« Tagasi

Põltsamaalased esitlesid raamatuid

Riina Mägi  Vooremaa (2002), 16. november, nr. 132, lk. 6.

Põltsamaal on õnnestunud endale hulganisti igasugu tiitleid hankida: kuningalinn, veinilinn, roosilinn, sildade linn jne. Maakonna keskraamatukogu eestvedamisel üleeile Põltsamaa kiriklas toimunud kirjandusõhtul lõhnas selle järele, et paik võiks ka kirjanikel inna tiitlile kandideerida: esitleti korraga kahe põltsamaalase üllitatud raamatuid: Ülle Lätte luulekogu "Vaikimise hind" ja Henn-Kaarel Hellati mälestusteraamatut "Niidiliimija".

Ei Ülle Lätte ega ka Henn-Kaarel Hellat ole sünnilt põltsamaalased. Ülle on pärit Pala kandist Kogri metsavahitalust. Sealt hakkas ta aastat paarkümmend tagasi Vooremaa eelkäija, rajoonilehe Punalipp juures tegutsenud kirjandusklubis käima. Looduslapselikult uje, pani ta end selles seltskonnas siiski kohe maksma — mitte oma isiku, vaid loominguga, mis andis aimu andest ja luuletamiskogemusest. Kogemus tuli muidugi vaevaga: luuletamiseks tuli näpistada aega loomade talitamise, rahvakunstimeistrite koondisele Uku kanga kudumise, laste kantseldamise jms kõrvalt. Nagu Ülle luuleõhtul meenutas, jäänud mõni päev kanganorm ikka kudumata ka, kuna kirjatöö n-ö vahele trügis. Aga hiljem tuli siis näppudel seda käbedamalt käia lasta.

Ei sekku

Esialgu nägidki Ülle luuletused trükivalgust ajalehe veergudel. Seitse aastat tagasi, kui Ülle Põltsamaa taga Kablakülas elas, said need ka kaante vahele: ilmus tema esimene luulekogu "Ärkad unest ja näed". Allakirjutanu ütles tookord nimetatud kogu analüüsides, et Ülle luuletajamina on eesti naise moodi habras ja jõuline ühtaegu ning et tema enamasti looduskujunditel põhinevas luules pole kirjanduslikku eneseseedimist, liigseid vorminikerdusi ega erudeeritusega edvistamist. Kõik see kehtib ka paar kuud tagasi trükist tulnud "Vaikimise hinna" kohta.

Mõistagi ei saa kahe kogu vahele võrdusmärki panna: "Vaikimise hinnas" on esikkoguga võrreldes rohkem elutarkust, tasakaalukust, vormilihvi, aga tükati ka irooniat ja sarkasmi ümbritseva suhtes. Viimatimainitud komponentide lisandumist võiks seostada sellega, et oma igapäevase leiva teenib Ülle praegu Vali Uudiste toimetuses ajakirjanikutööd tehes.

"Ajakirjanik ja luuletaja minus ei sekku üldiselt teineteise tegemistesse: ega ma päeval luuletaja ega õhtul ajakirjanik ole," väitis Ülle.

Ülle ja Henn-Kaarli kokkupuutepunktiks on see, et eelpool nimetatud Punalipu kirjandusklubi nimega Sõna juhendas just Henn-Kaarel. Õpetaja-õpilase suhe on nende vahel mingil määral säilinud: "Vaikimise hinna" käsikirigi käis enne trükki minekut Hellati käest läbi.

Dissident Hellat

Hellati enda autobiograafilise sarja esimest raamatut "Niidiliimija" toimetas jälle tema hea sõber Juhan Saar.

"Juhan noris käsikirja kallal kõvasti, arvates, et olen liialt detailidesse laskunud. "Keda paganat see huvitab, kuidas sa lapsepõlves pajupilli tegid: kes seda siis teinud poleks!" ütles ta. Aga siiani on ta ka kõige karmimaks arvustajaks jäänudki. Teised, kellelt tagasisideme olen saanud, on mu rahulikku jutustavat-kirjeldavat laadi aktsepteerinud ning reservatsioonidega võib öelda, et ma pole ühegi oma raamatu eest nii palju kiita saanud," ütles Henn-Kaarel Hellat.

Viimane repliik oli üpris üllatav: nii, nagu Hellat oma tormilises ja boheemlaslikus Tartu-nooruses (sellest ajast said kirjandusõhtulised nii mõnegi värvika loo kuulda) dissidentlikku vaimu kandis, nii on ta ka "Niidiliimija" kirja pannud suisa dissidentlikult tänapäeva trende eiravas ja kriitikutele mitte silma tegevas laadis. Veelgi enam, ta ütleb suisa välja, et põnevate saatusekäikude ihalejad võivad raamatu rahulikult käest panna, sest tema turvalise pere keskel kulgenud normaalsest arenguloost oleks mingi põrutava süžeeliini läbivedamine täiesti vägivaldne. Ent ometi eisaa lugu nimetada igavaks: iga kirjeldatud detail saab ajaloolises või psühholoogilises plaanis tähenduse.

Kohe-kohe on Henn-Kaarlil trükivalmis saamas autobiograafilise sarja teise raamatu käsikiri, millest Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilane Priit Paju kirjandusõhtul katkendi ette luges. Ülle Lätte viimase kogu põhjal on aga Jõgeva luulehuvilised Jaana ja Reine Koppel kokku pannud terve luule-ja muusikakava "Öö hingab väga tasa". Ka seda said kirjandusõhtulised kuulda. Ja neid oli üllatavalt palju. Kas peavad põltsamaalased kirjanike luuletajate olemasolu kodulinnas omaette väärtuseks või hakkab luule lihtsalt taas moodi minema, mine võta kinni.