Vaike Käosaar  Vooremaa(2006), 14. oktoober, nr. 119, lk. 5.

Möödunud nädalal sõitis maakonnas ringi komisjon, kelle ülesandeks oli esitatud kandidaatide seast välja selgitada Jõgevamaa Aasta Küla ja Jõgevamaa Aasta Sädeinimene. 

Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse välja kuulutatud konkursile oli esitatud parimatena kandideerima kolm küla ja kolm külaaktivisti. Kõigi nende kandidaatidega käis komisjon kohapeal ka lähemalt tutvumas. Ette rutates peab ütlema, et tiitlit väärinuksid eranditult kõik esitatud, kuigi mõlemas tuli siiski parim välja selgitada. Tulemused on nüüdseks teada, kuid avalikult kuulutatakse need välja ühel ees seisval pidulikul kokkusaamisel. Allpool aga juttu sellest, mida ringkäigul näha ja kuulda oli. 

Rõõmsameelne Meeri ja hakkaja Eha

Jõgevalt alustame kõigepealt sõitu Sadalasse. Sihtpunktiks on endine Sadala rahvamaja, mis praegu on Sadala Külade Seltsi käsutuses. Seltsi esinaise Meeri Ottensoni on esitanud Aasta Sädeinimese kandidaadiks Torma vallavalitsus. Kodukandi maakonnaühendusele saadetud tutvustuses on Meerit iseloomustatud kui üht aktiivsemat Sadala Külade Seltsi asutajat, kellel on oluline osa endise rahvamaja rekonstrueerimisel. Ta on kirjutanud palju kohalikku elu edendavaid projekte, millest enamik on ka teostunud. Meeri on olnud ka nii kohalike kui ka ülemaakonnaliste külaliikujate õppepäevade eestvedaja ning ühisürituste korraldaja. Hinnatud on tema oskus siduda ühistegevusega erinevate põlvkondade inimesi jne.

Kaminaruumist leiame suure laua ümber istumas ühe mõnusa seltskonna. Selgub, et majja on kogunenud piirkonna eakam rahvas, nagu kolmapäeviti ikka. Sedakorda tähistatakse kombe kohaselt korraga mitut sünnipäeva. Enne seda on jõutud koos võimlemist teha ja ees seisvaid plaane arutada. "Meeri ongi see tulesäde, kes meid kodust välja veab. Teame, et kolmapäeviti peame tulema ja hakkame aga rõõmsalt võimlemisega pihta. Talvel on meie ring veelgi suurem," kõneleb üks laua ääres istuvatest memmedest. Teisedki pole Meeri kiitmisega kitsid. Eriti hinnatakse tema rõõmsat meelt ja abivalmidust. Ega Meeri hea suhtlemisoskus polegi imeks panna. On ta ju pikka aega olnud valla sotsiaaltöötaja.

Meeri näitab ruume, mis vanas majas tundmatuseni muutunud, ja valmivat õppeklassi, erilise heameelega aga euroremondi saanud tualettruume, kuhu pääseb ka ratastooliga. Kõneleb sellest, et edaspidi on plaanis rohkem pere- ja lasteüritusi korraldada. "Mis see maja muidu seisab. Lastel on vaja harjutada seltskonnas olemist, tuleb nendega rohkem koos olla," on Meeri kindel. 

Sadalas vahepeal soikuma kippunud kultuurielu oligi hakanud õieti uuesti edenema siis, kui Meeri pensionile jäi ja oli nõus seltsi eestseisja ameti enda peale võtma. "Mul on nüüd aega palju," naerab ta ning ei tee probleemi sellest, et askeldamist on praegu vahest rohkemgi kui tööl käies ning raha ta selle eest ei saa. 

Sõit Peipsi äärde Raatverre sealse külaseltsingu eestseisja Eha Veskimetsa juurde jääb aga ära. Selgub, et Pala vallas on täiskasvanud õppija nädala üritused juba aegsasti alanud ning ekskursioon Narva just sellele päevale sattunud. Meil pole südant Ehat sellest sõidust loobuma keelitada. Nii tulebki leppida peamiselt vallast saadud iseloomustusega, kust Eha Veskimets sädeinimese kandidaadiks on esitatud. Seda kõike, mille poolest teda ümbruskonnas ja kaugemalgi tuntakse, polegi nii vähe. Märkida võiks Raatvere külapäevade ja kohalike pillimeeste päevade korraldamist, murdekeele propageerimist, Veskimetsa talumuuseumi tema enda Vainu talus jne. Peale kõige on teada, et just eelmisel päeval oli Eha võitnud Jõgevamaa Memme tiitli.

Tapikul, vastu Järvamaa piiri

Sadalast asume teele Jõgeva suunas, et sealt edasi Tapiku poole suunduda. Kui juba tükk aega metsade vahel sõitnud oleme ja ühtegi maja vahepeal pole näinud, on maavalitsuse autojuht Priit, kes ilmselt selles kandis varem pole käinud, siiralt veendunud, et sõidame vales suunas ja varsti oleme Järvamaal, sest tema arvates pole võimalik, et Jõgevamaa inimesi üldse nii kaugel elab. 

"Tere tulemast Tapiku metsa!" hüüab särasilmne külaseltsingu eestvedaja Virve Etulaid, kui oleme jõudnud endisse mõisakeskusse, kus raamatukogu juures rõõmustavad silma palli- ja kiigeplats. 

