« Tagasi

Tädi Ida ja tädi Ella

Riina Mägi  Vooremaa(2006), 14. veebruar, nr. 19, lk. 4.

 

Pimedas on kõik kassid hallid. Ja isegi neil, kes päevavalges kollasteks osutuvad, õnnestub harva raamatukaanele pääseda. Kollase kasukaga Intsul, kes möödunud sajandi viie- ja kuuekümnendail aastail Tartus ühes Teguri tänava majas elas, see siiski õnnestus: temast sai keskkoolipingist komeedina Eesti kirjandustaevasse tõusnud Mati Undi esikromaani nimitegelane. 

Tõsi, enam kui Intsust, on romaanis "Hüvasti, kollane kass!" juttu korteriperenaisest Ella Jaaksonist, kelle Unt oma kirjatöös tädi Idaks ristis. Põhiliselt tema isikule on pühendatud ka Jõgeva linnaraamatukogu lasteosakonnas töötava Ene Söödi artikkel "Kes elasid kollase kassi majas?", mis ilmus ajakirja Looming Mati Undile pühendatud jaanuarinumbris — kõrvuti Madis Kõivu, Vaino Vahingu, Maimu Bergi, Helga Nõu, Kalev Kesküla, Jan Kausi ja teiste kirjutistega. Kui üksikasjaline sorimine kirjandusteoste tagamaades allakirjutanule üldjuhul eriti ei sümpatiseeri, siis see tekst osutus tahedaks ja lahedaks lugemisvaraks.

Ene Sööt tundis nn kollase kassi maja ja selle elanikke niisama hästi kui Mati Unt: tema isa Endel oli Ella Jaaksoni ristipoeg ning kuna enda lapsi vallaliseks jäänud daamil polnud ning teised ristilapsedki sõjakeerises võõrsile sattusid, kujunesid tal Endliga väga tihedad sidemed.

"Mina mäletan tädi Ellat sellest ajast, mil üldse midagi mäletama hakkasin," ütles Ene Sööt. "Ka romaan "Hüvasti, kollane kass!" lükati mulle kohe nina alla, kui see ilmus. Kuna mul jooksis lugedes kogu aeg silme ees pilt tegelikust tädi Ellast, siis ei tundunud mulle ka raamatu tädi Ida mingi kiuslikkuse etalonina, nagu arvatavasti paljudele teistele."

Ent kes siis oli Ella Jaakson? Sündinud 1895. aastal Vara vallas ja lõpetanud eksternina Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi, töötas ta enne sõda 23 aastat Eesti Panga Tartu osakonnas. Ta oli pikka kasvu, klassikaliste näojoonte, aristokraatliku hoiaku ja väga kindlate põhimõtetega, mida ta ise pidas ka ainuõigeteks. Haritud ja ühiskondlikult aktiivse naisena tundis ta paljusid Eesti-aegseid ülikooliõppejõude, naisliikumise tegelasi ja kunstiinimesi.

Nagu oma poeg

Just pangatöö viis Ella Jaaksoni kokku Mati Undi vanematega: pangaametnikuna käis ta kontrollimas, kuidas talunikud pangalt saadud laenu kasutavad, ning sattus nii ka Untide poole Voore lähedale Linnamäe külla. Tutvus kasvas sõpruseks ning Ella Jaakson oli mõnda aega Linnamäel sõjapaoski. Tema oli ka see, kes Linda Undi 1943. aasta vana-aasta õhtul Tartusse haiglasse viis, kes järgmisel päeval August Undile poja sünniteate saatis ning kes noore ema ja väikese Mati tuttavalt Saksa ohvitserilt laenatud autoga koju toimetas.

Nii et lisaks ristipoeg Endlile oli Ella Jaaksonil põhjust ka Matisse vaat et kui oma pojasse suhtuda. Pole siis ime, et ta keskkooliajaks tema juurde elama tulnud Matit oma käe järgi "ümber kasvatama" üritas hakata: tema meelest oli poisile kodus liiga palju lubatud. Paraku pidi ta tõdema, et oli kasvatamisega hiljaks jäänud. Mati ja tädi Ella vahelised pinged-konfliktid kajastuvad eredalt "Kollases kassis".

