Vaike Käosaar  Vooremaa(2005), 8. detsember, nr. 142, lk. 8.

Mustvee naisteklubi liikmed, kes juba aastaid iga neljapäeva õhtul raamatukogu ruumidesse kogunevad, meisterdavad imeilusaid asju materjalidest, mis enamasti midagi ei maksa. Viimati võis raamatukogus näha järjekordset põnevat näitust naiste töödest, milleks olid käiku võetud nii vanad jalanõud kui ka kõikvõimalikud seemned, puulehed, takjanupud jms.

"Ühesugused vaesed oleme me kõik ja kõige väärtuslikumad on just ideed," tunnistavad raamatukogutöötajad Lukia Suvorova ja Antonina Prussakova, ühed neist, kes naisteklubis algusest peale käinud. Igatahes on koos käivatel naistel oma käest võtta alati tähtpäevadeks või külla minnes erilised kingitused. Kui see, mis aastate jooksul teha on saanud, kokku võtta, saaks ilmselt terve suure toatäie asju. Aga tegelikult polegi tegijatele enestele suurt midagi alles jäänud, sest suurem osa on ära kingitud. 

"Vaatame, mis välja tuleb"

Sügisel, jõulude aegu ja enne ülestõusmispühi pannakse harilikult huvitavamalt välja tulnud asjad välja näituseks. Et raamatukogus on üsna kitsas, siis sinna just palju ei mahugi. Aga et raamatud ja ilusad asjad sobivad naiste eneste arvates hästi kokku ja pealegi käib nendest ruumides ka pidevalt rahvast, siis oleks väljapanekuks sobivamat paika ka raske leida. 

Näituse teemad kukuvad välja parasjagu niisugused, kuidas tegijatel mõtteid koguneb. On siis nähtud midagi ühistel väljasõitudel, mõnest järjekordsest käsitööajakirjast midagi uut avastatud või keegi kusagil nägema juhtunud. Tingimata arutatakse kõik neljapäevastel kokkusaamistel läbi ning üritatakse järele teha või asi hoopis omamoodi lahendada. 

"Vaatame, mis välja tuleb," räägivad Lukia ja Antonina. "Mitu pead on ikka mitu pead, üks ütleb üht, teine teist. Mõnikord tuleb niimoodi midagi väga põnevat välja, vahel ei tule ka. Siis proovime jälle teistmoodi."

Igatahes võeti tänavu sügisel käsile peamiselt seemnepildid. Mõte saadi suviselt ekskursioonilt Tartusse. Nii need pildid ja igasugu muud asjad valmis saidki, üks uhkem kui teine. Kes tegi valmis suurema, kes väiksema või isemoodi kujuga seinaplaadi, -pildi või koguni vaiba. Mõni oli saanud mõtteainet muukski. Näiteks oli king üle kleebitud värviliste puulehtedega ja sellele omakorda mingi seade moodustatud, huvitavad kompositsioonid kujundati isegi kalossidest, saabastest jm. Kes kauneid pilte ja kompositsioone õige lähedalt vaatama juhtus, võis neis avastada päevalilleseemneid, kuivatatud herneid, makarone, takjanuppe, teepuru, kuivatatud paprikat, kastanimune jne. Kastanimunadest hakatakse juba lähemal ajal kokku seadma omapäraseid jõulupuid. Käsile võetakse ka jõulukimbud. Seekord lubavad naised need teha teistmoodi kui varem - riidest alusega. "Proovime jälle, mis välja tuleb," lubavad nad. 

Oma keel ja ühtmoodi huvid

Päris alguses organiseeris naisteklubi endale ka mõningaid koolitusi ja kursusi. "Neist oli väga palju kasu, aga maksmine hakkas üle jõu käima. Kui õpetaja on veel väljastpoolt Mustveed, tuleb talle ka sõidukulu maksta," räägivad naised. Nii ongi edaspidi iseendi pead, kogetu ja nähtu olnud need kõige paremad koolitajad ja õpetajad. Ja nagu selgub, polegi see olnud kõige halvem variant. 

Et suvel on naistel rohkesti muud tegemist, käiakse koos peamiselt talvisel ajal. Ühtlasi käib suviti kilemajades askeldamise kõrval ka materjali varumine, sest talvel osatakse meisterdamiseks ära kasutada enamasti kõik, mis loodusest koguda jõutud. "Eks see meisterdamine ole juba nagu omamoodi haiguseks saanud ja kooskäimine harjumuseks muutunud," naeravad naised, kes juba õige palju aastaid on moodustanud üksmeelse seltskonna. Et kooskäijaid on kahest rahvusest, pidavat kõrvalseisjatele nende omavaheline eesti-vene keele segune suhtlemine kohati üpris naljakas tunduma. Asjaosalised ise peavad seda aga omaks ja ainuvõimalikuks.