Ülle Lätte  Vali Uudised (2000), 28. aprill, nr. 33, lk. 4.

Contra, alias Margus Konnula, on eriti noorte hulgas oma loomingu ja lõbusalt laheda seltskondlikkusega suure populaarsuse saavutanud. Eesti Raamatu Aasta raames Põltsamaa kultuurikeskuses korraldatud "Raamatu ja roosi päeva" sisse mahtus ka luuletaja kohtumine põltsamaalastega.

Enne üritust õnnestus Contrat kohata Põltsamaa raamatukogus mõnusalt kohvitassi taga. Noor, optimistlik, naerune ja enesekindel - nii võiks teda esmapilgul iseloomustada.

Teie looming on noorte hulgas suure populaarsuse saavutanud. Kuidas ise oma loomingut liigitate, kellele kirjutate?

Kui rääkida sellest, kellele ma kirjutan, siis võin öelda, et kirjutan kõige rohkem iseendale. Samuti olen ise oma luuletuste esimeseks hindajaks. Kui juba mulle meeldib,  siis järelikult peab selles midagi olema. Lugejate poolelt võttes kirjutan siiski pigem noortele.  Vanematel inimestel on elust võib-olla mingisugused väljakujunenud  arusaamad ja neid on võib-olla raske ümber muuta. Kuid nagu olen  kuulnud, leiavad minu loomingust  midagi enese jaoks ka vanemad inimesed.

Kümme ja pool aastat  luuletajaametit, on luuletamine Teie eneseteostusvõimalus?

Jaa, kindlasti. See ongi minu  eneseteostuse põhialaks. Kõik muu,  nagu ajakirjanikuamet ja -kuidas seda  esimest poolt nüüd nimetada -  popstaar või kuidas, käib sellega  kaasas. Annan oma luulet edasi kas  siis lugemisel või laulmisel, arvan, et  minu puhul lähtub ikka kõik luulest.  Kui ma tulevikus peaksin jälle  postiljoniks hakkama või koguni talupidajaks, ei saa ma ka siis luulest üle ega ümber. Praegu pole postiljoniametiks mahti, sest kui olla postiljon, tuleb kuus päeva nädalas tööl olla. Kuidas ma oleksin saanud täna Põltsamaalegi tulla?

Praegu on raamatu aasta alles avamisel, kuid küllap tuleb sellegi raames palju käimist.

Kas olete kunagi talu pidanud? 

Väga ei ole ja ma ei tea, kui suurelt ma seda asja üldse kunagi ette võtan, aga ei või ilmaski teada. Urvastet ma ära unustanud ei ole.

Kas lehmalüps ja traktorisõit on selged?

Ei ole, mitte kumbki.

Mis momendil elu kiireks teeb? 

Peale minu loomingu nõutakse tihti ka minu isikut, kohtumisi  lugejatega. Kirjutamist on ka päris palju. Kolmapäev on Eesti Päevalehes minu päev, nii et hommegi  (jutuajamine toimus 18. aprillil) ilmub  selles minu salm. Nii et ühe luuletuse  olen ma kohustatud nädalas kirjutama, kuid ma kirjutan rohkem. Minu kirjatöö ei seisne mitte ainult  luuletamises, Võrumaa Teatajasse olen teinud ajakirjanikutööd, kirjutanud lugusid. Muidu ma täidan lehtedes rohkem huumoriosa, Ekspressis jm. Võrumaa Teatajasse kirjutasin varem kirju Viivi Luigele ja nüüd kirjutan samasse lehte Kaido reisikirju. Kaido ise kirjutab ka, aga vahepeal mina kirjutan jälle oma versiooni.

Kui palju rattaid pärast aktsiooni "Contrale jalgratas!"  kokku toodi?

Võib-olla te ei usu seda, aga jalgrattaid toodi kokku kaks ja sellest  täitsa piisab. Üks on rohkem maanteejalgratas ja teine on pisut nagu  maastiku tüüpi, laiemate kummidega. Lahked kingitoojad olid üks rattapood Tartus ja teine oli tundmatuks jääda  sooviv ehitusärimees. Praegu olen  põhimõtteliselt Urvastest Tartusse kolinud, jalgratas pole mulle veel järgi jõudnud. Plaanitsen ka jalgrattad linna  tuua, siis võiks sõita treeningu mõttes  teinekord, kui vaja, kasvõi Tartust Põltsamaale. Selline on minu nägemus pisikesest rattasõidust. Minu  rattasõidurekordiks päeva jooksul on  170 kilomeetrit. Võtan osa ka rattarallidest, sellel aastal juba kolmandat korda. See on 130- kilomeetrine ots, mida sõitsin päris kaua aega, vist veidike alla kuue tunni.  

Mida arvate elust Eestìmaal? 

Arvan, et elu Eestimaal on parem kui kuskil mujal, ära küll ei läheks. Mujale ei viitsi isegi väga kaugele uudistama minna, sest eks Eestimaalgi on kindlasti palju asju, mida vaadata. Suuri teid mööda ma isegi liigun, aga teelt kõrvale satun nagu harvemini. Ilmad lähevad ilusamaks, mine tea, kuhu ma veel satun, võib-olla jääb ette ka killuke Lätimaad.

Mitu raamatut raamatu aastal välja annate?

(Contra naerab laginal.) Ma arvan, et ühe. See saab olema luulekogu ja  sellega läheb natuke veel aega. Proosat olen kirjutanud nii palju kui ajalehtedes artikleid olen avaldanud - need on kõik natuke kirjandusliku  kallakuga olnud. Näiteks muinasjutud Võrumaa Teatajas. Kirjad ilmselt  lähevad ka kirjanduse alla. Aga naljalt ma proosat kirjutama ei istu,  luulevorm jookseb ikka paremini.  Tulevikus - kes teab, võib-olla ühel  päeval on luulevorm minu jaoks ammendunud.

Põltsamaa neiud tahaksid kindlasti teada, kas olete poissmees? 

Sisuliselt ma enam pole  poissmees. Mul on tüdruksõber.  Tartusse kolisingi sellepärast, et mul  käib pruut seal koolis. Kuid Põltsamaa  neiud ei peaks kurvastama, küllap on neilgi lootust. Mina pole ju ainukene poissmees.

Soovite omaltpool midagi leheartiklisse lisada?

Mmm-mh. Loodan, et see kompliment ei lähe liiga  reklaamimaiguliseks, aga Põltsamaa  seostub mulle eelkõige Põltsamaa veiniga. Ma arvan, et vähemalt korra  kuus juhtub mulle näppu Põltsamaa  veini pudel, vahel veel tihedaminigi.  Ma olen kõigi Eesti veinide fanaatik,  aga Põltsamaa vein on seal reas päris tugevalt sees.