« Tagasi

Päev sildadel

Raimo Metsamärt  Põltsamaa Teataja (2019), 3. juuli, nr. 20, lk. 1.

Tegevus sildadel kutsus ligi astuma

Põltsamaa on teadupoolest ilmakuulus sildade linn, kus tuntus mitme penikoorma kaugusele ulatub. Sillad aga on seepärast toredad asjandused, et võimaldavad meil üle veekogu tõtata, aga siin on tore vahel ka väike peatus teha ja jalga puhata. Iseäranis vahva on see siis, kui sildade juures midagi huvitavat toimub. Pühapäev oligi taas just see päev, kui tasus pisut pikemalt linna sildu uudistada.

Suur sild, nagu nimigi ütleb, on kõige suurem, sestap oli siin ka tegevusse kaasatud tõsine tehnika ehk päästeameti masinad. Mõlemal jõe kaldal asuvate autode pumbad tekitasid jõe kohale veejugadest justkui võidukaare ehk teisisõnu oli päästeameti meestel tore võimalus veega niisama mängida, mitte seda põlengu kustutamiseks kasutada. Pealtvaatajatele selline pilt meeldis, ainult et ei tohtinud ennast unustada vaatama, sest salakaval tuuleiil võis ühtäkki vaatajale paraja sahmaka vett lagipähe lennutada. „Praegu on pumpade võimsus 1500 l/minutis, aga kui see on 2000 l, siis lennutab vee teisele kaldale küll," sõnas postimajapoolsel kaldal pumpade ja voolikutega askeldav Indrek Kohv. Vastaskaldal sai samuti veega möllata, sest mitte iga päev ei ole võimalik joatoruga märki lasta. Sellist võimalust kasutasid eriti usinalt väikesed lapsed, kelle jaoks on vesi justkui võluvägi, mis vääramatu jõuga enda poole tõmbab.

Vanaemade oskusi proovimas

Sauna sillal sai proovida hoopis teistmoodi tegevusi, ka siin olid need suuresti nimega seotud. Kuulata sai saunajutte, puhuda seebimulle, lahendada ristsõnu ja mängida osavusmänge. Laste jaoks oli aga põnev teada, et pesupesemine ei olegi alati pesumasina abil käinud, sest vanasti sai pesu puhtaks hoopis raske käsitööga.

Kohtumaja sild oli n-ö okupeeritud aga lausa kahelt poolt: Lossi tänava poolt sisenejad said oma jalatalla abil proovida, milline kunstmuru on kõige mõnusam astumiseks, teises silla otsas satuti see-eest malemängu ja ülesannete embusesse.

Suvi on jalgrattaga sõitmise aeg. Kui aegajalt kipuvad helkurid katki minema  või ära  kaduma, siis nüüd oli rattakeskus poest veidi eemale kolinud ja jagas väikeseid abimehi tasuta. Jõekaldale patseerima sattunud daam, kelle valduses on näiteks üleni valge jalgratas, aga miskipärast musta värvi kell, saanuks sellise „õnnetuse" vastu otsemaid abi ja võiks nüüd uuele päevale vastu minna hoopis õnnelikumana - valge rattakellaga!

Mitmehäälsed vilepillid, liiklusülesannete lahendamine, teatrietenduste rekvisiitide mõistatamine, täpsust ja osavust nõudvad mängud, hobustega tutvumine  või hoopis seljavenituspingiga pea alaspidi olemine - kõike seda sai kogeda erinevatel sildadel. Mida saab sildadel teha järgmisel aastal, selgub juba vähem kui aasta pärast.

Kindlasti on see sildade päev hoopis teise näoga!