« Tagasi

Ei poodi, ei postkontorit

Lydia Kokka  Põltsamaa Teataja (2019), 6. november, nr. 55, lk. 2.

Vaevalt oli viimane kartulikorvitäis keldrisse saanud, kui Pisisaare rahvas ootusärevalt raamatukogu poole kõõritama hakkas. Et millal siis oleks paras hetk jälle kokku istuda. On ju avalik saladus, et raamatukogu kuidagi märkamatult külakeskuseks on ülendatud. Mingi koht peab ju ometi olema, kus veel teist inimhinge kohata.

Seekordsel kokkusaamisel olid külas siitkandi suurima karja omanikud. Ei, mitte Lembit Paal. Olvi ja Jüri Lugus on hoopis kõrgema liiga mängijad, sest nende hoolealuste arv on päris mitme nulli võrra suurem. Aga kõik sellised poollegaalsed, ei kõrvamärke ega midagi. Kristalselt aus olles pole vist kõrvugi. Olvi ja Jüri on Kubja mesindustalu pererahvas.

Eks me kõik ole käinud nende ukse taga linnumagusat nõutamas, kuid seekord ei olnud jututeemaks mitte see, mis magus keelele, vaid hoopis meelele. Külalised on tulihingelised rännumehed ja viitsivad oma muljeid ka jäädvustada. Siin on neil omamoodi tööjaotus: Olvil paksud fotoalbumid, Jüril videod. Portugal ei ole nende kõige uuem reis. Olvi kurdab, et viimase rännaku video on valmis, aga tema pole pilte veel ritta saanud. Muidugi, iga foto nõuab ka selgitavat teksti ja see võtab aega. Kõik reisipildid on mu meelest natuke ühtemoodi, ikka lademes uhket kivipitsi, mida enam lõuna poole, seda rohkem. Ikka taevasse kõrguvaid kiriku- ja lossitorne, mis sind, armetut inimsitikat, veel madalamaks suruvad. Vist sellepärast ongi huvitavam see, mis suurtest linnadest eemal on. Nii jäid ka Portugalist valusalt meelde teede ääres laiuvad põlenud tüükad metsade asemel.

Kuuled ja loed ju alatihti möllavatest metsatulekahjudest, aga ei mõtle, mis neist maha jääb. Igatahes masendav on see pilt.

Ja loomulikult on huvitav kuulata, mis mõtted tulevad võõral maal ringi käies. Iga maailmanurk mõjub ju külalisele isemoodi. Sujuvalt muutus vestlus väga üldiseks, sest igaühel tuli meelde mõni seik iseenda rännakutest ja juttu jätkus kauemaks. Tekkis juba reaalne oht, et viktoriin jääbki olemata, aga õnneks suutsime siiski õigel ajal pidurit vajutada.

Nii lendasid tunnid ja jälle üks hubane päevasüda möödas. Tagasi pealkirja juurde. Ei poodi, ei postkontorit, vaid vaimuvalgus on see, mis rahvast kokku toob. Vaadake pildile, ega rohkem meie raamatukogu eriti ei mahutaks. Tore oli ja - ise tehtud, hästi tehtud.