Tapiku küla seltsingu esitas aasta küla nimetusele konkureerima Pajusi vallavalitsus. Veendume meiegi, et hea tahtmise juures on võimalik väikeses kõrvalises paigas lühikese ajaga suuri asju korda saata. Külaelu sai kõige enam hoogu pärast seda, kui Virve oli läbi teinud Kodukandi vabariikliku ühenduse korraldatud külaliidrite koolituse. Esimene külapäev, kuhu rahvast üllatavalt palju kokku tuli, andis indu edasi tegutseda ja isegi Hollandi fondist raha taotleda. See aitas üksjagu. Viimatise saavutusena näitab Virve äsja remonditud ruume vanas mõisaaegses majas, kus ka raamatukogu asub. See kõik on oma jõududega vanast tehtud uus. "Oma poisid tegid, lapsed aitasid lõhkuda. Kõik lõhkusime ära, ajasime põrandad rihti, seina sai ukseauk raiutud," räägib seltsingu eestvedaja Virve vaimustunult. "Siin on natuke veel pooleli. Paar nädalat veel, siis saavad põllumeestel hädalised tööd tehtud ja remont läheb kohe edasi." 

Virve on näinud, et kui vähegi midagi organiseerida ja teha, tuleb rahvast kokku küll. Seda on tunnistanud jaanipäevad, volbripäevad, esimese koolipäeva tähistamine jne. "Siin, metsapõrgus, pole elul midagi häda," naerab ta. Vahepeal on meiega ühinenud veel mõned kohalikud aktivistid ja siis räägitakse, mis kõik veel plaanis teha, alates käsitöötoast ja lõpetades lipuväljakuga. Tegelikult haarab seltsing peale Tapiku veel Kauru ja Tõivere küla.

Kahjuks ei hakka aga ükski võim peale vanale koolimajale, mis mõisasüdames juba paar aastat silma riivab — laed on sisse kukkumas ja ümbrus räämas. Selle oli ostnud ära Merle Jääger ning kuuldavasti kavandanud Vanemuine siia isegi mingit teatriprojekti. Kui aga Tapiku rahvas viimati Merle Jäägerilt asja kohta aru päris, vastanud too, et tema on nüüd abikaasast lahus, maja on aga viimase varandus. Sellega paistab siis nii olevat nagu mõne teisegi eraomandiga Eestimaal — ise ei söö ja teisele ka ei anna.

Kuue küla selts

Aasta Küla kandidaadiks on esitatud ka Esku küla ning sädeinimeseks külaseltsi liider Hille Uus. Kuigi viimane on tööülesannete tõttu kodukandist eemal, kiidavad Esku koolimajja kogunenud teised külaaktivistid teda väga. "Kui poleks selle naise pealehakkamist, visadust ja innustamist, ei usuks, et asjad oleksid käima läinud. Hea juht paneb teatavasti kõik tööle," kinnitab seltsi juhatuse liige Margo Miljand. Koolimaja on aga siinse külaliikumise kesksemaid paiku ja kohaliku kooli ning küla koostööd on põhjust teistelegi eeskujuks seada. Õieti haarab Esku külaselts kokku kuut ümbruskonna küla ning iga küla esindajad on ka seltsi juhatuses. 

Eskus räägitakse külade ühistest suurematest üritustest ja käsil olevatest ning ees seisvatest ettevõtmistest ja plaanidest. Seda kõike pole kaugeltki vähe. Märkida tasub näiteks Margo Miljandi eestvedamisel tegutsevat laste jahiringi ja looduslaagreid, jäätmete projekti täiskasvanute koolitamiseks jne, mille kohta öeldakse, et ega külaseltsi töö pole ainult pidu ja pillerkaar, vaid see võib ka hariv olla. Aga nagu selgub, peetakse ka pidusid ja pillerkaare täiel rinnal. Häid ideid tundub Esku seltsi rahval jätkuvat lausa lõputult.

Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi

Pajusi küla seltsi on Aasta Küla kandidaadiks esitanud Pajusi vallavalitsus. Külavanem Jüri Siirmäe võtab meid vastu küla piiril, et näidata omakandi kauneid kodusid. Neid on siinmail päris palju. Juba ainuüksi presidendi tunnustust on jagunud kahele ja peaministri vimpleid üheksale. Pajusis rõõmustavad silma ka külasildid ja logo. Rahvamajas käime infotoas ning imetleme Heino Suttingu fotosid. Viimasel on peale kohalike sündmuste ka külaseltsi arhiiv. Lühikokkuvõtte sellest on ta teinud ka meie jaoks. Asja kommenteerivad Jüri Siirmäe ja külaseltsi üks liidreid Aili Soolepp, kes on ühtlasi praegu rahvamaja perenaine.

Saame videolindi vahendusel osa sellest, kuidas selts loodi. "Oleme seitse aastat vanad, kuus ja pool aastat on sellest, kui "sünnitunnistuse" saime. Külaseltsi asutasid üks naine ja seitse meest. See on nagu lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi lugu," selgitab külavanem Jüri Siirmäe. Kõige enam on näha, kuidas ühiste jõududega küla ja Pajusi parki korrastatakse. Näeme huvitavaid stiili- ja muid külapidusid, eakamate juubilaride õnnitlemisi nende kodudes, õppepäevi, koolitusi jne ning palju rahvast igas vanuses kõikjal rõõmsalt osalemas.

Ühtekokku on näha saanud nii palju ilusat ja positiivset, et päeva lõppedes muutub sombune ilmgi kuidagi soojemaks ja heledamaks.