Heli Järv  Vooremaa(2006), 14. november, nr. 132, lk. 4.

Raamatukogupäevade aegu toimunud kohtumisel lugejatega tegi Ants Paju pikema põike teemadesse, mille juurde ta oma elu jooksul aina ja ikka tagasi jõudnud on: Betti Alver ja tema looming läheneva juubeli valguses, 120 aastat Eesti Aiakest Punasel Lagedal ning kündva Kalevipoja motiiv.

Mis seob neid kolme algul erinevana tunduvat teemat peale selle, et nad on kokku saanud ühe inimese mõtetes? Tegelikult on need teemad põimunud meist paljude tegemistega siin Jõgeva-mail. Tammsaare poolt Punasel Lagedal kirjutatud miniatuurist „Poiss ja liblikas" on Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja laenanud oma nime. Betti Alveriga kokku puutunud inimestega kohtusid Jõgeva kirjandushuvilised Ants Paju juhitud õhtutel terve viimase aasta — selleks, et taas ja taas Alveri loomingusse ja isiksusse sisse elada. Pikkamisi ja põhjalikult ning mitte ainult juubeli päevil. Kalevipoja künnivagude üle vaetakse mõtteid nii siin- kui sealpool Vooremaad. 

Punasel Lagedal käis A. H. Tammsaare 1912-13 oma tervist turgutamas. Seal kohtus ta ka imelise tüdruku, meie rahvakillu üle Kaukasuse peaaheliku viija Tõnis Nahkuri tütre Mustkivi Leeniga. Selle hõljuva kõnnakuga pikasäärelise neiu olemuseset ammutas kirjanik jooni nii mõnelegi naiskarakterile oma edasises loomingus.

Punasele Lagedale Eesti Aiakesse Tammsaare majamuuseumi loomine on olnud ka Ants Paju hinge ja südameasi. 1988. aastal sai muuseum avatud, aasta hiljem pälvis Ants selle eest kultuuripreemia. Praegu on Eesti Aiake maailmale avatud paik: seal on talikuurort, pompöössed villad. Imekenasid nukumaju, mis eesti vaimu kehastasid, pole enam palju järele jäänud.

Kui mõni aasta tagasi lõi välk Eesti Aiakeses ligi kaheksameetrisesse tamme, küsis külavanem Ants Paju käest, mida murdunud puuga tegema peaks. Nüüdseks on tammest saanud mälestussammas, millesse on raiutud kogu küla ajalugu alates 1886. aastast.

Betti Alveri „Tulipunane vihmavari" kannab endas niisama sügavat kaotusvalu tunnetust nagu „Poiss ja liblikas", kuigi ühes loos põhjustab tegelane ise ideaali purunemise oma unistuste poole pürgides, teises loos lõhub unistuste vihmavarju aga keegi, kes sellest kui juhuslik tume jõud ootamatult üle rullub. Siiralt õnnetud on aga mõlemad tegelased. Ants Paju soovitas need kaks noort inimest teineteisega kõnelema panna, sest äkki oleks neil teineteisele midagi lohutavat, julgustavat öelda. Kuigi ilule avatud ja sissepoole pööratud pilguga inimesed saavad ehk oma emotsioonid ise vaigistatud ja sõnastatud, kuna maailm kõneleb nendega läbi vaikuse ja üksiolemise.

Väsinud kündja 

Ants Paju isa küüditati Vorkutasse, kuhu ta on ka maetud. Ta oli põllumees ja kündja, tema töö Tamsi külas Kopli talu põldudel jäi pooleli. Kõnelejale jättis väga sügava mulje Soome presidendi Urho Kaleva Kekkose mälestusmärk tema hauaplatsil. Sellel on kujutatud küntud põllu viimasel vaol külili vajunud ader. Kündja väsis. Mäletades ka Kekkose 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli aulas peetud enneolematult julget kõnet, mis oli tõeliseks hapnikusüstiks okupatsiooni all elanud eestlastele, tõotas A. Paju endale, et aitab adra künnivaole tagasi tõsta.

Kündmist vajab nii põllu- kui mälumaa: on ju künd kultuuri põhi. Et määratleda oma kohta maailmas ja tajuda oma kordumatust, ei tohi me unustada seda, mida on meile pärandanud aeg. Kui määrata ajateljel üks punkt, näiteks Jakob Hurda sünniaasta 1839, siis selle lähedusse jäävad nii C. R. Jakobsoni sünd (kaks aastat hiljem) kui L. Koidula sünd (neli aastat hiljem). 63 aastat varem ilmus Põltsamaal ajakirja Lühhike Õppetus... esimene number, 30 aastat hiljem aga ütles Jakob Hurt I üldlaulupeo avakõnes, et meie ei saa küll suureks arvult, kuid võime saada suureks vaimult ning et omariikluse sünnini ei lähe enam sajanditki.

Hinge peegeldus

Mida sügavamalt künda, seda kaugemaid asju üles tõstame. Meie maakonda puudutavad selliste inimeste, nagu August Wilhelm Hupeli, Peter Ernst Wilde (Eesti esimese maa-apteegi ja trükikoja asutaja ning ajakirja Lühhike Õppetus... väljaandja), perekond Beermanni (rahvusliku liikumise kaas-äratajad) ja veel paljude tegemised. Väga oluline on, et me suudaksime tunnetada oma ajalugu pidevana, nagu teised rahvad, mitte kataklüsmidest hakituna. 

Põltsamaal tänavu 19. augustil avatud Kalevipoja kuju ongi mälestusmärk totalitaarse re˛iimi poolt hukatutele ja alandatutele, nagu ütleb ka ühele seitsmest Kalevipoja künnivaos seisvast kivist raiutud tekst. Ants Paju peab väga oluliseks, et taolised mälestusmärgid oleksid tehtud rahva annetustest laekunud raha eest. Sel juhul on mälestusmärk rahva hingeseisundi peegeldus: annetatakse ju siis, kui ideega leitakse osadus ja eestvedajat usaldatakse.

Elu jätkub, uued ajad saavad oma loo, midagi, mis on jätnud jälje, ei lähe kaduma. Ka Ants Paju juhitud kümme kohtumist Betti Alveriga kokku puutunud erinevate kultuuritegelastega on nüüdseks Martin ja Anatoli Makarevitši abiga ning Betti Alveri Fondi rahastusel salvestatud CD-dele. Need helikandjad antakse 23. novembril üle Betti Alveri muuseumile, et huvilistel oleks kohtumistel salvestatut võimalik soovi korral kuulata.

Ants Paju, kes pole olnud kindla elupaigaga laps, tunnetab kodu mõistet avaramalt, nii nagu on maininud ka kirjanik Karl Ristikivi, et kodu juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud.