« Tagasi

Keskraamatukogu direktor Vaike Oro lahkub ametist

Vaike Käosaar  Vooremaa(2005), 18. juuni, nr. 71, lk. 3.

 

Kauaaegne maakonna keskraamatukogu direktor Vaike Oro on otsustanud jääda pensionile. Elurõõmsat raamatukogujuhti oli eile Põltsamaal kauniks muutunud raamatukoguhoones pidulikult pensionile saatmas rohkesti sõpru ja kolleege. 

Järgmisel nädalal võib aga Vaike Orot veel siiski endiselt oma töölaua taga näha. Niipea aga, kui konkursikomisjon lõpliku otsuse langetab ja ameti jätkaja välja selgitatakse, annab ta juhtimise uuele inimesele üle. Kuu aja pärast läheb ta aga juba oma unelmate reisile Itaaliasse. "Tahan pensionile jääda, reisida ja raamatuid lugeda," on Vaike juba mitu aastat tagasi kuulutanud. Enne oli aga vaja hea seista selle eest, et raamatukogu juurdeehitisega lõpule jõutaks. Täna täpselt aasta tagasi avaski maakonna keskraamatukogu Põltsamaal pidulikult taas uksed. Praegu on see linna üks kaunimaid hooneid, mida käiakse uudistamas lähemalt ja kaugemalt. "Nüüd võin ma küll südamerahuga oma ameti üle anda," tunnistab Vaike.

Muud tööd pole teinudki

Raamatukogutööd on Vaike Oro teinud pärast omaaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist nüüdseks juba nelikümmend kaheksa aastat järjest. Alates 1970. aastast on ta olnud keskraamatukogu direktori ametis. Aidust maaperest pärit Vaikes on heas ühenduses looduslapse hing ja suurilmadaami sära. Põltsamaal mäletatakse noore Vaike sädelevaid osi operettides ning emotsionaalseid esinemisi rahva ees. Teda on alati köitnud nii raamatud kui ka suhtlemine inimestega. Arvamuse, nagu oleks raamatukogutöötaja mingi kuivik, kummutab Vaike otsekohe. "See töö eeldab, et inimene tunneb mitte ainult hästi kirjandust, vaid oskab ja tahab rahvaga suhelda. Meil on välja kujunenud nii, et sellele tööle jäädakse eluajaks. Jooksikuid meie ametis ilmselt olla ei saagi. Oma piirkonda on vaja tingimata tunda. Enamikus maapiirkondades on raamatukoguhoidjad väga pika staažiga. Elu näitab, et seal tuleb olla kohati nii vestluspartner, nõuandja kui sotsiaaltöötajagi." 

Vaikel on hea meel selle üle, et tema ameti jätkajal on võimalus asuda ääretult toreda kollektiivi etteotsa, et raamatukogutöötajad nii keskraamatukogus kui ka kogu maakonnas on tõelised oma ala asjatundjad ning toredad ja mõnusad inimesed. 

Elu õnnepäev

Möödunud aasta 18. juunil, mil Põltsamaale raamatukoguhoone pidulikule taasavamisele oli kogunenud rohkesti rahvast nii Jõgevamaalt kui ka üle kogu Eestimaa, võis Vaike tunnistada, et see oli tema elu üks õnnepäevi. Ainult tema ise ja kõige lähemad inimesed teavad, kui palju energiat ja jõudu tal tegelikult selleks kulus, et see päev lõpuks õnnelikult kätte võis jõuda. Kokkulepete sõlmimised, asjaajamised, vaidlused ja jagamised tundusid kohati isegi lõputud olevat. Lõpptulemuse huvides oli seda kõike vaja. Möödunud aastale tagasi vaadates leiab Vaike, et oli küll väga raske, aga ometi ka väga ilus aasta. 

Tänavu märtsikuus anti Vaike Orole Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastapreemia, mida kord aastas omistatakse  Eestis vaid ühele raamatukogutöötajale. "Ju see ikka ehituse eest rohkem tuligi," oletab Vaike ise ning leiab: "Aga meie naised olid kõik eriliselt tublid. Nad kannatasid nurisemata välja isegi selle, et aasta jooksul tuli kolida majast ära ja uuesti tagasi." 

"Esialgu istun kodus jõe ääres ja kuulan vee vulisemist. Ja raamatukogus hoitakse mulle ehk tutvuse poolest vahel ka mõnda head raamatut," ütles värske pensionär mõned päevad tagasi.