« Tagasi

Kolmkümmend aastat raamatukogus

Riina Mägi  Vooremaa(2002), 12. november, nr. 130, lk. 4.

 

Paar nädalat tagasi Jõgeval toimunud üle-eestilisel maaraamatukoguhoidja päeval kuulutati välja maakondade parimad maaraamatukoguhoidjad. Jõgevamaalt pälvis selle tiitli Adavere raamatukogu juhataja Tiina Kull. Põhjust talle külla minna andis seegi, et augustikuus kolis Adavere raamatukogu uutesse ruumidesse, mis asuvad värskelt renoveeritud mõisahoone ärklikorrusel. 

Mitmes asukoht see Adavere raamatukogul juba on? 

"Minu kolmekümne tööaasta jooksul kolmas: kui tööle tulin, oli raamatukogu vanas vallamajas, mis praegu siitsamast aknast kätte paistab, ja vahepeal teisel pool suurt maanteed korterelamus. Nüüd hakkavad koolilapsed juba ära harjuma, et raamatukogu kooliga ühes majas on ja märkavad pärast tunde kohe trepist üles tulla. Alguses tõmbasid ikka siuhti! joped selga ja pistsid kodu poole punuma ning alles pärast tuli meelde, et enam raamatukogu kodutee peale ette ei jää." 

Hiljutiste raamatukogupäevade ajal räägiti palju sellest, et raamatukoguhoidja töö on viimasel ajal oluliselt muutunud. Kas te jagate seda arvamust? 

"Jah ja ei: uusi tuuli puhub meie töös tõesti pidevalt, samas on jõesäng ikka sama: on inimesed ja on raamatud ning esimesed ja teised tuleb omavahel kokku viia." 

Mida Adavere rahvas kõige rohkem loeb? 

"Loetakse kõike: meie raamatukogu 500 lugeja hulgas on ju igasuguste vajadustega inimesi. Seda võin aga küll öelda, et nn kerge kirjandus siin laenutatava hulgas ei domineeri, sest haritud inimesi ja õppijaid on päris palju. Põdesin siin oma kõrgelt haritud lugejatega suheldes isegi teatavat alaväärsuskompleksi, kuni Viljandi Kultuurikolledþ, mis mulle omal ajal raamatukogundusliku keskerihariduse andis, rakenduskõrgkooliks sai ja ma sinna uuesti kaugõppesse õppima läksin. Nüüd on kõrgharidust tõendav diplom taskus ja tubli annus eneseusku ka juures. Kõige toredam oli aga see, et sain ühe aasta koos tütrega tudeng olla: siis, kui mina olin viimasel ning tema esimesel kursusel - samas koolis ja samal erialal." 

Palju on viimasel ajal kurdetud selle üle, et lapsed ei loe. Kas Adavere lapsed loevad? 

"On neid, kes "neelavad" riiul riiuli järel, ja neid, kes üheksandas klassiski Miki-Hiirest kaugemale ei saa. Kusjuures perekonnatraditsiooni roll pole selle juures üldse nii määrav, kui arvatakse. On emasid, kes mitte ei saa aru, mida nende lapsed raamatutest leiavad, on aga ka lugemishulle vanemad, kes ei suuda oma lapsi kuidagi raamatu taha sundida." 

Adavere raamatukogul on kaks nö mitteametlikku filiaali. Kuidas need tekkisid? 

"Kui Kamari rahvas mõni aasta tagasi oma haridusseltsi taastama hakkas, oli neil plaanis taastada ka 1970. aastatel likvideeritud raamatukogu. Võtsin nendega kontakti ja tegime niisuguse kauba, et esimese korraga said nad Adavere raamatukogust oma küla rahvale laenutamiseks umbes tuhat raamatut. Edaspidi on nad käinud umbes kord kvartalis raamatuid välja vahetamas. Umbes samasugune kaup on mul ka Umbusi rahvaga. Kogu kirjandus pole mul siin ju aktiivses kasutuses, väikestes külades pole jälle mõtet omaette raamatukogu pidada. Nii et mõlemad pooled on rahul." 

Kas raamatukogus nalja ka saab? 

"Saab ikka. Põhilised naljad on seotud sellega, et raamatusoov esitatakse väga segaselt. Näiteks poogitakse ühele autorile külge hoopis teise autori teos, nii et tuleb nuputama hakata, kas tegelikult soovitakse selle autori teist teost või teise autori selle nimega teost. Minult on küsitud näiteks Ristikivi "Ristideta haudu" (teose tegelik autor on teatavasti Arved Viirlaid), Tolstoi "Seitset venda" (tegelik autor Aleksis Kivi) jne. Ükskord jälle soovis üks ema oma algklassilapse jaoks raamatut "Asi susiseb". Tema versioon pealkirjast oli aga "Asi seisab". 

Päris lõbus oli ka see, kui üks värskelt emaks saanu tõi nimederaamatu tagasi pahandades, et seal olevat puha stagnaaegsed nimed sees. Ilmselt oli ta pettunud, et ei leidnud sealt selliseid tänapäeva nimemoodustisi, mida nende kandjad ise veel seitsmendaks eluaastakski selgeks õppida ei suuda." 

Kas raamatukogutöötajal tuleb ka pihiema mängida? 

"Tuleb küll. Põhiline on käed sõrmseongusse kokku panna - selles mõttes, et see, mis siin kõneldud, siiapaika jääkski ega läheks küla peale rändama. Õnneks ei oodata minult mitte niivõrd nõu, kuivõrd ärakuulamist. Pealegi pole mul kalduvust jutustajaga tema muret kaasa põdeda." 

Nii et raamatukogu pole eriti stressirohke paik? 

"Minu arust ei ole. Raamatukokku tulija on üldjuhul tunduvalt leplikum kui näiteks kaupluse klient: kui ta täna soovitud raamatut ei saa, tuleb ta rahulikult homme-ülehomme tagasi. 

Pealegi on mul nüüd ju võimalik inimesele kohe öelda, kelle käes teda huvitav raamat on ja millal see tagasi tuuakse: maakonna teise raamatukoguna - Põltsamaa raamatukogu lasteosakonna järel - läks Adavere raamatukogu ju kevadel üle arvutilaenutusele. Nii raamatud kui lugejakaardid on varustatud vöötkoodidega ning mina ainult piiksutan koodilugejaga nagu kassapidaja poes, omades samal ajal täielikku ülevaadet, kus üks või teine raamat asub." 

Aga internetipunkti Adavere raamatukogus pole? 

"Ei. Aga kui interneti püsiühendus tehniliselt võimalikuks saab, siis tuleb. Kahjuks tuleb siis ilmselt internetipunktile loovutada mõned lugejakohad, sest eraldi ruume selle tarvis praegu kavandatud pole." 

Kui Adavere raamatukogu ühel päeval kinni pandaks, mida siis tegema hakkaksite? 

"Ega ma midagi muud teha ei oskaks. Raamatukogus ollaksegi ju selgest laiskusest: siin pole ju vaja midagi teha - ainult raamatuid riiulist võtta ja tagasi panna. Ja see arvutilaenutuse värk - see sai ju ka puhtast laiskusest juurutatud!" 

Tiina Kulli viimase repliigi puhul võib vaid aimata, kuipalju on selles eneseirooniat ja kuipalju kurba tõdemust, et tavainimene, aga vahel ka ametnik kipub raamatukoguhoidja keerulist ja vastutusrikast tööd lihtsustatult käsitlema. Aga et raamatukogu suhteliselt stressivaba paik on, seda jääd Tiina Kulli peale vaadates küll uskuma.