« Tagasi

Kirjanikud publikuga silmitsi

Riina Mägi  Vooremaa(2005), 1. november, nr. 126, lk. 5.

 

Juba teist aastat raamatukogupäevade aegu toimunud kirjandustuuri "Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes" raames külastasid möödunud neljapäeval Jõgeva linnaraamatukogu poetess Triin Soomets, luuletaja, kolumnist ja veiniekspert Kalev Kesküla ning prosaist, dramaturg ja ajakirjanik Teet Kallas. 

Kui kolm kirjarahva saadikut igaüks peotäie oma loomingu näiteid ette oli lugenud, järgnes küsimustevoor. Selle juhatas Teet Kallas sisse suuremeelse lubadusega rääkida isegi teleseriaalist "Õnne 13", aga ainult mõõdukuse piirides. Mispeale jutt mõistagi Kallase osalusel valmiva seriaali peale läkski.

"Õnne 13" on kujunenud nagu uuema aja üldrahvalikuks mänguks," ütles Teet Kallas. "Aga ma usun, et ma ei ole sellele aastaid stsenaariumi kirjutades ikka veel ei eesti kirjandusest ega ka kultuurist täiesti välja astunud. Ning ka seriaalis mängivad näitlejad pole erinevalt mõnede lombitaguste seriaalide osatäitjatest oma meisterlikkust minetanud."

Nii Tõnis Kase kui ka seriaali praeguse lavastaja Ain Prosaga on olnud Kallasel kokkulepe, et käsikiri peaks kandma lutsuliku huumori pitserit ning et Õnne tänav peaks olema kui Eesti taskumudel. Ning üksipäinis ühe maja või tänava asju ei viitsikski stsenarist tegelikult ajada.

"Usun, et kui televisioon oleks leiutatud sajand-poolteist varem, oleksid Charles Dickens, Honore de Balzac ja Lev Tolstoi end võib-olla just seriaalikirjutajatena teostanud: nemad armastasid kirjutada pikki lugusid, kus kogu aeg midagi juhtus," ütles Teet Kallas.

Kirjanike võlg

Õnneks ei piirdu kõik inimesed seriaalide vaatamisega, paljud loevad siiski ka veel raamatuid. Ja mõnikord tekib neil kirjanikele pretensioone. Linnaraamatukogu juhataja Sirje Narits palus külalistel näiteks kommenteerida äsja tõlkija ja kirjastaja Krista Kaera suust kuuldud väidet, et luuletajad on tänapäeva Eestis tugevamad kui proosakirjanikud.

"Ilmselt ei pidanud ütleja silmas mitte seda, et prosaistid kirjutada ei oskaks, vaid pigem seda, et sisemonoloogide asemel ootaksid lugejad meilt ühiskondlikult olulisi teemasid kajastavaid teoseid, mis läheksid korda paljudele," ütles Teet Kallas. "Eelkõige on see kivi mitte noorema, vaid minu põlvkonna kirjanike kapsaaeda: nõukogude aeg on ju uuel tasandil täiesti lahti kirjutamata."

Noorematele luuletajatele pani üks publiku hulgas olnud eakam daam jälle pahaks, et nende luule keel ei olevat arusaadav. Seepeale tunnistas Kallas, et kõigest, mida teised autorid kirjutavad, ei saavat temagi aru, mõnedega pole tal aga lihtsalt üks "veregrupp", olgu nad siis kuitahes kõrge "kullaprooviga" klassikud.

"Kui raamat mulle ei meeldi või ma sellest aru ei saa, panen ma selle rahulikult käest — las teised naudivad seda!" ütles Kallas.

On kriis või pole?

Ilmselt äsjastest valimistest ajendatuna läks kohtumisel vaidluseks selle üle, kas Eesti ühiskonnas on eetikakriis või ei ole.

"Kogu Eesti elu kui niisugust ei saa ma eetikavabaks nimetada, sest minu tutvusringkonnas on väga palju eetikanorme järgivaid inimesi," ütles Triin Soomets. "Samas tajun, et kui ma tahan luuletajana elu kui terviku endast läbi lasta — on ju luulegi elu koostisosa! —, siis jätan ma poliitika ikkagi enamasti kõrvale, sest ma ei ole leidnud meetodit, kuidas seda räpasevõitu nähtust endast komplikatsioonideta läbi lasta."

Kalev Kesküla arvates on eetikast ja moraalist viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, sest järjepanu on ilmsiks tulnud rahva õiglustunnet valusalt riivavaid juhtumeid. Samas on ka kirjanikel ja ajakirjanikel, lihtkodanikust rääkimata, tegu, et neile ühest hinnangut anda.

"Kui ikka ei osata seisukohta võtta, kas viis, kuidas pangajuht miljardi teenis, oli eetiline või ebaeetiline, siis tuleb tunnistada, et häid ja halbu äritavasid eraldav tsoon on üsna lai ja hämar, sest tavad on alles kujunemisjärgus," ütles Kalev Kesküla, lisades, et tegelikult teenitakse esimene miljon kõigis ühiskondades kahtlasevõitu viisil. Ning kuna enamik Eesti inimesi kahtlasel teel raha ei hangi ega ole segatud ka poliitilistesse afääridesse, siis pole kogu ühiskonda haaravast eetikakriisist tõepoolest põhjust rääkida.

"Valimisedki on teistes riikides niisamasugused kui meil," lohutas Teet Kallas valimistega seotud poriloopimisest tüdinud publikut. "Ja mis nn kohukesejuhtumisse puutub, siis minu arust tegi Keskerakond seda, mida me kõik nõukogude ajal tegime: niipea kui midagi ära keelati, otsisime kohe võimalusi, kuidas keelust mööda hiilida."

Nagu kirjandustuur näitas, on kirjaniku sõnal endiselt eestlase silmis kaalu ning temalt oodatakse selgitust ja seisukohavõttu ühiskonnaelu olulistes küsimustes. Ning tekstid, mida Soomets, Kallas ja eriti Kesküla kohtumise algul ette kandsid, tõestasid, et eesti kirjarahvas pole minetanud oskust üheainsa luuletusega rohkem ära öelda kui mõnikord seitsme sõnavohava artikliga.

Mõni tund enne Jõgevale saabumist olid Triin Soomets, Teet Kallas ja Kalev Kesküla Jõgeva maakonna keskraamatukogus Põltsamaa kirjandushuviliste ees. Rahvast olnud südapäeva kohta üllatavalt palju. Aga Põltsamaal polegi see vist üllatav.