« Tagasi

Armastus peseb hinged puhtaks

Heli Järv  Vooremaa(2006, 7. märts, nr. 27, lk. 5.

 

Möödunud kolmapäeval Jõgeva linnaraamatukogus Linda Olmaru esituses kuuldud Anna Haava proosa- ja luulekava avas akna Betti Alveri kõrval teise Jõgevamaa jaoks väga olulise luuletaja tunde- ja mõttemaailma.

Anna Haavast on küll kirjutatud ja loetud, ligi 200 tema luuletust on lauludena meie mälus ja meeltes, kuid viimasel ajal on luuletaja nimi siiski jäänud kuidagi tagaplaanile. Poolteist tundi kestnud koosviibimine Linda Olmaruga oli nii intensiivne ja palanguline, et möödus lausa ühe hingetõmbega.

Alustuseks laulsid Merle Müür ja Merike Jaanisk, kelle puhtad hääled olid niisama tundlikud ja musikaalsed, nagu öeldakse olevat Anna Haava luule. Nende esituse tagasihoidlikkus ja valulik haprus puudutas kuulajate hingi sügavamalt, kui seda oleks suutnud ehk ühegi koolitatud laulja hääl. Seejärel esitas ajastupäraselt kujundatud ruumis annahaavalikult riietatult Linda Olmaru armastatud luuletaja loomingut ning tegi seda nii meisterlikult, nagu oleks meiega vestelnud luuletaja ise.

Algas meie rännak luuletaja koolipõlvest pärit pildikesega, milles õpetaja oli palunud lastel kirjutada merest. Noor õppuri merepilt oli kirjutatud nii suure sisse- ja kaasaelamisega, et õpetaja pidas seda kusagilt raamatust maha kirjutatuks ning karistas teda. Lubanud küll enam mitte kunagi oma hinge paberile panna, ei olnud noor neiu oma hinges vallanduvat tundetulva siiski suuteline ohjeldama. Tema süda uskus suurt ja meresügavat õnne, uskus valgust ning maist ja okkalist elu, uskus surmagi — kui suurt, sügavat ja õnnist ööd. Ta uskus, et surm pole õud, vaid eluga kõrvuti kulgev saladus ning et armastus peseb hinged puhtaks nagu lumivalged linad.

Algus Koidulaga

"Eesti kirjandusloost" võib lugeda, et Kodavere kihelkonnas Pala vallas talupojaperes sündinud A. Haava tuli kirjandusse 1886. a Postimehes avaldatud mälestusluuletusega "Koidulale". Armastusluuletusi oli ta hakanud kirjutama juba aasta varem. Peagi surid tema lähisugulased ja ka end kirikuõpetajaks koolitanud armastatu.

1888. a ilmunud esimene kogu "Luuletused" sisaldab romantilisi tundelaule, omanäolist lembelüürikat, mis on rahvalaululikult diskreetne ja ühtlasi elamuslik, tundevärske ja musikaalne. 1890 ja 1897 järgnesid kogule ka II ja III osa. A. Haava loomingu paremiku moodustavadki tema armastus- ja loodusluuletused. Neis väljendus tema tunglemine ideaali poole, kajastus armastuse ilu ja valu.

Mõtte tutvustada Anna Haava vähetuntud, esmajoones just vaimulikku luulet, sai Linda Olmaru Tartu Teoloogia Akadeemias õppides koolikaaslaselt Katrin Kuljuselt, kelle lõputöö teemaks oli "Anna Haava vaimulik luule". TTA lõpetamine 2002. aastal andis L. Olmarule teise kõrghariduse ja samal aastal pärjati ta Aasta Õppijaks. 

"Katrin teadis, et ma luulet armastan," on meenutanud 1961. aastal näitlejana lavakunstikateedri lõpetanud Linda Olmaru ühes oma varasemas intervjuus. "Ma olin ju lõpetanud teatrikooli ja Panso õpetas meid luulet armastama. Nii andiski Katrin ühe eksemplari oma lõputööst minule. Sealt saigi kõik alguse."

Panso-kooli esimene lend, millesse kuulusid ka Mikk Mikiver, Siina ja Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Meeli Sööt, Jaan Saul, Mati Klooren, Ines Aru, Maila Rästas ja Sulev Tamm, on olnud mitmeski mõttes olulisem kui talle järgnenud. Kõigepealt muidugi selle poolest, et nad olid eeskäijad, teiseks seetõttu, et sedavõrd pikka aega on paljud neist kujundanud eesti teatri nägu.

Teatrikooli ajal peeti ka kursusekaaslaste Linda ja Rein Olmaru pulmi, kuigi Panso kuuldavasti tudengiabieludele viltu vaatas. Abikaasad töötasid hiljem Rakvere teatris, kus Linda Olmaru mängis mitmeid peaosi oma peanäitejuhist abikaasa lavastustes. Sellest abielust on sündinud praegune Linnateatri silmapaistev näitlejanna Liina Olmaru. Kokku on kaasad tublideks inimesteks kasvatanud neli last. Südantsoojendav on teadmine, et ema ja tütar on erinevatel aegadel teinud teatris samu rolle: Linda Olmaru on mänginud Jeanne d´Arc´i 1969. ja Liina Olmaru 1997. aastal.

Kui Linda Olmaru tegi ülepingutamisega viga häälepaelale ning ka abikaasale tundus, et üks periood elus hakkab läbi saama, lahkuti teatrist ning mõne aja pärast ka Rakverest ning asuti elama Jõgevamaale Saare valda, kus Rein Olmaru 1993. aastal suri.

Kogu looming kaante vahele

Kuigi 1996. a ilmus küll Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu", puudub tänini siiski kogu tema luuleloomingut hõlmav trükis. Linda Olmaru on võtnud oma südameasjaks Anna Haava kõigi luuletuste ühiste kaante vahel väljaandmise: nõnda, et kogu sisaldaks ka tema vaimulikku luulet, mis senini enamjaolt vaid käsikirjadena kirjandusmuuseumis seisab. Kirjaniku viimseks palveks elu lõpul olevat olnud see, et eesti rahvas võiks usklik olla. Tema kogu loomingut hõlmava luulekogu väljaandmine võikski olla üks sammuke selle soovi täitmise poole.

Laiusel, kus Linda Olmaru samuti oma luulekavaga esines, sai kuulajate algatusel tehtud luulekogu väljaandmise toetuseks ka esimene korjandus. Linda Olmaru loodab väga, et lähitulevikus paneb ka mõni asutus või organisatsioon oma õla alla meie kirjandusklassikasse kuuluva autori luule, sealhulgas selle vähetuntud osa avaldamiseks. Ta usub armastatud luuletaja loomingu igikestvusse.

"Anna Haava ise on öelnud, et ka pilkases pimeduses annab luule sulle jõudu. Ja see on tõesti nii!" ütles Linda Olmaru.

Lõpuks tutvustas Eino Veskis kahte Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli õpilase uurimustööd, millest üks käsitles A. Haava loomingut ja teine Liina Olmaru näitlejateed. See oli meeldivaks üllatuseks nii publikule kui eriti muidugi meie külalisele.

Viimases Elukirjas on avaldatud Linda Olmarust kena artikkel ja seal on ka kirjas Hansapanga arveldusarve nr 10010479486015, kuhu soovijad saaksid kanda (koos oma nimega) toetussumma märksõna all „Anna Haava kogutud luule".