viimasel ajal midagi ka paremuse poole liikunud — raamatuid ostetakse tunduvalt rohkem kui kümme aastat tagasi. Lihtsalt rahval on raha rohkem, ent suhteliselt kallid on raamatud ikka. Ometi pole ju kuigi keeruline laps kaasa võtta ja raamatukokku kõmpida ning näidata, kui palju põnevat seal avastamist ootab.
Vaimne kihistumine
Koos varandusliku kihistumisega toimub Eestis just praegu vaimne kihistumine, kus üheks veelahkmeks on see, kas raamatuid, ka ajalehti, loetakse või mitte. Eesootav suur ühtlustamine on järgmine ajaga kaasaskäiv integreerumise aste.
Ei tasu sellest välja lugeda mingit tehnilise arengu vaenulikkust. Ent iga asi omal ajal. Virtuaalsete lõbude lõksu langemine võib kujuneda üsna paheliseks sõltuvushaiguseks, kui seda õigel ajal ei suudeta suunata.
Enamiku tehnilisi probleeme lahendab arvuti inimesest juba täna palju kiiremini. Tunnetuslikke ei üldse ega kunagi. Nii et lugemine loeb. Ja jääbki lugema.