"Kodunt ema hoole alt tulnud poisil võisid olla konfliktid tädi Ella suguse range naisega kärmemad tulema," ütles Ene Sööt, kel oma tudengiaastate elust Teguri tänava majas midagi hullu meenutada pole. Mati ja tädi Ella konfliktid kajastuvad ka tädi Ella kirjades: nii Mati emale kui ka teistele tuttavatele kirjutatuis. Kirjatsitaadid elavdavad Loomingu artiklitki.

"Tädi Ella oli väga korralik inimene: ta hoidis alles nii talle saadetud kirjad kui ka tema enda kirjutatud kirjade koopiad. Ning kuna kogu oma maise vara pärandas ta meie perele kui oma viimastele hooldajatele, siis on need kirjad praegu minu valduses."

Söötide kodus on alles ka tädi Ella raamaturiiulis olnud raamatud, mida "Kollases kassis" tükati mainitud, ning too skulptuuri "Pinnutõmbaja" koopiagi, mis raamatulehekülgedel maha kukub. Ainult et kui raamatus kaotab figuur pea ja käe, siis liimimisjälg kujukesel tõendab, et küljest tuli vaid pea...

"Untoloogiasse" sukeldunud

Seitse aastat tagasi, kui Ene veel Jõgeva Ühisgümnaasiumis töötas ja Mati Unt samas koolis korraldatud kirjanduskonverentsi külaliseks oli, näitas Ene tädi Ella kirju ka Undile endale.

"Kartsin veidi tema negatiivset reaktsiooni, ent ta ütles rahulikult, et need on ammu läbi põetud asjad ning palus endalegi kirjadest koopiad teha," ütles Ene Sööt. Undi toonane rahulik suhtumine andis julgust kirjatsitaate artiklis kasutada.

Ka tädi Ella leppinud, muuseas, lõpuks romaani "Hüvasti, kollane kass!" olemasoluga.

"Algul vihastas ta küll, kusjuures mitte niivõrd Mati, kuivõrd tema kirjandusõpetaja Vello Saage peale: oli siis tollel vaja Matit kirjutama ärgitada ja teda juhendada!" ütles Ene Sööt. "Hiljem suhtus ta asjasse aga juba huumoriga. Tädi Ella oligi tegelikult väga vaimukas naine ja suutis nalja teha ka iseenda üle. Seepärast ei viinud "Kollase kassi" ilmumine sugugi Mati ja tädi Ella suhete katkemiseni: tädi jälgis vägagi suure huviga Mati loomingulist käekäiku ja hoidis alles kõik tema kohta kirjutatud artiklid. Tädi Ella-Ida vilksatab aga läbi mitmest Mati Undi hilisemastki teosest."

Kes kollase kassi maja elanikest rohkem teada tahab, peab üles otsima selle aasta Loomingu esimese numbri. Kahjuks on seda võimalik kätte saada vist ainult raamatukogudest, sest Jõgeva lehekioskites ei müüdavat Loomingut üldse (oleme me sellise näotu olukorra oma vähese huviga kultuuriajakirjade vastu ise tekitanud?) ja Tartu kioskites oli see möödunud nädalal juba otsas.

Ene Sööt jätkab aga oma "untoloogia"-alast tegevust. Hiljuti külastas ta näiteks Voorel Mati Undi ema kauaaegset sõbrannat ning võttis kontakti Mati esimeste õpetajatega Leedimäe koolis, Erna Kuuse ja Valli Katusega. Ta on suutnud hankida ka fotomaterjali Mati Undi vanemate kohta ning Mati enda lapsepõlvepilte. Kõige selle eesmärk on panna kokku pilt Mati Undi lapsepõlvest, millele ta ise oma kirjutistes-intervjuudes üsna vähe valgust on heitnud.

"Mu kursusekaaslane, Eesti Ekspressi kultuuritoimetaja Kalev Kesküla, kelle õhutusel ma Loomingu artikligi kirjutasin, koostab mälestusteraamatut Mati Undist ning tema lapsepõlvest palus ta minul kirjutada, öeldes, et selle järgi, mille mina kirja panen, hakatakse hiljem kirjanduslugu õpetama," ütles Ene Sööt muiates.

Mis kollase kassi majja puutub, siis selles elas Ene veel kümmekond aastat pärast tädi Ella surmagi. Ent lõpuks tuli see maha müüa, sest edasi pidamine nõudnuks liiga suuri investeeringuid. Sügiseti käib aga Ene ikka veel Teguri tänavas "oma õunapuudelt" õunu korjamas: maja praeguse kirjastustegelasest omanikuga saab ta hästi läbi.