Riina Mägi  Vooremaa(2004) 21. detsember, nr. 149, lk. 8.

Kuigi jõulukaartide ja postitariifide kallinedes on inimesed hakanud üha väiksemat ringi sõpru-sugulasi jõulukaartidega rõõmustama ja moodsama mõtteviisiga inimesed on üldse elektronkaartidele üle läinud, ei kao traditsiooniline paberil jõulukaart vähemasti niipea küll veel käibelt. Kuidas jõulu- ja uusaastakaardid aastakümnete jooksul muutunud on, seda saab näha Põltsamaal maakonna keskraamatukogu lasteosakonnas ülevaloleval näitusel.

Esimesed spetsiaalselt õnnitluskaardiks kujundatud postkaardid tulid Eestis müügile eelmisel sajandivahetusel, st enam kui sada aastat tagasi. Enne seda tavatseti tavalistele linnavaatega kaartidele pühade puhuks õnnesoov peale trükkida. Veel varem olid aga käibel lihtsalt valged korrespondentskaardid. Keskraamatukogu lasteosakonna postkaardinäitusel, mis koostatud raamatukogutöötajate erakogude põhjal, on siiski juba spetsiaalsed pühadekaardid. Ühtekokku sai välja ligemale 400 kaarti, vanim neist pärineb aastast 1907.

Näituse ülespanek kujunes selle koostaja Rutt Rimmeli jaokski põnevaks avastusretkeks.

"Ega ma postkaardi kui niisuguse ega ka jõulukaardi kujunemislugu spetsiaalselt uurinud polnud. Aga näituse tarvis kaarte valides ja neid aastakümnete järgi grupeerides tekkis ka mingi arusaamine arengutendentsidest," ütles Rutt Rimmel. "Mulle oli näiteks üllatuseks, et sajandialguse jõulu- ja uusaastakaardid polnud sugugi nii kristlikus vaimus kujundatud, kui oleks võinud arvata. On muidugi ka kiriku- ja inglimotiive, aga on ka täiesti ilmalikke stseene: armastajapaare šampusepokaalidega, kesköötundi näitavaid kelli ning õnnetoovaid sümboleid, nagu hobuseraud, neljaleheline ristikhein, korstnapühkija, õnnepõrsas jne."

Et Saksamaal, Šveitsis või Austrias trükitud sajandialguse pühadekaardid vene- või suisa eestikeelsete õnnesoovidega varustatud olid, pole tegelikult üldse ime: need lisati siinsetes trükikodades. 1930. aastatel tõrjus kodumaine pühadekaarditoodang, millel kajastusid juba ka rahvuslikud motiivid ja kohalikud pühadekombed, välismaise enam-vähem välja.

Ded Moroz ja kosmonaut

1940. aastaid iseloomustama leidis Rutt Rimmel vaid üksikud kaardid. Arvata võib, et tol süngel ja segadusterohkel aastakümnel oligi jõuluõnnitluste saatmine teisejärguline tegevus. 1950, aastatest on aga säilinud nii Moskvas trükitud värvilisi jooniskaarte, millel "Ded Moroz" ehk näärivana punapõsksel nõukogude lapsukesel pead silitab, kui ka kodumaist, mustvalgel fotol põhinevat toodangut. Eesti NSV Teatriühing on näiteks üllitanud postkaardi, millel stseen nukulavastusest "Lumehelbekese kool", ENSV EVTK Nõukogu invaliidide kooperatiivi artell Valve lasknud aga trükikojas Transželdorizdat kümne tuhandelises tiraažis trükkida küünlajalga ja õlleankrut kujutavaid kaarte. Viimasega mõnevõrra sarnast, küünalt, õllekappaja kuuseoksa kujutavat kaarti uurides leidsime üllatusega, et selle on välja andnud Põltsamaa Rajooni TSN TK Kohaliku Majanduse Kombinaat ning et trükitud on see trükikojas Jõgevatrükk. Foto autori E. Kuuse nime nähes ajas Rutt Rimmel silmad aga suisa pärani:

"See ei saa olla keegi muu kui seesama fotograaf Kuusk, kes siis, kui ma laps olin, alailma meil külas käis! Palju neid Kuuse-nimelisi fotograafe siis Põltsamaal ikka oli!"

1960. aastatel toob pühadekaartide kujundusse uusi elemente muu hulgas ka teaduse ja tehnika progress. Ühel Moskvas trükitud kaardil võib näiteks näha, kuidas maa peal seisev näärivana raketiga üle taeva tuhisevale kosmonaudile lehvitab, teisel aga vaatab näärivana televiisorit, mis paljudesse Eesti kodudessegi just kuuekümnendatel jõudis. Kuuekümnendaid iseloomustavad aga ka Asta Venderi, Lilian Härmi ja teiste ka lasteraamatuillustraatorina tuttavate eesti kunstnike joonistatud vahvad uusaastakaardid.

Käsitööga stagnatsiooni vastu

Kui viie- ja kuuekümnendatel oli pühadekaardi valik suhteliselt vaene ja sageli polnudki muud võtta kui venekeelsed "S novõm godom!"-kirjaga, siis 1970. aastatel hakkavad Eesti kirjastused välja andma juba päris maitsekate näärikompositsioonidega värvifotopostkaarte.

"Olin ise ka üllatunud, kui avastasin, et need ei tulnud mitte kaheksakümnendatel, vaid juba kümnend varem," ütles Rutt Rimmel.

Üheks levinumaks neil kaartidel kujutatud objektiks on kenad värvilised vigurküünlad, mida Flora-nimeline tehas just siis tootma hakkas, ent leida võib ka jõuluehteid, raamatuid, ikebanatüüpi taimeseadeid, juba sajandi alguses tuttavaid šampusepokaale ja kelli, aga ka verivorste, piparkooke ja eesti käsitööd. Rahvuskultuuri ja käsitööga seotud motiivide viljelemine jätkub innukalt kaheksakümnendatel. Selles võib näha kaardikunstnike püüdu säilitada ise ja aidata säilitada kaardi saatjatel saajatel stagnaaja tingimustes rahvuslikku identiteeti. Kummalisel kombel on nüüd, mil meil taas oma riik ja vabadus, rahvariidevööd, kirjalised käpikud, õllekapad ja kandled kaartidelt kadunud ning meie jõuluõnnitlused lähevad teele "angloameerika kultuurist mõjustatud rahvusvahelise jõulutähistuse üldlevinud mallidele" vastavatel kaartidel. Eelöeldud tabava määratluse leidsin Aarne Ristikivi ja Mall Hiiemäe huvitavast uurimusest "Märgid ja sümbolid jõulukaartidel" (www.folklore.ee/pubte/kuuldust/ Margid.html), Seda soovitan lugeda kõigil, kes asja vastu suuremat huvi tunnevad. Ja mõistagi tasub ära vaadata ka keskraamatukogu lasteosakonna vahva näitus. Vanematele ja keskealistele pakub see kindlasti äratundmisrõõmu, noorematele ahhaa- elamusi.