« Tagasi

Pagulaskirjanikud ei naase Eestisse laste pärast

Ülle Lätte Vali Uudised(2005), 8. aprill, nr. 27, lk. 5.

 

Pagulaskirjanikud Helga ja Enn Nõu kohtusid mõne aja eest Põltsamaa raamatukogus lugejatega. Kirjanikepaar vestis mõnusat juttu oma eluteest ja kirjanikuks saamisest. Vastati lugejate küsimustele ja jagati kohale tulnud rahvale oma raamatuid. Soovijad said autogrammi. Kohtumine oli igati huvitav, sest ega pagulaskirjanikke just iga päev ei kohta.

Nii Helga kui Ennu juured asuvad siinkandis, ehkki nad mõlemad on Rootsis kohtunud, abiellunud ja seal elanud. Elga neiupõlvenimi oli Raukas. Kirjanikepaari väitel on Eestis üksainus Raukaste suguvõsa, mis on alguse saanud Põltsamaa kandist.

"Esimene teadaolev Raukas valvas 1618. aastal Põltsamaa lossi. Helga isa sündis Udevas. Enn aga elas oma esimesed neli eluaastat Kuremaal. Tuttavaks saime me 1956. a. Rootsis," jutustab Enn Nõu. Enn jätkab humoorika kohtumislooga, kuidas tal Uppsalas Eesti tüdrukutega ei vedanud ning siis läks ta Stockholmi Eesti Gümnaasiumi sügispeole neidusid kiikama. "Tüdrukud seisid seina juures kahes reas ja ootasid, millal neid tantsima võetakse. Enn märkas tütarlast, keda ta tundis lapseeast, ning mõtles teda tantsule paluda.

"Olin harjunud sügavalt kummardama. Kui ma pea üles tõstsin, oli tüdruk teise poisiga minema läinud. Tema taga istunud tüdruk tõusis ning tuli minuga tantsima. See oli Helga. Juhus määrab elus palju," räägib Enn Nõu.

Ainult juhused ja hea õnn

Elga meenutab, et tol ajal, kui Eestimaalt tuli välismaale pakku minna, olid nad l0-ll-aastased ning nendel ei olnud muud valikuvõimalust kui oma vanematega kaasa minna.

"Minu isa oli Eesti põllutöökooli peainspektor ja Elga isa oli vabariigi riigimetsades metsainspektor. Minu vanemail õnnestus end paberite järgi Eesti rootslasteks vormistada ja koos rannarootslastega Rootsi saada," räägib Enn Nõu.

"Saime kuidagi läbi häda Pärnu jõest liivaveopaadiga põgenema, meile tulistati järgi," meenutab Elga Nõu. "Jäime madalikule kinni, paadil lõppes bensiin otsa, kompassi meil polnud, lausa ime läbi jõudsime lõpuks Rootsi. "

Maast madalast lugemis- ja kirjutamishuvi

Enn Nõu meenutab, et tema laps olles polnud televiisorit ja raadiost tuli vaid paar laste kuuldemängu.

"Elutuba oli külm ja polnudki muud teha kui raamatuid lugeda. Sain sellest tugeva aluspõhja alla," räägib kirjanik. Elga kirjanikutee sai samuti alguse lapsepõlvest. Elga meenutab, et oli elava fantaasiaga laps, kes fantaseeris kokku jutte ja lugusid.

"Ema ütles, et enne, kui ma kirjutama õppisin, olin ma lihtsalt valetanud. Rääkinud tõe pähe imelikke lugusid. Hiljem hakkasin ma lugusid ja luuletusi kirjutama, iseendale ja vendadele," meenutab Elga. Ta jutustab, et need eestlased, kes Rootsi jõudsid, moodustasid seal ühe väikese Eesti. Asutati oma ajalehed, kirjastused, mitmesugused organisatsioonid ja valitsused.

Et naisega kaasa pääseda, tuli kirjanikuks hakata

Enn Nõu ütleb, et nende elukutsevalikut mõjutasid vanemad. Ennu sõnul oli Rootsis kaks elukutset, mille esindajad said kohe tööd. Need olid arstid ja insenerid. Kuna inseneriks ei olnud Uppsalas võimalik õppida, õppis Enn Nõu arstiks. Elga oleks tahtnud saada maalikunstnikuks, kuid õppis olude sunnil kooliõpetajaks ja töötas Rootsi koolis. Kuid oma raamatute kaaned on Elga Nõu ise kujundanud.

Kui Elga jäi lapsega koju, soovitas mees tal hakata raamatuid kirjutama. Elga hakkaski ja astus hiljem ka kirjanike liitu.

"Kirjanike liidus olid puha mehed. Elga oli naiskirjanik ja kõik teised olid tal ümber nagu kuked. Et nende koosolekutele pääseda, pidid olema kirjanik ja mul ei jäänud muud üle, kui hakata kah kirjutama," räägib Enn Nõu huumoriga.

"Kirjandus muutus eestlaste jaoks väga tähtsaks ja kirjanikud olid tunnustatud inimesed. Kirjandus oli osa rahvuslikust identiteedist," räägib Enn Nõu. Elga meenutab, et tema hakkas ajalehtedele-ajakirjadele kirjasaatjaks.

"Me elasime kogu oma elu Rootsis, kuid me pole kunagi rootslasteks saanud ega endid rootslastena tundnud. Rootslased küll ei erine ei kultuuri ega usuliste tõekspidamiste poolest kuigivõrd eestlastest, aga eesti kasvatus, mille me kodust saime ja eesti keel, need jäid. Ka meie lapsed hakkasid eesti keeles rääkima," räägib Elga Nõu.

Kodumaale päriselt tagasi kolimast hoiavad neid Rootsisse jäänud lapsed oma perekondadega.