Kalev Kesküla Eesti Ekspress(2005), 3. november, nr. 44, Areen.

 

Kalev Kesküla käis mööda Tartu-ja Jõgevamaa raamatukogusid - sedakorda kirjanikuna.

Enne läinudnädalast kirjanike ringreisi olin viimase kümne aasta jooksul Eestimaal kirjanikuna lugejatega kohtunud vist ainult korra. Aga see eest eluga riskides. Nimelt sundis Mark Soosaar mind üle jää Kihnu sõitma, kuigi jäätee oli juba suletud ja barrikadeeritud. Niisiis tuli kihutada bussiga üle konarliku jää, mille käigus sõiduk ka korra kohapeal tiirlema hakkas. Ja siis tuli hooga üle kuulsa Kihnu jääprao sõita, aga sellele asetatud lauad läksid muidugi paigalt ära ... Kui sul jääretkedega mingit kogemust pole ning ohtu üldse hinnata ei oska, siis on see piisavalt erutav kogemus küll. Hea meel, kui oled eluga kodus tagasi.

Nüüdne Kirjanike Liidu, Rahvusraamatukogu ja Raamatukoguhoidjate Ühingu korraldatud kirjanduslik tuur mööda Eestimaad hõlmas seitse kolme-neljaliikmelist kirjanike seltskonda ning iga grupp tegi neli etteastet. Kokku niisiis 28 esinemist raamatukogudes üle Eesti.

Meie seltskonda kuulusid Teet Kallas, Triin Soomets ja mina. Kolin kirjanduslikku põlvkonda, nagu Teet oma esinemistes tõdes. Esinesime Tartus, Põltsamaal, Elvas ja Jõgeval. Kõige rohkem oli rahvast Tartu linnaraamatukogus, üle neljakümne, aga klassitoatäis oli ka Põltsamaal ja alla kahekümne polnud kuskil.

Enamasti olid kuulajateks vanemad inimesed, teised olid päevasel ajal ju tööl. Teet on kahtlemata eakamatele eestlastele üks kõige olulisemaid inimesi - tema kirjutab seriaali "Õnne 13". Nagu keegi kuulajaist mainis, on selle vaatamine kujunenud laupäevaseks rituaaliks.

Kui paljud inimesed on Astrid Reinla loodud ja Teedu edendatud tegelastega kokku kasvanud. Pealegi on "Õnne"-rahval "Baari"-inimeste ees see eelis, et neid mõtleb välja elukogenud ja inimsõbralik kirjanik, neil on veel südametunnistust, reality-show'de kangelased võivad aga pagan teab millega hakkama saada. Nii ei pääse Teet oma seriaalitöö jutustamisest, kuigi on ühe noorepõlve vallatuse -luulekogu kaasa võtnud.

Triin esindab Eestis eriti haruldast inimliiki, nimelt on ta vabakutseline luuletaja. Mõned vanemad daamid,uurivad ettevaatlikult, et kas siis nii on võimalik ära elada ja et kas ei peaks ikka tööle minema. Triin on sellisest küsimuse asetusest häiritud, aga peab mitmes kohas seletama: olen otsustanud teha luuletööd, see on minu teadlik valik ning kui tahan jälle raha teenida, eks siis lähen tööle. Kui pikemalt pinnima hakatakse, ütleb Triin trotslikult, et olen jah raha pärast kirjutanud küll, näiteks Areenile nädala luuletusi. ..

Triin on meist suurima kogemusega kohtuja, ta on läinud suvel mitmel pool Euroopas publiku ees oma luuletusi lugenud, Poola koolilastelegi inglise keeles eesti kirjandust selgitanud. Nüüd tajun, kuidas ta januneb lugejaga ehedat ja avardavat kontakti. Ning tundub, et Triinu luulel on valdavalt arbujate peal kasvanud põlvkonna jaoks ometi tähendus: tema ümber kogunevad pärast esinemist fännid ning ta müüb ära õige mitu luulekogu. Minagi müün mõne, rohkem küll kingin, aga ikka ainult neile, kes huvi tunnevad ja miskit küsima tulevad. Ja tegelikult on päris huvitav oma luuletusi ette lugeda, mõned on endalegi põnevad pole ju oma luuleraamatuid vist paaril viimasel aastal lehitsenud.

Nagu teistestki kirjandusbrigaadidest kuulda, on kõik väga rahul, publikut on kõikjale jagunud, kõigeüldisemaks vestlusteemaks näib olevat kujunenud roppus, kirjanduses.Vanem lugejaskond on sellest häiritud ja näeb selles üldise moraalipuuduse väljendust.]ust kui oleks poliitikud lurjused seepärast, et kirjanikud ropendavad, või vastupidi. .. (Selline siivsus on vist Eesti eripära. Kurdab ju Käbi I.areteigi oma värskes raamatus, et eesti lugejad on talle näiteks abordi kirjeldamist pahaks pannud.) Sageli leidus publiku seas keegi, kes roppuse-teema üles võttis. Tarmo Teder kinnitas, et tahtis oma kõvasõnalisemaid tekste publiku peal katsetada ja tundis neid lugedes vahel jäist hingust. Tema brigaadikaaslane Jürgen Rooste aga arvas, et muidu mõnusa pajatajataadina esinenud Tarmo läks korra oma lugeja-katses küll liiga karmiks, aga muidu oli reis lausa vaimustav. Päris nooruke luuletaja Mihkel Kaevats olnud tõeline staar, justkui uus Juhan Viiding.

Paistab, et kirjandustuur avas hingesoppides uusi tahke ja luuke - nii publikul kui esinejail.